loodus

Hüpe

Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia
Hüpe pilt
Autor: David Quammen Ilmumisaasta: 2014 Lehekülgi: 640 Kirjastus: Äripäev Klubi: Imelise Teaduse raamatuklubi

2003. aasta veebruari lõpus läks SARS Hongkongis lennukile ja sõitis Torontosse.

Mitme teadusharu piirimail kulgevas tõsielupõnevikus viib tuntud kirjanik David Quammen lugeja reisile Austraalia võidusõiduhobuste tallidesse, Kesk-Aafrika džunglitesse, Borneo ja Bali saarele, Kagu-Aasia suurlinnade turgudele, Bangladeshi lagunenud majadesse  ja Hiina koobastesse, ajades üle maailma levivate taudide nagu SARSi, linnugripi või ka päris tavalise, kuid igal aastal erineva gripi jälgi.

Aeg-ajalt põikab autor maailma tipplaboritesse ja leiab kõikjal eest kummaliste ja senitundmatute haiguste maailma, milles kiiresti ja kaugele rändav inimloom end üha kaitsetumana tunneb.

„Inimesed ja gorillad, hobused ja kabrikud ja sead, pärdikud ja šimpansid, nahkhiired ja viirused: me kõik oleme selles koos,“ kirjutab autor ega unusta lisamast, et Trooja hobune võib tänapäeval esineda näiteks pardi kujul. Quammen otsib oma raamatus selgust, kuidas, kust ja miks need haigused ilmuvad ja esitab loogilise küsimuse: mis tuleb järgmiseks?

Ajakiri Scientific American nimetas „Hüppe“ 2012. aasta parimaks raamatuks ning see pälvis ka 2013. aasta teaduskirjanike preemia Science in Society Journalism Award. Teos jõudis ka Amazoni, Daily Beasti ja New York Timesi parimate raamatute sekka, PEN / E. O. Wilsoni teaduskirjanduse aastaauhinna lõppvalikusse ning USA mainekaima kirjandusauhinna National Book Critics Circle Award finaali.

David Quammen on tunnustatud Ameerika teadus- ja looduskirjanik, kes on avaldanud 15 raamatut ning teinud kaastööd paljudele ajalehtedele ja ajakirjadele.  Eesti keeles on Quammenilt varem ilmunud „Dodo laul“.

Tellimine


Failid
Arvustused
Pelle Nuggis
Eesti Loodusmuuseumi taksidermist

2003. aasta veebruari lõpus läks ta Hongkongis lennukile ja sõitis Torontosse. Tema Kanadasse saabumist ei märgatud, kuid mõne päeva jooksul andis ta endast ise teada. Ta tappis 78-aastase vanaema ja nädal hiljem ka tema täiskasvanud poja.

Umbes nii algab üks selle raamatu peatükkidest. Kõlab nagu üsna paljulubav kriminaalromaan. Tegelikult sellega meil tegemist ongi. Ainult et kurjamit ei asu püüdma piipu popsiv ekstsentriline detektiiv ja süžeedki on elust enesest. Meie kangelane heidab tihti oma laborikitli varna, tõmbab jalga matkasaapad ning sumpab nabani soojas troopilises mudas, jälitades kurjategijat. Viimane on aga eriline! Peaaegu olematult väike nadikael, kuid seda agaram tapja – nimelt viirus. Viirustes siin juttu ongi, ja mitte igasugustest, vaid zoonootilistest, kes on võimelised ületama liikidevahelisi tõkkeid.

Teema on vägagi aktuaalne, sest pisilaste seisukohalt oleme meie kõigest toit-elupaik-transpordivahend. Mida rohkem inimesed looduselt arutult võtavad, elupaiku hävitavad, ühesõnaga biotoope destabiliseerivad, seda rohkem jääb kodutuks viiruseid, kes on sunnitud enesele uut elupaika otsima. Ja kust siis veel, kui mitte kõige arvukamast suurimetajast, nimelt inimesest.

Usun, et juba mõne peatüki läbilugemisel tekib igaühel kahtlus inimese rollist looduse kroonina. Külmaks ei jää kindlasti keegi. Kellele meenub sinises skafandris Dustin Hoffmann, kellele sellised zoonootilised „suursündmused“ ajaloost, nagu Hispaania gripp või keskaegne katk. Või minupärast äriks keeratud farss seagripiga paar aastat tagasi.

Raamat on mõnusalt ladusa keelekasutusega ja pikitud väikeste kultuuriliste-kirjanduslike vihjetega ning autorile omase kuivavõitu huumoriga. Ka on võimalik saada igapäevaseks toimetulekuks vajalikke vihjeid. Näiteks aidsist hoidumiseks on ülioluline vältida pooltoore šimpansiliha söömist.

Loe edasi >