psühholoogia

Anna ja võta

Miks teiste aitamine meid edukamaks muudab
Anna ja võta pilt
Autor: Adam Grant Ilmumisaasta: 2016 Lehekülgi: 424 Kirjastus: Äripäev

Edukus sõltub üha enam sellest, kuidas me teistega lävime. Selgub, et enamik inimesi jaguneb valdava suhtlusstiili poolest võtjateks, sobitajateks ja andjateks. Kui võtjad üritavad teistelt võtta, mis vähegi saab, ja sobitajad püüavad võrdsetel alustel kaubelda, siis andjad on haruldane tõug, kes panustavad teiste töösse, ootamata midagi vastu.

Oma teadustööle tuginedes näitab Whartoni ülikooli professor Adam Grant, et need lähenemisviisid avaldavad edu saavutamisele üllatavalt suurt mõju. Edu saavutamises ei pruugigi olla määravaks sellised omadused nagu pühendumus, töökus, andekus või õnn, mida oleme harjunud sellega seostama. 

Autor seob oma raamatus värsked uuringutulemused köitvate, otse elust võetud lugudega. Võiks oodata, et andjate panus jääb märkamata ja nad ei jõua karjääris kuigi kaugele. Tõsi, üks osa andjaid satub tõesti hammasrataste vahele ja põleb läbi, teine osa aga saavutab seevastu erakordselt häid tulemusi. Paljud maailma kõige edukamad inimesed on silmapaistvad andjad.

Siit raamatust leiab suuniseid, kuidas andjaid ja võtjaid ära tunda ning kuidas andjana mitte jalamatiks sattuda, vaid vastupidi, saavutada tipptulemusi.

Adam Grant: „Just seda pean ma edukate andjate juures kõige enam ligitõmbavaks: nad jõuavad tippu ilma teisi jalge alla tallamata ning leiavad võimalusi, kuidas kasvatada pirukat nii enda kui ka teiste, neid ümbritsevate inimeste jaoks. Kui võtjate rühmas on edu nullsumma küsimus, siis andjate rühmas võib osutuda tõeks, et tervik on suurem kui selle osade summa.“

Amazon, Financial Times ja Wall Street Journal on selle raamatu nimetanud üheks 2013. aasta parimaks raamatuks, ajakiri Fortune üheks aasta viiest kohustuslikust äriraamatust ning Washington Post raamatuks, mida iga juht peaks lugema.

Tellimine


Failid
Arvustused
Margus Laurik
Margus Laurik
kliiniline psühholoog, kognitiiv-käitumisterapeut

Enne kui hakkasin raamatut lugema, uurisin autori Adam Granti tausta ning see tekitas kohe teose vastu huvi. Tegemist on mehega, kes on oma noore ea kohta väga palju saavutanud. Seetõttu sain raamatu avada hoiakuga: tal on kindlasti midagi öelda.

Kuna teos ei ole õhuke, tekkis mul lugema asudes huvi, kas see väärib nii palju lehekülgi ja kas ei hakka autor ennast kordama – kahjuks võib liiga palju kohata n-ö ühe idee raamatuid. Mõistagi peab head ideed käsitlema pikemalt kui vaid ühel leheküljel, et anda lugejale võimalus seda põhjalikult läbi töötada, kuid kuskil on optimaalne piir. Idee, mis on pingutatult venitatud sadadele lehekülgedele, võib kaotada oma võlu. Rõõm oli tõdeda, et käesolev raamat väärib oma 424 lehekülge.

Kiiduväärt on Granti oskus rõhutada seda, mida ta oluliseks peab, ilma et ta tühistaks või ignoreeriks teisi tähtsaid aspekte. Autor ei vaatle maailma mustvalgelt, mis oleks edukusest rääkides suur viga. Teadlasele kohaselt püüab ta vaadelda nähtusi nii, nagu need on, mitte nii, nagu ta neid näha tahaks. See võimaldab lugejal kõrvale jätta kaitsed ja skeptilisuse ‒ raamat ei ürita mulle midagi müüa.

Kes on andja, kes on võtja?

Grant arutleb selle üle, kuidas suhtlemine ja suhtlemisstiil mõjutavad edukust. Tunnustust väärib tema oskus vältida inimese olemuse ülemäärast lihtsustamist. Ta toob välja, et andja, võtja ja sobituja stiilid võivad kõik ühes inimeses aeg-ajalt välja tulla. Need ei ole mitte kategooriad, mille vahel inimkond jaotub, vaid kolm mentaliteeti ja käitumisstiili, mis on meis kõigis esindatud. Küsimus, mida lugeja küsida saab, on aga: „Milline suund on minu puhul domineeriv?“ Vastuolulisi tundeid tekitas minus aga Granti õpetus, kuidas võtjaid ära tunda. Kahtlemata oli seda huvitav lugeda ja sellele oma kogemustest näiteid leida, kuid sellise lähenemise puhul on oht liigitada inimesi pelgalt väliste märkide põhjal. Esmased hinnangud nende inimeste kohta, kellest me palju ei tea, põhinevad suures osas intuitsioonile ja stereotüüpidele. See on kasulik süsteem, kuna võimaldab meil kiiresti luua järeldusi, mille põhjal oma käitumist ja reaktsioone suunata. Sealjuures on aga eksimise risk suur, mistõttu tuleb olla alati ettevaatlik.

Raamat räägib igale lugejale ise loo, kuna lugeja lähtub oma maailmakäsitlusest, elukogemusest, isiksusest ja hoiakutest. Nagu kirjanduses tavapärane, võivad mõned ideed, mis ühte kõnetavad, jääda teisele tähtsusetuks ning vastupidi – nii ka siin. Granti käsitletud põhimõtetest oli minu jaoks mõjusaim see, et kui me ei ole üleliia hõivatud mulje loomisega, jääb rohkem ressurssi olulise jaoks. Sotsiaalses keskkonnas edu saavutamiseks ei ole vaja näida enesekindel ja pädev. See ei peaks olema meie teadlik taotlus. Inimesed usaldavad rohkem neid, kes on ka „kõigest inimesed“ ehk julgevad näidata ka oma puudujääke. Nendega on lihtsam samastuda.

Heateod ettemaksuks

Huvitav oli Granti kirjeldus sellest, kuidas andjad loovad enda ümber kasulikku võrgustikku. Nende heateod on justkui ettemaks võib-olla kunagi vajamineva abi eest. Selle kohta näiteid jagades annab autor märku, et andjaid ei õnnista mitte mingi müstiline karma, vaid loogilised põhjuslikud tagajärjed. Lihtne on andjasse hästi suhtuda, temast head rääkida, talle vajadusel appi minna. Põnev oli ka Granti väide, et andjate eelised kasvavad ajaga ‒ tema sõnul ei ole otsuse või teo vahetu tulem ainus tagajärg ja pikas perspektiivis võivad andjad kogeda suuremat edu. Raamat tutvustab ka kolmandat rühma, mille moodustavad sobitujad. Neid on kõige rohkem ning nemad on motiveeritud vastama heale heaga ja halvale halvaga.

Rääkides abi palumisest, tõdeb Grant, et see ei pea olema teistele koorem. Meie ühiskonnas on palju abi palumist takistavaid veendumusi, näiteks „kui ma abi palun, olen nõrk“, „ise peab hakkama saama“, „ma ei tohi teistele tüliks olla“. See raamat aitab neid hoiakuid ehk natukene vaidlustada ning vaadata abi palumist kui abipakkumise ja seeläbi kaasnevate rõõmude kogemise võimaluse andmist.

Adam Grant teeb oma raamatuga „Anna ja võta“ lugejatele kingituse: selles leidub ka 10 praktilist näpunäidet, mis aitavad raamatus käsitletut oma ellu rakendada. Usun, et paljude jaoks on see kingitus teretulnud.

Loe edasi >
Heldur Meerits
Heldur Meerits
ettevõtja ja investor

Adam Grant on teadlane, kuid üllataval kombel ei kiusa oma lugejaid pikkade ja põhjalike tabelitega. Kui tahta tema järeldusi kontrollida, siis on see muidugi miinus. Ent enamik lugejaid arvatavasti selle üle ei kurda. Numbreid on uuringutulemuste kohta ka, ent need on ära peidetud muu jutu sisse. Suure osa raamatust aga moodustavad õpetlikud lood inimestest, mida autor siis analüüsib. Paljud nende lugude peategelastest võiksid olla ka Eestis tuttavad. Ja kui ka pole, siis ei vähenda see jutu õpetlikku iva.

Raamatu põhisisuks on andjate ja võtjate uurimine. Grant eristab inimeste käitumisstiilis kaht eri poolust. Andjad on altruistlikud, võtjad aga egoistlikud. Niimoodi peale vaadates ei tohiks sümpaatiates kahtlust olla, ent tegelikkuses pole asjad niisama lihtsad. Mõnikord on hoopis võtjad edukamad kui andjad. Ehk üks üllatavamaid tõdemusi oligi see, et andjad kipuvad rohkem normaaljaotuse servadele sattuma kui võtjad. Teisisõnu, suurimate edulugude peategelaste hulgas on andjaid rohkem kui võtjaid. Aga suurimate kaotajate hulgas on samuti andja-tüüpi inimesi suhteliselt rohkem. Kõrvalepõikena võib öelda, et see meenutab väga meeste ja naiste erinevust. Meeste hulgas nimelt leidub nii geeniusi kui idioote rohkem kui naiste hulgas.

Olen üsna skeptiline, et inimesed saavad oma iseloomu radikaalselt ümber kujundada. Ometigi pakub see raamat palju mõtteainet. Ja kuigi me ehk ei saa endast teist inimest teha, siis kõigepealt on ümbritsevast parem arusaamine suur väärtus. Ja sellele lisaks – ehk siiski suudame mõnda joont endas veidi võimendada ja teist alla suruda.

Loe edasi >