sõda

Eluga pääsenud

Sõda läbi lapse silmade
Eluga pääsenud pilt
Autor: Tony M. Taagen Ilmumisaasta: 2013 Lehekülgi: 304 Kirjastus: Äripäev Klubi: Imelise Ajaloo raamatuklubi

Mida teeb sõda lapsega? Kuidas mõjutab see inimese saatust? Mil moel muutis Teise maailmasõja keerisesse sattumine ühe tavalise Eesti pere – aga tegelikult ka miljonite teiste – elu?

„Eluga pääsenud” on üksikasjalik ja haarav kirjeldus ühe 7-aastase poisi ning ta ema ja väikese õe põgenemisest 1944. aasta sügisel koos paljude saatusekaaslastega üle tormise Läänemere, nende pere pagulaspõlvest Saksamaal erinevates põgenikelaagrites ja uue elu alustamisest USAs. Läbi väikese poisi silmade on lihtsalt ja siiralt kirjeldatud sõjaga kaasnevat hirmu ja ebakindlust ning antud ilustamata edasi kogu selle julmust. Jutustust ilmestavad pagulaste sõjaaegseid eksirännakuid illustreerivad kaardid ja ammusest ajast pärit fotod. Raamat annab mõtlemisainet nii ajaloolastele ja ajaloohuvilistele kui ka kõigile neile, kes otsivad lihtsalt haaravat ja põnevat lugemist. See on kõigi eestlaste lugu. Lugu oskusest kõige kiuste ellu jääda. 

Tellimine


Failid
Sisukord

1. Tagasipöördumine koju Eestisse. September 1999 13
2. Viljandi. 1939 19
3. Minu esimene veinisõõm. 1939 21
4. Õudusunenägu 23
5. Sõja algus. 21. juuni 1941 25
6. Koputus uksele 29
7. Ema lahkub talust 33
8. Esimene öö Tuule talus 35
9. Esimene päev karjasena 37
10. Koer on kadunud 41
11. Minu sõber Jaan 43
12. Kas mu vanemad tulevad tagasi? 45
13. Septembri algusest 1941 kuni uue aastani 1942 47
14. Saksa okupatsioon. 1942 53
15. Kas sõda tuleb tagasi? 1943 59
16. Äike ida pool. Südasuvi 1944 65
17. Idarinne läheneb. Augusti algus 1944 67
18. Lahkumispäev. Augusti keskpaik 1944 69
19. Reis läbi öö 71
20. Esimene päev Pirital 77
21. Meie elu Pirital. August 1944 81
22. Isa jõuab Piritale ja päev hiljem lahkume Eestist 83
23. Sõit üle Läänemere Saksamaale 89
24. Reis Moltkefelsi pardal jätkub 95
25. Riia sadam Lätis. Hobuste ja Vene vangide pealelaadimine
26. Üle tormise mere Danzigisse koos ühejalgse akordionimängijaga 105
27. Saabumine Saksamaale Danzigisse ja reis Berliini 113
28. Lahkumine Berliinist ning reis Jenasse ja Graitschenisse 119
29. Herr Mülleri talu Graitschenis 125
30. Graitschenis algab kool 135
31. Kiri kaugelt sugulaselt ja toidunappus 139
32. Üks mees tuleb Graitschenisse 145
33. Pommitaja, mesitaru, veel pomme ja õlu 151
34. Valdo otsingud 157
35. Ploomid, uus õpilane ja Vene vangid 159
36. 1944. aasta lõpp, jõulud ja 1945. aasta algus. Telegramm Valdo kohta 163
37. 1945. aasta algusest kuni sõja lõpuni Graitschenis 169
38. Pagulaslaager Jenas 181
39. Pagulaslaager Wiesbadenis 189
40. Silmavigastus Wiesbadenis. 1946 207
41. Järjekordne kodu, seekord Kasselis 217
42. Geislingen an der Steige 223
43. Immigratsiooniplaanid 239
44. Teel Ameerikasse sõjaväe transpordilaeva Marine Tiger pardal 247
45. New Yorgi linnast Fort Worthi Texases 251
46. Meie elu Texases 255
Epiloog 277
Poja järelsõna isa raamatule 281
Olulised daatumid 285
Tänuavaldused 289
Autorist 291

Arvustused
Martin Andreller
ajaloolane

Kõigil, kes selle raamatu kätte võtavad, on peatselt selge, et kiretut ja faktitihedat ülevaadet Teise maailmasõja eelsest ja aegsest Eestist ning sõjajärgsest Saksamaast ja Ameerika Ühendriikidest sellest raamatust oodata ei saa. Pigem on nende kaante vahele koondatud kirjeldus sellest, kuidas toonased sündmused paistsid läbi väikese poisi silmade. Just selles peitubki raamatu peamine väärtus: see ei ole kiretu kirjeldus toimunust, vaid lugu, milles on koos ühe eesti poisi kõhklusi, lootusi ja valu – samasuguseid tundeid tõi see periood maailma ajaloos kaasa miljonitele inimestele. Ja raamatusse ei ole seda valu arvatavasti kaugeltki nii palju jõudnud, kui seda tegelikus elus oli. Toonaseid emotsioone kirjeldatakse neil lehekülgedel kohati isegi vaoshoitult ja napilt, seda rohkem tundeid ja mõtteid tekib aga lugejas.

See ei ole ainult Tõnu ja ta pere lugu, see on jutustus kogu sõjaaegsest Eestist, sõja lõpuheitlustest Saksamaal ja uue elu alustamisest Ameerikas. See, mis Tõnu Taageni ja ta sugulastega juhtus, on kõigi eestlaste lugu. Seal on kõike – küüditatuid, Saksa sõjaväkke värvatuid, sõjapõgenikke ja mahajääjaid... Seal on nõbu Valdo, kelle suurimaks südamesooviks on astuda Saksa armeesse ja pääseda idarindele, lootuses leida oma Siberisse küüditatud vanemad ja õde ning nad tagasi koju tuua. Tõnul on hirm Valdo pärast. Nad kohtuvad viimast korda augustis 1944. „Seisame ja jälgime sõdurite rivi eemaldumas ja viimaks tolmupilve kadumas. Vaatan emale ja õele otsa. Mõlemal on pisarad silmis ja ma mõtlen, kas me Valdot üldse kunagi veel näeme.” Valdo hukkus 1945. aasta alguses. Just niisugune on meie minevik.

Lapse mõtted ja hirmud selles suures sõjas on täiskasvanute omadest mõneti erinevad. Ning sõjaaegsete laste valulävi ja valmisolek leppida paratamatustega on hoopis teistsugused, kui rahu ajal tavalistes oludes kasvanud lastel. Tõnu Taageni lapsepõlv ei olnud kaugeltki tavaline. Aga loo sellest on ta suutnud kirja panna lihtsalt ja mõjuvalt. Alguses lühikeste mõttekildudena, vanuse kasvades üha pikemate meenutustega. Raamatule on iseloomulikud mitmed kogu lugu läbivad motiivid – igatsus vanavanemate Tuule talu ja rahuliku elu järele, söök ja unistus täis kõhust, vargsi rüübatud kasekooreõlu, kaks kohvrit ja seljakott, mida tal pisikese poisina läbi Euroopa sõjatandri kanda tuli. Aga eeskätt siiski leppimine oma olukorraga. Õigemini oskus sellest üle olla.

Loe edasi >
Sirje Kiin
PhD, võrdleva kirjandusteaduse doktor

Ameerika eestlase Tony ehk Tõnu Taageni mälestusteos „Eluga pääsenud. Sõda läbi lapse silmade” on kaasakiskuv ja liigutav lugu, kuidas üks väike Viljandi poiss elab üle Teise maailmasõja ja põgenemisteekonna algul Saksamaale ning hiljem Ameerika Ühendriikidesse. Kui sõda algab, on Tõnu seitsmeaastane ja kui ta koos ema, isa ja noorema õega 1949. aastal Marine Tigeri pardal Ameerikasse jõuab, on ta viisteist aastat vana.

Eriliseks teeb Eesti pagulaspoisi loo aga just see viis, kuidas teos on kirja pandud: meisterliku sisseelamise ja detailimäluga kujutatakse igapäevaelu sündmusi Viljandimaa talus, Saksamaa põgenikelaagrites ja Texase farmis just nii, nagu seda nägi väike algkoolipoiss, hiljem teismeliseks sirguv noormees, kelle jaoks on keset sõda ja põgenikelaagreid tihti tähtsad hoopis teised asjad ja nähtused kui täiskasvanuile.

Teos on haarav ja pingeline, kulmineerudes 1944. aasta sügisel, mil Tõnu vanemad otsustavad, et ema koos kahe väikese lapsega peab võtma ette ohtliku põgenemisteekonna üle sügistormise mere. Isa peab jääma Eestisse. Autor doseerib täiskasvanute maailma teadmisi ümbritsevaist sõjasündmusist ja maailmapoliitikast just nii parajal määral ja valikuliselt, nagu see ulatus toona sõjaaja lasteni – katkendlikult ja ebamääraselt. See kirjanduslik võte võimendab teose dramaatikat.

Kümneaastane poiss saab ootamatult täiskasvanuks siis, kui pere seisab traagilisel kodumaalt lahkumise hetkel sadamas ning poeg peab hakkama põgenikelaeval seisma isa asemel nii ema kui noorema õe eest. Autor kujutab seda vastutuse tajumise hetke lakooniliselt, täpselt ja mõjuvalt.

Tõnu kogeb ja võrdleb esmakordselt elus palju põnevaid asju: karjaskäimine vanaema-vanaisa talus ning eksootiliste melonite ja arbuuside kasvatamine Texase farmis, rindepommitamised ja varjendisse varjumised ning kodune karjaseidüll, paadipõgenemisteekond Saksamaale 1944 ja laevateekond Saksamaalt Ameerikasse 1949, maitsev kõrtsikruusiõlu Saksamaal ning tumemust kihisev ja salapärane Ameerika pudelijook, mis kargab ninna ja osutub Coca-Colaks. Autor tabab teraselt sügavaid kultuurierinevusi sõjaeelse Eesti, sõdiva Saksamaa ja rahuliku Ameerika ülisõbraliku ühiskonna vahel.

Eaka mehe meenutusi on selles raamatus vaid esimeses, avapeatükis, kus Ameerikas ärijuhtimist õppinud ning sotsiaaltöös magistrikraadi saanud autor naaseb esmakordselt pärast põgenemist Eestisse, kõik muu on ehtsa ilukirjandusliku veenvusega nähtud läbi väikese poisi silmade, nii et meenutab kohati eesti parimate kirjanike lapsepõlveraamatuid. Tony alias Tõnu Taageni teos on eesti sõjapagulaste põlvkonna oma „Väike Illimar”.

Loe edasi >