Täpne toon

„Täpne toon” on tüüpiline ameerika autori raamat ‒ lihtne lugemine, mis on vürtsitatud paljude näidete ja isiklike lugudega. Raamat, mille lugemiseks kulub täpselt kaks lühikest lennureisi. Kui olete varem käinud meediakoolitustel või lugenud avaliku kõnelemisega seotud raamatuid, siis tuleb teile palju tuttavat ette. Ometi on selles raamatus ideid, mis tunduvad värsketena ja mida tasub proovida.

Avalikult kõnelemine olevat inimeste suurimate hirmude seas teisel kohal surmahirmu ja lendamise hirmu vahel. Mäletan ka ise, et lapsena võisin küll üksinda laval tantsida, aga millegi avalikult ütlemine võttis tõepoolest põlved nõrgaks. Kuid sellega on nii nagu iga asjaga ‒ kui harjutad ja õpid, siis kaovad ka hirmud ja seda „Täpne toon” püüabki õpetada.
Mis mind pisut häiris, oli see, et autor toob palju negatiivseid näiteid, kuidas ei tohiks teha. Ometi on need just asjad, mis jäävad meelde. Mitte need, mis ta siis lõpuks soovitab teha. Näiteks on ilmselt kõik avaliku esinemisega kokku puutunud inimesed kuulnud soovitust, et kujuta oma publikut ette alasti ja see aitab hirmust üle saada. Autor väidab, et kui püüda kujutada kedagi alasti või pesuväel, kaob esineja fookus põhiliselt ‒ oma ettekandelt. Ka mina olen seda soovitust pidanud kummaliseks, aru saamata, kuidas see mind laval olles võiks aidata.

Uuringute toel on leitud, et meie tähelepanu ühel asjal püsimise kestus on uute tehnoloogiaseadmete tõttu vähenenud. Kui kümme aastat tagasi oli see 12 minutit, siis nüüd on see lühenenud kõigest viiele minutile. See on tingitud pidevast pealiskaudsest suhtlusest: pingimisest, säutsumisest ja lühisõnumite saatmisest. Mida televisiooni tulek tegi raamatutega, seda sama teeb digiareng kõnega, mistõttu head kõnelejad ja kuulajad on ka tulevikus kulla hinnaga. Facebook, Twitter, Instagram ja muud digikanalid on toonud kaasa selle, et me ei kõnele enam üksteisega, vaid digitaalseid vahendeid kasutades üksteisele. Üks vahva korraldus, mida autor kasutab oma pere õhtusöökidel, on nn iBasket ‒ korv, kuhu kõik pereliikmed peavad õhtusöögi ajaks panema oma nutitelefonid, et ka telefonid saaksid omavahel päeva muljeid vahetada.
Sain raamatust palju kinnitust nippidele, mida avalikul esinemisel ja selle ettevalmistamisel kasutan. Olen autoriga nõus, et täisteksti kaasa võtmine kõnepulti paneb sind seda teksti piiluma, mis tähendab, et kipud kirjutatusse kinni jääma ega saavuta publikuga kontakti. Seevastu märksõnade üleskirjutamine aitab meeles pidada kõne struktuuri, aga jätab siiski ruumi vahetumaks esinemiseks. Tõlkija kasutab sõna märkmepaber, mis toob silme ette värvilised kleepribaga paberid. Kuigi ma neid ise kasutan, ei ole ma kindel, et autor seda tegelikult mõtles. Pigem mõtles ta tugevaid väikesi kaardikesi, kuhu peale märgusõnad kirja panna.

Üks on kindlasti tõsi: mida tahes sa ka ei loe või milliseid tarku õpetussõnu ei kuula, tegelik professionaalsus tuleb ikka harjutades. Võib-olla mõni üksik talent ei pea esinemist ette valmistama, aga isegi neil tuleb esinemine paremini välja, kui harjutada. Seega raamatut „Täpne toon” tasub kasutada juhendina harjutamisel, noppides sealt endale kasulikke soovitusi ja eirates neid, mis ei sobi.
Neil, kellele see raamat sobib, soovitan lugeda ka Simon Sineki raamatut „Start with why?” ja Annette Simmonsi „Whoever tells the best story, wins”.

See raamat saab minult ühe suure plussi ja ühe paratamatu miinuse.

Pluss. Olen minagi „Täpse tooni” autori kombel teletaustaga esinemiskoolitaja ja kirjutan mõnuga alla sadadele väidetele, mis raamatusse kirja saanud. Vaielda on tõesti vähesega. Uhke pagasiga teleajakirjanike poolhullumeelne elu tundub paljudele ehk isegi ebarealistlik, kuid aastad suudavad sellegi kuivatada rutiiniks ja rutiin omakorda paljastab seaduspära ning korduvmustrid. Ei pea imeks panema, et sel alal pikalt tegelenud inimesed ajaga ivake ühtviisi sarkastiliseks ja nurgeliseks muutuvad, nagu seda ka McGowani kirjamaneerist aimub. Sõnum on selge: igavus ja klišeed on ajaraisk, tippviimistletud isikupära aga eesmärk. Olge ettevaatlikud, stambisõprade kapsamaal tuhnitakse selles raamatus liigse pieteeditundeta.
Julgen öelda, et selle (ehtameerikaliku) lugemise peamine väärtus on esinduslikust kogemusest sündinud hästi mudeldatud ja liigendatud elutarkus, millega oleks lugejal põhiküsimustes naiivne mitte nõustuda. Sama naiivne oleks arvata, et pärast „Täpse tooni” ilmumist enam inimesed reha otsa ei satu. Ikka satutakse, ikkagi proovitakse, kukutakse käpuli ja minnakse alles siis asjatundja või raamaturiiuli juurde. Siinse üsna rammusa koolituskogemuse omanikuna pean loetu põhjal imestama, kui vähe inimesed ühel ja teisel pool lompi siiski erinevad. Ja miks ikkagi on nii, et teatud oskuste lihvimise juurde jõuame ikka siis, kui katastroof juba selja taga? Rongijuhiks küll lihtsalt rongi näinuna ei saa.

Siin tulebki mängu miinus, see paratamatu. Lugu selles, et raamatu lehitsemine teid meistriks ei tee, siin aitab vaid halastamatu trenn. Lugedes on kõik imelihtne, jätkub nalja ja naeru, küllap isegi parastamist. Ise püünele astudes on aga raamat korraga kui varastatud ja asju asub korraldama päriselu ise. Halvemal juhul istub saalis keegi, kes ise oma raamatu tarvis rasvaseid näiteid otsib. Olen ammugi veendunud, et raamatumaterjal siin Eestis juhtunust saaks vähemalt sama priske, sest enamikul kodumaistel introvertidel tuleb oma esinemisgeeni mööda organismust üsna kaua taga otsida. Samas paljud teised, kes usuvad oma esinemisoskusega kõik hästi olevat (enamasti puhtast edevusest), on lihtsalt maneerlikud ja tüütud.
Õnneks on ka puhastverd andeid. Iga kahekümnes kindlasti.