Alasti statistika

Et edukas olla, tuleb pidevalt teha tarku otsuseid. Tarkade otsuste tegemiseks on vaja informatsiooni ja oskust seda informatsiooni analüüsida. Kvaliteetne informatsioon vajab kvaliteetseid andmeid ja oskust neid töödelda. Suur hulk andmeid ongi statistika. Sel moel võime tõdeda, et eduka ettevõtluse üheks eelduseks on kvaliteetse statistika olemasolu, millele lisandub oskus statistikat töödelda ehk siis oskus statistikast informatsiooni kätte saada, ning lõpuks julgus informatsiooni põhjal otsuseid teha.

Eestis ei ole minu teada tehtud uuringuid selle kohta, kuidas statistikasse suhtutakse. Ei oska statistiliselt põhjendatult öelda, kas Eesti edukad ettevõtjad suhtuvad statistikasse positiivsemalt kui nende vähem edukad kolleegid. Isiklike tähelepanekute alusel julgen väita, et Eestis on suhe statistikaga üsna vastuoluline. On neid, kes peavad seda suurest valest veelgi suuremaks valeks. On neid, kes näevad statistikas vaid tüütut kohustust aruandeid esitada. On neid, kelle jaoks statistika on vajalik, sest euroraha taotlemisel tuleb statistilisi andmeid esitada. Olen kohanud ka neid, kes kasutavad statistikat ettevõtluses sisuliste otsuste tegemiseks.

Eesti ühiskonna üldist hoiakut iseloomustab ajakirjanduses antud hinnang endisele peaministrile Andrus Ansipile: üldiselt edukas peaminister, kuid statistikat kasutab liiga palju. Statistiku keeles võib siis öelda, et üldine suhtumine statistikasse on pigem negatiivne. Miks see nii on? Tundub, et põhjuseks võib olla hapude viinamarjade sündroom: ei saada statistikast aru, järelikult on tegemist mõttetu asjaga, järelikult pole statistikat vaja.

Charles Wheelani raamat „Alasti statistika“ keskendub küsimusele „Milleks on vaja statistikat?“ ning püüab inimestele, kes statistikausku pole, seda ala mõistetavamaks teha. Mina olen statistikausku. Mitte küll nii sügavalt kui raamatu autor, kes sissejuhatuses teatab: „Statistika abil saab seletada kõike.“ Minu arvates on statistika siiski vaid üks meetod maailma mõista. Olen kindel, et statistikata jääb suur osa maailmas toimuvast arusaamatuks, aga maailmast arusaamiseks ainut statistikast ei piisa.

Vaatamata Charles Wheelani ja minu statistikausu sügavuse erinevusele, olen seda meelt, et Eesti ühiskonnale tuleb kasuks, kui meie statistilise kirjaoskuse tase kasvab. Esimeseks sammuks statistilise kirjaoskuse tõusuks on üsna mõistlik tuua statistika juurde statistikast seni eemal seisnud inimesed, näidates neile, et statistikast on kasu. Kindlasti on tervitatav katse õpetada inimesi statistika eesmärkidest ja võimalustest paremini aru saama.

Kas raamatust „Alasti statistika“ kujuneb edukas katse ja pärast raamatu ilmumist tõuseb hüppeliselt statistikast arusaamine Eesti ühiskonnas? Ma arvan, et seda ei juhtu, aga olen üsna kindel, et paljud raamatu läbi lugenud inimesed, kes senini statistikasse pigem negatiivselt suhtusid, muudavad oma arvamust ja neist saavad statistikasse pigem positiivselt suhtujad. See ei ole revolutsioon, aga kindlasti oluline samm selles suunas, et Eesti ühiskond õpiks statistika võimalusi paremini kasutama.

Kas raamatut „Alasti statistika“ peaks lugema ainult juhid ja ettevõtjad? Kindlasti mitte. Kui üks ettevõtja teeb oskamatusest statistikat kasutada vale otsuse ja kannab kahju, on see sageli – oleneb muidugi konkreetse ettevõtte rollist ühiskonnas – vaid tema ja kitsa ringkonna probleem. Kui kogu ühiskond ei suuda informatsiooni adekvaatselt hinnata, muutub ühiskond kergesti manipuleeritavaks, ja see on juba väga suur oht.

Eestis on olnud mitmeid juhtumeid, kus ühiskond ei soovigi olukorda objektiivsete andmete alusel arutada, sest ei suuda andmeid analüüsida ning seepärast püütakse nende avaldamist keelustada. Tuntuim näide sellest vallast on üleskutsed mitte avaldada gümnaasiumide riigieksamite tulemusi. Kui andmeid analüüsitaks ühekülgselt ja sellise analüüsi tulemused oleksid sisuliselt vildakad, oleks õige õppida andmeid paremini analüüsima, mitte keelata andmete avaldamist. Keelame täna ühed andmed, homme teised andmed ja ülehomme avastame, et … meil puudub igasugune võimalus hinnata ühiskonna arenguid ja ehk ei ole me ühel päeval selle tulemusena enam demokraatlik riik.

Demokraatia kadumine objektiivse informatsiooni keelamise tulemusel pole tänapäeva Eestis muidugi tõsiselt võetav oht, aga parem on sellise ohu tekkimise võimalust juba eos vältida. Seega: mida rohkem inimesi loeb raamatut „Alasti statistika“, seda parem, sest see aitab kaasa statistilise kirjaoskuse suurenemisele Eestis.

„Alasti statistika“ ei ole statistikaõpik. Kuid see pole ka lihtne lektüür. Kindlasti tuleb raamatut lugeda süvenenult, väga suure tähelepanuga. Arvestada tuleb sellega, et kui raamat tekitab huvi statistika võimaluste vastu, tuleb veel üsna mitme raamatu lugemiseks aega varuda.

„Alasti statistika“ on tõlkeraamat. Oleks minu otsustada, oleksin palunud mõnel Eesti autoril sarnane raamat kirjutada. „Alasti statistika“ lugemisel häiris mind kohati välismaine taust. Näiteks ei tea ma midagi pesapallist ja pesapalliga seotud näited olid nagu arusaadavad ja samas ei olnud ka. Huvitavaks läks asi minu jaoks siis, kui hakkasin neile võõrapärastele näidetele Eesti analooge otsima. Soovitan seda ka teistele raamatu lugejatele: otsige toodud näidetele analooge oma kogemustest.

Statistika tegemine on pikk protsess, selles osaleb palju inimesi, kes ei pruugi end osalistena isegi tajuda. Statistika tegemine on ka kallis protsess. Väga oluline on, millist statistikat teha, et see kasu tooks. Minu lootus on, et pärast raamatu „Alasti statistika“ lugemist suureneb nende inimeste hulk, kes oskavad põhjendatult öelda, millist statistikat Eesti vajab.

Ja lõpuks väljavõte Charles Wheelani raamatu „Alasti statistika“ 6. peatükist: „Statistika ei saa olla targem, kui on seda kasutavad inimesed.“