Surematus
Iha elada igavesti ja selle mõju tsivilisatsioonile
Stephen Cave’i „Surematus“ viib lugeja harivale rännakule tsivilisatsiooni algusaegadest kuni tänapäevani, kirjeldades surematuse otsinguid erinevatel ajastutel ja erinevates religioonides. Teel kohtame Gilgameši, Dantet, Frankensteini, Aleksander Suurt, Hiina Esimest keisrit ja dalai-laamat ning loeme nende püüdlustest jõuda surematuse läteteni. Saame teada, kuidas surematuks on püütud saada elueliksiiri abil, aga loeme ka ülestõusmisest, hingest, paradiisist ja reinkarnatsioonist, samuti sellest, kuidas teadus on püüdnud vikatimehe vastu rohtu leida.
Lugeja huvi köidetakse arvukate mõtte-eksperimentidega. Kui kaua inimesed elaksid, kui nende keha ei tabaks haigused? Mis juhtuks, kui keegi ülim olend üritaks kokku koguda kõigi kunagi elanud inimeste koostisosadeks olnud aatomid ja neist taas elavad inimesed kokku panna? Millega tegeleksid me kallid kadunukesed taevas, kui see olemas oleks? Kas kunagi on võimalik oma teadvus arvutisse üles laadida ja pärast uutesse kehadesse või digitaalsetesse avataridesse alla laadida?
Surematuse mäe tippu paistab viivat ei rohkem ega vähem kui neli teed. Läbi aegade on inimkond püüdnud mõista, kas mõni neist tõepoolest ka pärale viib. Stephen Cage’i ülimalt optimistlik ja elujaatav „Surematus“ näitab, et vastused neile küsimustele on meil käeulatuses.
New Scientist "Best Book of the Year" 2012
Teised kirjutavad:
Jaan Martinson Postimehe raamatublogis
Sisukord
Eessõna 6
Ilus naine on sündinud 8
Neli teed surematuseni 8
Neli teed 8
Atoni loojang 11
Iha (igavesti) elada 14
Surelikkuse paradoks 15
Tsivilisatsiooni liikumapanev jõud 18
Ilus naine tuleb tagasi 21
I osa Ellujäämine 22
Maagilised tõkked 23
Tsivilisatsioon ja elueliksiir 23
Müüride ehitamine ja raamatute põletamine 24
Tsiviliseeritud maailma alusmüüdid 27
Eliksiir 28
Kes tahab elada igavesti? 30
Elavhõbedameri 32
Vitamiinikuur 35
Teadus vikatimehe vastu 35
Tehnika abil surematusele 36
Inimesest kaugemale 38
Tithonose-probleem 40
Aatomikatastroof 43
Viimnepäev 44
Nad ilmuvad ja kaovad 47
II osa Ülestõusmine 50
Püha Paulus ja inimsööjad 51
Ülestõusmise teke 51
Surra, et taas üles tõusta 52
Auhiilguses üles tõusnud 55
Metskultidest ja kannibalidest 59
Lõpp on (ikka veel) ligi 62
Frankenstein on tagasi 64
Nüüdisaegsed elluäratajad 64
Looduse allutamine 65
Mina, avatar 67
Looduse kättemaks 70
Tagasi duplikatsiooniprobleemi juurde 71
Sisemine elu 75
III osa Hing 77
Beatrice naeratus 78
Mis juhtub paradiisis 78
Taevasseminev hing 78
Meie tsivilisatsiooni hing 81
Kus asub taevas? 84
Teispool taevaväravaid 87
Tagasi igavikku 89
Beatrice naeratus 90
Kadunud hing 92
Reinkarnatsioon ja teaduse tõendid 92
Ida hing 93
Kosmiline õiglus 96
Hing, teadvus ja keha: teaduse tõendid 98
Kas mateeria võib mõelda? 102
Hing saab hoobi vastu pead 103
Hajumine 105
IV osa Pärand 107
Maailm, mu hiilgust näe 108
Igavene kuulsus 108
Kangelane 109
Sümbolite elu 111
Milline Herostratos? 113
Kahesammuline õpetus pääsemiseks järelmaailma 114
Aleksander Kimp 116
See võib olla kunst, aga kas see on elu? 118
Achilleuse kahetsus 120
Surematu seeme 122
Geenid, Gaia ja see, mis jääb vahepeale 122
Papa suust kukkunud 123
Sugukonnateadvus 126
Suurem pilt 127
Globaalne teadvus ja inimene 130
Lõpp on tõesti ligi 131
Tõus ja langus 132
Kokkuvõte 134
Sellest, kes kõike näinud 135
Tarkus ja surelikkus 135
Elu pimeduses 136
Tsiviliseerimatu 138
Pikk pime hinge teeaeg 139
Tarkusenarratiiv 142
Meie jaoks pole surma olemas 145
Kolm head omadust 147
„Tarkus hoiab elus selle omaniku“ (Koguja 7:12) 150
Tänusõnad 153
Märkused ja lugemissoovitused 154
Arvustused
Kui räägitakse surmast, on raske vältida äärmuslikke hoiakuid. Ühelt poolt võib see mõjuda millegi kaugena, mille üle ei ole põhjust mõelda. Teisest küljest peaks see teema olema erutav pea kõigi jaoks, väljendudes isegi liialdatud reaktsioonides, mille ühes äärmuses on põlglikkus ja teises hirm.
Filosoofiharidusega Stephen Cave pole oma raamatus nendesse äärmustesse kaldunud. Selle asemel annab ta tasakaaluka ülevaate viisidest, kuidas ajaloo jooksul on püütud surmaga toime tulla. Need viisid on tema meelest kokku võetavad nelja suurde surematusnarratiivi – nelja kujutlusse selle kohta, kuidas surma oleks võimalik võita. Esimese narratiivi moodustavad lood, kus otsitakse viise eluea lõpmatuseni pikendamiseks, need hõlmavad nii Hiina Esimese keisri surematuseotsinguid kui tänapäevaste transhumanistide kujutelmi eluea pikendamisest teaduslikul viisil. Teise narratiivi keskmes on idee kehalise ülestõusmise võimalikkusest. Ka see kujutlus eksisteerib tänapäeval ja seda mitte ainult usklike teadvuses, vaid ka näiteks nende hulgas, kes krüoonikasse panustavad. Kolmandas narratiivis on loodetud surma vastu rohtu leida hinge ideest, mis peaks keha hävingust puutumata jääma. Neljanda narratiivi eesmärk on surematust leida teiste mälestustes või kollektiivi edasipüsimises, millisel puhul pole küll tegu isikliku surematusega, kuid vähemalt meie elu tähendus võiks jääda mingil moel kestma ka pärast surma.
Raamatut läbib kokkuvõttes tervislik skepsis kõigi nelja narratiivi suutlikkuse suhtes inimese surmahirmuga põhjendatult hakkama saada. Argumendid sellise skepsise toetuseks tulenevad nii teaduslikest kui ka filosoofilistest kaalutlustest ning peaksid mõjuma veenvalt sekulaarse ja teadusliku maailmavaatega inimesele. Bioloogiliselt tundub olevat kaduvus meie kehasse sisse kirjutatud, hingeusk seisab silmitsi mitmete paradoksidega ning pelgalt teiste mälestustes elamine ei paista tühistavat suremise fakti. Autor tutvustab aga ka viiendat, alternatiivset narratiivi, milles küll usk surematusesse on igas käsitletud mõttes hüljatud, aga mis sellegipoolest peaks aitama surma tõsiasjale vastu astuda. Selle alternatiivi lahtipakkimine jääb raamatu küll vahest kõige pealiskaudsemaks osaks, kuid see on ka arusaadav, arvestades raamatu keskset teemat, milleks on ikkagi surematusnarratiivid.
Raamatu haare on vägagi muljetavaldav – siin vaadeldakse nii mütoloogiaid, ajalugu, filosoofiat kui ka teadust. Esitatud argumendid peaksid mõjuma veenvalt nende jaoks, kes juba eelnevalt on surematuse väljavaadete suhtes skeptilised, kuid võivad olla tõsiseks väljakutseks neile, kes ühe neist neljast surematusnarratiivist omaks on võtnud. Kindlasti stimuleerib Cave aga iga lugejat ise nende küsimuste üle edasi mõtlema.
Kõik elusolendid püüavad end põlistada, inimesed aga püüavad end põlistada igaveseks. Surematuseiha on inimkonna saavutuste vundament; see on religiooni, filosoofia, teaduse ja kunstide sünnitaja. Surematuseiha on tsivilisatsiooni liikumapanev jõud. See on idee, mille polegi lihtne tulla.
Autor väidab, et kõike seda on tehtud, käies üht neljast teest, mis kõik tõotavad surematust: kehaline ellujäämine ehk püüd jääda igavesti nooreks ja terveks; kehaline surnuist ülestõusmine kas religioosse usu toel või teadussaavutuse abil, edasielamine nn peenmateriaalse hinge või vaimuna; edasielamine pärandis, olgu siis kustumatus kuulsuses, kunsti- või teadusloomingus või ka järeltulijates, olgu lastes või õpilastes.
1.peatükist saame teada, kuidas kõikvõimas Hiina Esimene Keiser saatis ekspeditsiooni otsima surematuserohtu, mida oli püüdnud leida juba sumerlane Gilgameš, kui ta soovis oma sõpra Enkidut ellu äratada, kogeme ka Linus Paulingi otsingute traagikat – tema vajas vahendeid oma haige naise elu pikendamiseks. Veendume paraku, et kehal ja ajul puudub väljavaade eksisteerida igavesti. 2. peatükis näeme, kuidas Paulus rajab Jeesuse õpetusele, toetudes sisuliselt kristlikule ülestõusmisõpetusele – surma ja ülestõusmise muster on inimkonna mütoloogiates universaalne. Aga teadvustame ka raskusi, näiteks kannibalismi juhtumi puhul, mida ülesärataja (Jumal, jumalused?) peab ületama, et igaüks oma kehaosad kätte leiaks. Selgub, et kui kord surnud keha tagasi kokku pannakse, siis pole see enam seesama, vaid paljas elluäratatud koopia. 3. peatükis näidatakse eri uskudele tuginedes, et enamasti arvati hing olevat see tegelik inimene, kes jätab maha keha nagu räbaldunud vanad rõivad. Selgub aga, et tegelikku inimest peale keha ja aju pole olemas ja kaobki lootus, et inimene saaks oma praeguse eksistentsiga sarnaneval kujul isikuliselt igavesti edasi elada. 4. peatükiga tõdeb autor, et võimalus surmajärgseks edasielamiseks oma loomingu ja järeltulijate kaudu on ilmselt kõige tõenäolisem, kuid sellelegi paneb loodus ja universumi piiratud eksisteerimisaeg oma piirid. Lõpuks resümeerib Cave: kas igavene väsitav eksistents on ikka see, mille poole tingimata püüelda? Muistne tarkusekirjandus on selle tõdemuseni jõudnud aastatuhandeid tagasi. Vast on suuremaid väärtusi, mille poole pürgida?
Mu meelest on paeluvaim lugu Nofretete kuju leidmisest Borchardti poolt 1912. aastal. Egiptuse kauni kuninganna salapärane naeratus ütleb Berliini Egiptuse muuseumis tänapäeval miljonitele imetlejatele: ma tulin tagasi rohkem kui 3000 aasta tagusest unustusest, ma olen surematu!
Filosoofist autor kasutab ilmekaid näiteid paljudest teistest teadusharudest. Tema jutustamisviis nõuab harjumist, kuid on kütkestav. Tõlkija tundub autori stiili hästi tabavat ja tema edastusviis on ladus. Lisatud ulatuslik lugemissoovituste nimistu on tänuväärselt vajalik.
Kokkuvõttes on tegemist igati lugemisväärse, hariva ja mõtlemapaneva raamatuga, mida saab edukalt kasutada filosoofia, ajaloo, kultuuriloo, religiooniloo ja antropoloogia õppimisel.
Surematus
Kirjeldus
Stephen Cave’i „Surematus“ viib lugeja harivale rännakule tsivilisatsiooni algusaegadest kuni tänapäevani, kirjeldades surematuse otsinguid erinevatel ajastutel ja erinevates religioonides. Teel kohtame Gilgameši, Dantet, Frankensteini, Aleksander Suurt, Hiina Esimest keisrit ja dalai-laamat ning loeme nende püüdlustest jõuda surematuse läteteni. Saame teada, kuidas surematuks on püütud saada elueliksiiri abil, aga loeme ka ülestõusmisest, hingest, paradiisist ja reinkarnatsioonist, samuti sellest, kuidas teadus on püüdnud vikatimehe vastu rohtu leida.
Lugeja huvi köidetakse arvukate mõtte-eksperimentidega. Kui kaua inimesed elaksid, kui nende keha ei tabaks haigused? Mis juhtuks, kui keegi ülim olend üritaks kokku koguda kõigi kunagi elanud inimeste koostisosadeks olnud aatomid ja neist taas elavad inimesed kokku panna? Millega tegeleksid me kallid kadunukesed taevas, kui see olemas oleks? Kas kunagi on võimalik oma teadvus arvutisse üles laadida ja pärast uutesse kehadesse või digitaalsetesse avataridesse alla laadida?
Surematuse mäe tippu paistab viivat ei rohkem ega vähem kui neli teed. Läbi aegade on inimkond püüdnud mõista, kas mõni neist tõepoolest ka pärale viib. Stephen Cage’i ülimalt optimistlik ja elujaatav „Surematus“ näitab, et vastused neile küsimustele on meil käeulatuses.
New Scientist "Best Book of the Year" 2012
Teised kirjutavad:
Jaan Martinson Postimehe raamatublogis
Lisainfo
Sisukord
Eessõna 6
Ilus naine on sündinud 8
Neli teed surematuseni 8
Neli teed 8
Atoni loojang 11
Iha (igavesti) elada 14
Surelikkuse paradoks 15
Tsivilisatsiooni liikumapanev jõud 18
Ilus naine tuleb tagasi 21
I osa Ellujäämine 22
Maagilised tõkked 23
Tsivilisatsioon ja elueliksiir 23
Müüride ehitamine ja raamatute põletamine 24
Tsiviliseeritud maailma alusmüüdid 27
Eliksiir 28
Kes tahab elada igavesti? 30
Elavhõbedameri 32
Vitamiinikuur 35
Teadus vikatimehe vastu 35
Tehnika abil surematusele 36
Inimesest kaugemale 38
Tithonose-probleem 40
Aatomikatastroof 43
Viimnepäev 44
Nad ilmuvad ja kaovad 47
II osa Ülestõusmine 50
Püha Paulus ja inimsööjad 51
Ülestõusmise teke 51
Surra, et taas üles tõusta 52
Auhiilguses üles tõusnud 55
Metskultidest ja kannibalidest 59
Lõpp on (ikka veel) ligi 62
Frankenstein on tagasi 64
Nüüdisaegsed elluäratajad 64
Looduse allutamine 65
Mina, avatar 67
Looduse kättemaks 70
Tagasi duplikatsiooniprobleemi juurde 71
Sisemine elu 75
III osa Hing 77
Beatrice naeratus 78
Mis juhtub paradiisis 78
Taevasseminev hing 78
Meie tsivilisatsiooni hing 81
Kus asub taevas? 84
Teispool taevaväravaid 87
Tagasi igavikku 89
Beatrice naeratus 90
Kadunud hing 92
Reinkarnatsioon ja teaduse tõendid 92
Ida hing 93
Kosmiline õiglus 96
Hing, teadvus ja keha: teaduse tõendid 98
Kas mateeria võib mõelda? 102
Hing saab hoobi vastu pead 103
Hajumine 105
IV osa Pärand 107
Maailm, mu hiilgust näe 108
Igavene kuulsus 108
Kangelane 109
Sümbolite elu 111
Milline Herostratos? 113
Kahesammuline õpetus pääsemiseks järelmaailma 114
Aleksander Kimp 116
See võib olla kunst, aga kas see on elu? 118
Achilleuse kahetsus 120
Surematu seeme 122
Geenid, Gaia ja see, mis jääb vahepeale 122
Papa suust kukkunud 123
Sugukonnateadvus 126
Suurem pilt 127
Globaalne teadvus ja inimene 130
Lõpp on tõesti ligi 131
Tõus ja langus 132
Kokkuvõte 134
Sellest, kes kõike näinud 135
Tarkus ja surelikkus 135
Elu pimeduses 136
Tsiviliseerimatu 138
Pikk pime hinge teeaeg 139
Tarkusenarratiiv 142
Meie jaoks pole surma olemas 145
Kolm head omadust 147
„Tarkus hoiab elus selle omaniku“ (Koguja 7:12) 150
Tänusõnad 153
Märkused ja lugemissoovitused 154
Arvustused (2)
Kui räägitakse surmast, on raske vältida äärmuslikke hoiakuid. Ühelt poolt võib see mõjuda millegi kaugena, mille üle ei ole põhjust mõelda. Teisest küljest peaks see teema olema erutav pea kõigi jaoks, väljendudes isegi liialdatud reaktsioonides, mille ühes äärmuses on põlglikkus ja teises hirm.
Filosoofiharidusega Stephen Cave pole oma raamatus nendesse äärmustesse kaldunud. Selle asemel annab ta tasakaaluka ülevaate viisidest, kuidas ajaloo jooksul on püütud surmaga toime tulla. Need viisid on tema meelest kokku võetavad nelja suurde surematusnarratiivi – nelja kujutlusse selle kohta, kuidas surma oleks võimalik võita. Esimese narratiivi moodustavad lood, kus otsitakse viise eluea lõpmatuseni pikendamiseks, need hõlmavad nii Hiina Esimese keisri surematuseotsinguid kui tänapäevaste transhumanistide kujutelmi eluea pikendamisest teaduslikul viisil. Teise narratiivi keskmes on idee kehalise ülestõusmise võimalikkusest. Ka see kujutlus eksisteerib tänapäeval ja seda mitte ainult usklike teadvuses, vaid ka näiteks nende hulgas, kes krüoonikasse panustavad. Kolmandas narratiivis on loodetud surma vastu rohtu leida hinge ideest, mis peaks keha hävingust puutumata jääma. Neljanda narratiivi eesmärk on surematust leida teiste mälestustes või kollektiivi edasipüsimises, millisel puhul pole küll tegu isikliku surematusega, kuid vähemalt meie elu tähendus võiks jääda mingil moel kestma ka pärast surma.
Raamatut läbib kokkuvõttes tervislik skepsis kõigi nelja narratiivi suutlikkuse suhtes inimese surmahirmuga põhjendatult hakkama saada. Argumendid sellise skepsise toetuseks tulenevad nii teaduslikest kui ka filosoofilistest kaalutlustest ning peaksid mõjuma veenvalt sekulaarse ja teadusliku maailmavaatega inimesele. Bioloogiliselt tundub olevat kaduvus meie kehasse sisse kirjutatud, hingeusk seisab silmitsi mitmete paradoksidega ning pelgalt teiste mälestustes elamine ei paista tühistavat suremise fakti. Autor tutvustab aga ka viiendat, alternatiivset narratiivi, milles küll usk surematusesse on igas käsitletud mõttes hüljatud, aga mis sellegipoolest peaks aitama surma tõsiasjale vastu astuda. Selle alternatiivi lahtipakkimine jääb raamatu küll vahest kõige pealiskaudsemaks osaks, kuid see on ka arusaadav, arvestades raamatu keskset teemat, milleks on ikkagi surematusnarratiivid.
Raamatu haare on vägagi muljetavaldav – siin vaadeldakse nii mütoloogiaid, ajalugu, filosoofiat kui ka teadust. Esitatud argumendid peaksid mõjuma veenvalt nende jaoks, kes juba eelnevalt on surematuse väljavaadete suhtes skeptilised, kuid võivad olla tõsiseks väljakutseks neile, kes ühe neist neljast surematusnarratiivist omaks on võtnud. Kindlasti stimuleerib Cave aga iga lugejat ise nende küsimuste üle edasi mõtlema.
Kõik elusolendid püüavad end põlistada, inimesed aga püüavad end põlistada igaveseks. Surematuseiha on inimkonna saavutuste vundament; see on religiooni, filosoofia, teaduse ja kunstide sünnitaja. Surematuseiha on tsivilisatsiooni liikumapanev jõud. See on idee, mille polegi lihtne tulla.
Autor väidab, et kõike seda on tehtud, käies üht neljast teest, mis kõik tõotavad surematust: kehaline ellujäämine ehk püüd jääda igavesti nooreks ja terveks; kehaline surnuist ülestõusmine kas religioosse usu toel või teadussaavutuse abil, edasielamine nn peenmateriaalse hinge või vaimuna; edasielamine pärandis, olgu siis kustumatus kuulsuses, kunsti- või teadusloomingus või ka järeltulijates, olgu lastes või õpilastes.
1.peatükist saame teada, kuidas kõikvõimas Hiina Esimene Keiser saatis ekspeditsiooni otsima surematuserohtu, mida oli püüdnud leida juba sumerlane Gilgameš, kui ta soovis oma sõpra Enkidut ellu äratada, kogeme ka Linus Paulingi otsingute traagikat – tema vajas vahendeid oma haige naise elu pikendamiseks. Veendume paraku, et kehal ja ajul puudub väljavaade eksisteerida igavesti. 2. peatükis näeme, kuidas Paulus rajab Jeesuse õpetusele, toetudes sisuliselt kristlikule ülestõusmisõpetusele – surma ja ülestõusmise muster on inimkonna mütoloogiates universaalne. Aga teadvustame ka raskusi, näiteks kannibalismi juhtumi puhul, mida ülesärataja (Jumal, jumalused?) peab ületama, et igaüks oma kehaosad kätte leiaks. Selgub, et kui kord surnud keha tagasi kokku pannakse, siis pole see enam seesama, vaid paljas elluäratatud koopia. 3. peatükis näidatakse eri uskudele tuginedes, et enamasti arvati hing olevat see tegelik inimene, kes jätab maha keha nagu räbaldunud vanad rõivad. Selgub aga, et tegelikku inimest peale keha ja aju pole olemas ja kaobki lootus, et inimene saaks oma praeguse eksistentsiga sarnaneval kujul isikuliselt igavesti edasi elada. 4. peatükiga tõdeb autor, et võimalus surmajärgseks edasielamiseks oma loomingu ja järeltulijate kaudu on ilmselt kõige tõenäolisem, kuid sellelegi paneb loodus ja universumi piiratud eksisteerimisaeg oma piirid. Lõpuks resümeerib Cave: kas igavene väsitav eksistents on ikka see, mille poole tingimata püüelda? Muistne tarkusekirjandus on selle tõdemuseni jõudnud aastatuhandeid tagasi. Vast on suuremaid väärtusi, mille poole pürgida?
Mu meelest on paeluvaim lugu Nofretete kuju leidmisest Borchardti poolt 1912. aastal. Egiptuse kauni kuninganna salapärane naeratus ütleb Berliini Egiptuse muuseumis tänapäeval miljonitele imetlejatele: ma tulin tagasi rohkem kui 3000 aasta tagusest unustusest, ma olen surematu!
Filosoofist autor kasutab ilmekaid näiteid paljudest teistest teadusharudest. Tema jutustamisviis nõuab harjumist, kuid on kütkestav. Tõlkija tundub autori stiili hästi tabavat ja tema edastusviis on ladus. Lisatud ulatuslik lugemissoovituste nimistu on tänuväärselt vajalik.
Kokkuvõttes on tegemist igati lugemisväärse, hariva ja mõtlemapaneva raamatuga, mida saab edukalt kasutada filosoofia, ajaloo, kultuuriloo, religiooniloo ja antropoloogia õppimisel.