Venelased

Vene-ameerika juurtega ja aastaid Venemaal töötanud USA ajakirjanik Gregory Feifer kirjeldab haaravalt tänapäeva Venemaa elu kogu selle ilus ja koleduses ning analüüsib sajanditepikkusest ajaloost pärit näidete varal riigis kujunenud olukorra põhjusi.

Venemaa ja venelaste traagikat täis elu kirjeldamisel on Feifer ehmatavalt aus. Ta toetub märkimisväärsele hulgale allikatele, mistõttu koorub raamatust välja ka vene mõttemaailma analüüs. Oma väiteid illustreerib Feifer sadade täna Venemaal elavate inimeste näidetega: „Töötasin Venemaal kaheksa aastat ajakirjanikuna ja intervjueerisin sadu inimesi, alates lasteaialastest ja babuška’test ehk arhetüüpsetest vanaemadest kuni mõjukate poliitikute ja kultuuritegelaste, tehasedirektorite, tööliste ja talupoegadeni välja.“

Venemaa ajalugu ja kultuuri vähegi tundev lugeja leiab venelaste igapäevaelu kirjeldustest palju tuttavat. Nõukogude aega mäletaval inimesel tekib lugedes palju seoseid oma kogemustega, kuid ka see, kes Venemaa eluga hästi kursis ei ole, peaks saama üsna tõetruu pildi sellest, mida tänapäeva Venemaal mõeldakse ja kuivõrd sealne elu sarnaneb lääne demokraatiates valitsevaga. Autor tõdeb: „Lääne vaatlejad kalduvad otsima vältimatu liberaalse demokraatia suunas liikumise märke. /.../ Mina aga arvan, et need vaatlejad ignoreerivad selle riigi ajalugu ja kultuuri ning ka seisukohti, mida jagab suur osa rahvast, kelle käitumistavad ja väärtushinnangud on hoopis teistsugustes tingimustes kujunenud kui meie omad.“

Gregory Feiferi hinnang autoritaarselt valitseva president Vladimir Putini korruptsioonist läbi imbunud poliitikale ja sellest tingitud tagajärgedele on hävitav. Masendav on lugeda absoluutses vaesuses ja alkoholismi käes vaevlevate inimeste olukorrast, mida iseloomustab lootusetus ja minnalaskmine. Hämmastaval kombel tuleb nii mõnelgi korral nõustuda intervjueeritavatega, kes tõdevad, et nõukogude ajal oli parem elada.

Venemaa tänaste võimude poliitika on sõnades suureline ja saadetud võltspaatosest. Tegelikult ei huvita võimul olijaid inimeste olukord, keskendutakse vaid võimul püsimise ja isikliku kasu kindlustamisele. Välispoliitikaga seonduvaid kirjeldusi lugedes on ainsana tunda, kuidas Venemaa olukord on vahepeal muutunud, kuid see muutus on toimunud halvemuse poole.

Ladusas ajakirjanduslikus laadis kirjutatud teksti on kerge ja huvitav lugeda. Põiked Venemaa ajalukku või autori isikliku elu kogemuste kirjeldustesse aitavad tänast situatsiooni lahti mõtestada. Venemaal valitseva olukorra ja venelaste elu kirjeldusega paralleelselt avaneb ka Gregory Feiferi Venemaalt pärit ema suguvõsa saatuse lugu.

„Venemaa on hoolimata oma ebatavaliselt armetusest, raiskamisest, ahnusest ja ükskõiksusest ikkagi elurõõmus, leidlik ja kaunis ning need viimased omadused mõjutavad ikka ja alati meie ettekujutust sellest riigist.“

Gregory Feifer, National Public Radio endine Moskva korrespondent, on Venemaa eluolust kirjutanud sisuka ja köitva raamatu – seda on isegi raske paigutada kindla žanri alla, kuna seal on kõike, mida lugeja võiks Venemaa kohta üldse teada tahta.

Feifer ei ole üksnes Venemaa kõrvaltvaataja. Tal on Venemaaga väga lähedane isiklik suhe: tema ema on Venemaalt pärit. Kindlasti on Feiferi sügavat huvi Venemaa vastu tiivustanud just ema ja Venemaal elavate sugulaste ning sõprade jutustused, mälestused, läbielamised ja hinnangud. Ajakirjanikuna suutis Feifer pugeda vene inimese hinge sügavamatesse soppidesse, mõista nii Venemaad kui venelasi seestpoolt ja õppida tundma seda, mis jääb lääne inimestele peaaegu alati kättesaamatuks ja mõistetamatuks.

Autor ei ole siiski piirdunud üksnes Venemaa vaatlemisega. Ta on süvenenud mahukasse Venemaad puudutavasse materjali alates ajakirjandusest, mälestusest ja ilukirjandusest kuni põhjalike tõsiteaduslike käsitlusteni ning tõlgendanud Venemaal toimuvat süsteemselt ja kõikehaaravalt. Tema lähenemises on märkimisväärne koht isiklikel ja ta ema perekonna kogemustel, elul ja käekäigul. Ja muidugi saatusel, mis tabas miljoneid vene perekondi nii tsaaririigi kui kommunismiaja repressioonidena. Feifer süüvib põhjalikult Vene olustikku ja olmesse ning kirjeldab värvikalt vene ühiskonnale iseloomulikke jooni: ekstravagantsust, vaesust, joomist, kollektivismi, perekondlikke ja sõprussuhteid. Mitte et need jooned teistel rahvastel puuduksid, kuid venelastel avalduvad need teistsugusel, lääne inimesele tabamatul moel.

Autor on Vene ühiskonna suhtes võrdlemisi kriitiline, tuues halastamatu otsekohesusega välja paljud ebakõlad: lodevuse ja minnalaskmise (pohhuismi), näilisuse (pokazuhha), korruptsiooni, mitteametlikud võrgustikud (näiteks teenistusvälised suhted), klannivõimu. Selline lähenemine võib olla venelasele kohati solvav (ne uvažajet). Igale rahvale võib tunduda solvav, kui välismaalane ta maad kritiseerib. Omadele on palju rohkem lubatud. Siiski ei ole Feifer hoolimata vene päritolust kindlasti oma. Ent tegelikult ei ole Feifer Venemaa suhtes sugugi halvustav. Ta on lihtsalt detailideni arutlev ja paratamatult ka subjektiivne.

Feifer kirjeldab ja analüüsib Venemaa ajalugu riigi tekkest kuni tänapäeva viimaste sündmusteni. Ta jõuab järelduseni, et kuigi Venemaa väline külg on muutunud, on olemus jäänud samaks. Järjest on tehtud järske kannapöördeid: Moskoovia laienemine, impeeriumi loomine, Peeter I aegne läänestamine, katsed demokraatiat kehtestada, bolševike revolutsioon, NSV Liidu lagunemine, Putini katse deržaavat taastada. Venemaa on jäänud oma despootia (isevalitsuse, isikukultuse) lõksu ja see on takistanud ka riigi moderniseerumist. Ning see, mida sageli peetakse Venemaa eriliseks teeks ja müstiliseks hingesügavuseks, ei olegi midagi muud kui püüe despootiat õigustada või varjata.