Lonks

„Lonks“ ei ole kindlasti raamat pepsidele ega mustusekartjatele, steriilsust te sellest ei leia. Sõnaohtra ladususega jutustab autor inimese organismi kõige igapäevasemast, ent reeglina varjatult toimuvast talitlusest – seedimisest – algusest kuni lõpuni, tundmata piinlikkust ainsagi etapi puhul. Ta teeb seda muretult ja häbenemata, nagu viieaastane laps, ent oluliselt suurema sõnavaraga. Korralikus seltskonnas NENDEST asjadest ei räägita, ausõna. (Pigem võite rääkida seksist). Kui te olete sotsiaalselt tundlik, mures mulje pärast, mida te teistele inimestele jätate, kardate paaniliselt labasust või halbu kehalõhnu ega evi võimet kassi okset koristades omaenda okserefleksi alla suruda (ega salli seetõttu lemmikloomi), siis see raamat teile ei sobi.

Küll aga võib see sobida kaua kõhukinnisuse all kannatanud, masendunud või lihtsalt elus liiga vähe poolehoidu kogenud lugejatele. Naer, mida autor suudab esile kutsuda sinu sisikonnas toimuvat kirjeldades, raputab ainevahetuse kenakesti tööle, seejuures pole see naer õel. Mary Roah tundub olevat inimene, kellega ma sooviksin tutvuda. Ta on kaastundlik, lojaalne ja sõbralik, ning paistab, et ka kannatlik. Ta käsitleb toitumise uurimise ajaloo inim- ja loomkatsete objekte suure empaatiaga ning seejuures jätkub tal mõni vabandav sõna isegi katsete läbiviijatele. Tõsi küll, kuigi ta suudab mõista äärmuseni viivat uudishimu, on tal raske andestada – kasutan autori enda sõnu – „ülbust ja ignorantsust seada inimese anatoomia ja evolutsiooni käigus tehtud peenhäälestus küsimärgi alla“. Katsed loodusest parem olla polegi ju kunagi liiga häid tulemusi andnud. Kaastunde ja arusaamisega räägib ta ka fuih-faktorist – tegurist, mis takistab nii mõnegi tõhusa, odava ja käepärase ravi- või uuringumeetodi kasutuselevõttu. Ta ei halvusta fuih-faktorit, ta lihtsalt nendib, et see võib teha elu raskemaks kui tingimata peaks.

Toitumisega seotud müüdid ja eksiarvamused kummutatakse või seatakse kahtluse alla siin sõbralikult ja halvustamata ning ilma igasuguse kategoorilisuseta. Neid eksiarvamusi, nagu raamatust selgub, on lihtsalt väga palju – nii läbi ajaloo kui ka tänapäeval ja ilmselt ka edaspidigi. (Turunduse kõikvõimas paljukäeline jumal muidugi annab uute eksiarvamuste tekkimisse oma osa). Ja autor on alati valmis omaenda kätega tulest kastaneid välja tooma – ehk siis osalema kõikides ebameeldivates ja piinlikes katsetes, mida seedimise uurimise erinevad harud nõuavad. Raamatu kõige hardama sõnastusega lõik kirjeldab autorit vabatahtlikult tuimastuseta kolonoskoopiat läbi tegemas.

Lisaks sümpaatiale, mida minus äratab autori viis teemat käsitleda, tunnen ma pärast raamatu läbilugemist ka hämmeldunud tänulikkust tohutu hulga uue ja/või uudsel viisil süstematiseeritud informatsiooni eest. Söömine ja selle seos tervisega on usu kõrval vist enim kirgi kütnud ning nii asjatundjate, võhikute kui ka šarlatanide tähelepanu pälvinud teemadevaldkond, eriti tänapäeval, mil traditsiooniline usk on juba taandunud erinevate ja vastandlike toitumisteooriate pealetungi ees. Ükski neist pühalikest toitumisteooriatest pole aga seni andnud nii ammendavat ülevaadet protsessi algusest kuni võiduka lõpuni. Võibolla ei tahtnud ma päris kõike seda teada, mida ma teada sain – aga ma leian, et need teadmised võivad olla kasulikud. Vähemalt suhtun ma oma sisikonda nüüd senisest oluliselt suurema lugupidamisega.

Soovitan seda raamatut ka meeleheitel lapsevanematele, kes üritavad kontrolli alla saada oma laste ebatervislikke toitumisharjumusi; teismelistele (aga lugegu seda palun ÜKSINDA, ilma kollektiivse itsituse hälvitava saatekoorita); inspiratsioonipuuduses leiutajatele; algajatele väikeloomapidajatele ja neile, kes tunnevad huvi, mille kätte Elvis Presley tegelikult suri.

Raamat „Lonks“ algas meeldiva äratundmisrõõmuga, mida jätkus pikkadeks lehekülgedeks. „Värskelt niidetud muru lõhn - enamasti heksanaal“. „Linalool!“. „See peaks olema sirel, ei, jasmiinipõõsas hoopis“ - tuleb pähe, kui pilk korraks teepervele visata. Olen isegi end avastanud põnevast mootorrattasõidu-äraarvamismängust, mille käigus tuleb lõhn siduda konkreetse keemilise ühendiga.

Või edasi lugedes saab kinnitust minu isiklik suhe veinidega: tahtsin hüüda rõõmust, et vot, näete, siin see on, puhtalt kirjas – turundus. Olen samuti veendumusel, et veinimaailm on sama vahune kui odav vahuvein. Seda enam, et kõik me tunneme aroome erinevalt, mitte ühegi inimese haistmisvõimekus ei ole identne teise omaga, kui, siis ehk ühemunakaksikutel. Seetõttu ei tasu ega tohikski uskuda kellegi teise ütlusi, vaid ainult oma haistmismeelt. Maitse üle vaielda on muidugi alati põnev, aga peab teadma, et siin ei ole õigeid ja valesid vastuseid, vaid üksnes geenid!

Mul on hea meel, et seda äärmiselt põnevat teemat saab nüüd lugeda lihtsas ja kaasahaaravas võtmes. Soovitan seda raamatut, eriti kaht esimest peatükki, kindlasti kõigile, kes on huvitatud maitse- ja aroomimaailmast. Tore, et nüüd said eesti keeles defineeritud sellised keerulised ja teadusmaastikul kindlasti mitte sünonüümina kasutatavad sõnad nagu lõhn, aroom, maitse ja fleiv.