• Otsi Äripäevast

Hallutsinatsioonid

Hallutsinatsioonid
Autor: Oliver Sacks
Lehekülgi: 320
Kirjastus: Äripäev

Kas olete kunagi näinud midagi, mida tegelikult pole olemas? Kuulnud, kuidas keegi tühjas majas teie nime hüüab? Tunnetanud, et keegi käib teil kannul, ent selja taga ei paista hingelistki?

Hallutsinatsioonid on arvatust palju tavalisemad ja nende esinemine ei tähenda kaugeltki meeltesegadust. Sageli on need seotud haiguse, joobe või vigastusega: migreeni käes vaevlejad võivad näha tillukesi loomi ja inimesi; hääbuv nägemine, isegi ärkamine või uinumine võivad silme ette tuua imekaunid näod või hirmutavad kollid.

Inimesed on alati otsinud elumuutvaid nägemusi ning tuhandeid aastaid kasutanud nende esilekutsumiseks hallutsinogeenseid ühendeid. 1960. aastate Californias tekkis noorel arstil Oliver Sacksil isiklik ja erialane huvi psühhotroopsete ainete vastu. Need koos Sacksi migreenihoogudega panid aluse pikaajalisele uurimistööle hallutsinatoorsete kogemuste alal.

Doktor Sacks põimib elegantselt ja empaatiliselt kokku oma patsientide lood ja isiklikud meelierutavad kogemused, näidates, millist infot hallutsinatsioonid aju töö ja ehituse kohta annavad, kuidas need mõjutavad kultuuri ja kunsti ning miks võib hallutsinatsioone esineda igal inimesel.

Oliver Sacks on maailmakuulus neuroloog, kes oma raamatutes kirjutab huvitavatest haigusjuhtumitest. Ühe tema raamatu põhjal on vändatud tõsieluline mängufilm „Ärkamised”. Eesti keeles on Sacksi sulest ilmunud „Mees, kes pidas oma naist kübaraks”.

Teised kirjutavad:
Tiina Jõgeda: Oma silm on purjus kuningas Eesti Ekspress, 19. oktoober 2013

Sisukord

Sissejuhatus
1 Vaikivad hulgad: Charles Bonnet’ sündroom
2 Vangide kino: Sensoorne deprivatsioon
3 Mõni nanogramm veini: hallutsinatoorsed lõhnad 
4 Kuulmishallutsinatsioonid
5 Parkinsonismi illusioonid
6 Teadvuse muutunud seisundid 
7 Mustrid: visuaalne migreen 
8 „Püha“ haigus
9  Poolitatud: hallutsinatsioonid nägemisvälja ühel poolel
10 Deliirium
11 Une lävepakul
12 Narkolepsia ja öised deemonid
13 Vaimudest vaevatud meel 
14 Doppelgänger’id: Iseenda hallutsineerimine 
15 Fantoomid, varjud ja sensoorsed kummitused
Tänusõnad 
Kasutatud kirjandus

Arvustused

Kristiina Kompuspsühholoog, Bergeni ülikooli järeldoktorant

Oma silmaga nägemine on läbi aegade olnud kõige kindlam alus, millele teadmine tugineda võib. „Ma ise nägin,” ütleme me umbusklikule vestluspartnerile. Loomulikult kaalub vestluspartner läbi meie kirjeldatu füüsilise tõenäosuse, detailirohkuse ja täpsuse, meie vaimse ja füüsilise seisundi ning üldise tõearmastuse, ent pealtnägija tunnistusega on raske vaielda. Mis siis veel rääkida oma käega katsumisest või oma kõrvaga kuulmisest. Meil on kõigutamatu usk enda tajukogemusse. Ent mis siis, kui ühtäkki näed iseennast enda ees kõndimas? Kui hästiriietatud noormees, kes iga nädal teed jooma tuleb, on teistele pereliikmetele nähtamatu? Kui sul on ühtäkki kolm vasakut kätt: üks sügeleb, teine valutab ja kolmas sahmerdab alatasa midagi püksitaskust otsida?

Neuroloog Oliver Sacks on tuntud haiguslugude tundliku ja paeluva kirjeldajana. Kümme aastat tagasi eesti keeles ilmunud „Mees, kes pidas oma naist kübaraks” on köitnud ja inspireerinud paljusid, ka muidu teadus- ja meditsiinikaugeid lugejaid mõtlema hoopis uutmoodi sellest, mismoodi meie aju loob meie reaalsuse. Üks asi on lugeda kuiva neurofüsioloogilist kirjeldust, kuidas silmade kaudu sisse tulev nägemisinformatsioon läbib keerukaid töötlusastmeid ning kombineerub mälus hoitava informatsiooniga, andes meile teadvustatud tajukogemuse. Hoopis teine asi on saada raamatulehekülgedel tuttavaks mehega, kes on täie mõistuse juures ja terava silmanägemisega, kuid satub siirasse segadusse, püüdes kinga jalga panna. Kumb nendest kahest piklikust objektist on king ja kumb jalg? Seda lugedes tekib igaühel huvi mõista, mismoodi suudab meie aju tavaolukorras kiiresti ja kahtluseta vahet teha objektiivselt võttes üsna ühetaoliste ruumiliste vormide vahel.

Raamatus „Hallutsinatsioonid” toob Sacks taas meie ette rea kliinilisi juhtumeid, seekord keskendudes olukordadele, kus aju tajub rohkem, kui füüsiline maailm tegelikult lubab. Sacks viib meid värvikasse maailma, kus subjektiivne taju on vabastanud end vahetu reaalsuse kammitsaist ning loob vastupandamatult realistlikke lõhnu ja maitseid, hääli ja nägusid – terve laviini hirmsaid ja ilusaid tajuelamusi. „Hallutsinatsioonid” pakub haarava lugemiselamuse igaühele, olgu ta klinitsist, populaarteadushuviline või keegi, kes otsib seletust omaenda kummalistele tajukogemustele. Raamat ei piirdu vaid neuroloogiliste tõbedega, mitmed peatükid on pühendatud erinevatele hallutsinatsioonidega seotud teadvusseisunditele. Kirjeldused sensoorse deprivatsiooniga kaasas käivatest kogemustest peaksid mõjuma kainestavalt igaühele, kes on siiani pidanud hallutsinatsioone puhtalt haigussümptomiks. Magamajäämise ja ülesärkamise hetkedel tekkivaid hallutsinatsioone on kindlasti paljud lugejad ise kogenud ning mõelnud neist vaid kui unenäo pikendusest – ent mis on unenägugi muu, kui igaöise kooma jooksul kogetav hallutsinatsioon?

Raamatut läbib meeldetuletus, et ka neuroloogiliselt ja psühhiaatriliselt terved inimesed on vastuvõtlikud tajueksitustele ja meelepetetele ning hallutsinatsioone tuleb mõista „normaalse” taju, ootuste, kujutluste ja mälu kokkupuutepunktis. Epilepsia all kannatav neiu, kelle taju segab kokku hetkel nähtava näo ja varem loetud kirja; kurnatud triatleet, kes „näeb” lähedaste nägusid publikusummas; lõhnataju kaotanud patsient, kes kardab korteris tulekahju ja ärkab keset ööd selge juhtmekõrbemislõhna peale – kõigil juhtudel on ilmne, kuidas hallutsinatsioonid pole juhuslikud või mõttetud, vaid aju katse lahendada „seestpoolt” ja „väljastpoolt” tulevate impulsside vastuolu. Võõristus ja hirm meelepetete ees on visa kaduma – Sacks kirjeldab mitme patsiendi kartust, et kui nad oma ebatavalistest kogemustest kellelegi räägivad, peetakse neid hulluks. „Hallutsinatsioonid” näitab mitme nurga alt, kuidas meelepetete sisul ja avaldumisel on oma loogika ja reeglid, ning kuidas selle mõistmine aitab nii patsiente endid kui ka lähedasi ja hooldajaid kogemusega leppida ja toime tulla.

Sacks on raamatus enam kui avameelne, et tema empaatia hallutsinatsioonide kogemise suhtes tugineb ohtral isiklikul eksperimentaalfarmakoloogial. Autobiograafilised vinjetid kuldsetest kuuekümnendatest on häbitult lustakad ning kinnitavad selgemalt kui miski muu, kui meelevaldne on piiri tõmbamine „normaalse” ja „ebanormaalse” tajukogemuse vahel.

Tellimine
HallutsinatsioonidOtsas
Hallutsinatsioonid

Hallutsinatsioonid

Autor: Oliver Sacks
Tellimine
HallutsinatsioonidOtsas

Kirjeldus

Kas olete kunagi näinud midagi, mida tegelikult pole olemas? Kuulnud, kuidas keegi tühjas majas teie nime hüüab? Tunnetanud, et keegi käib teil kannul, ent selja taga ei paista hingelistki?

Hallutsinatsioonid on arvatust palju tavalisemad ja nende esinemine ei tähenda kaugeltki meeltesegadust. Sageli on need seotud haiguse, joobe või vigastusega: migreeni käes vaevlejad võivad näha tillukesi loomi ja inimesi; hääbuv nägemine, isegi ärkamine või uinumine võivad silme ette tuua imekaunid näod või hirmutavad kollid.

Inimesed on alati otsinud elumuutvaid nägemusi ning tuhandeid aastaid kasutanud nende esilekutsumiseks hallutsinogeenseid ühendeid. 1960. aastate Californias tekkis noorel arstil Oliver Sacksil isiklik ja erialane huvi psühhotroopsete ainete vastu. Need koos Sacksi migreenihoogudega panid aluse pikaajalisele uurimistööle hallutsinatoorsete kogemuste alal.

Doktor Sacks põimib elegantselt ja empaatiliselt kokku oma patsientide lood ja isiklikud meelierutavad kogemused, näidates, millist infot hallutsinatsioonid aju töö ja ehituse kohta annavad, kuidas need mõjutavad kultuuri ja kunsti ning miks võib hallutsinatsioone esineda igal inimesel.

Oliver Sacks on maailmakuulus neuroloog, kes oma raamatutes kirjutab huvitavatest haigusjuhtumitest. Ühe tema raamatu põhjal on vändatud tõsieluline mängufilm „Ärkamised”. Eesti keeles on Sacksi sulest ilmunud „Mees, kes pidas oma naist kübaraks”.

Teised kirjutavad:
Tiina Jõgeda: Oma silm on purjus kuningas Eesti Ekspress, 19. oktoober 2013

Lisainfo

Autor: Oliver Sacks
Lehekülgi: 320
Kirjastus: Äripäev

Sisukord

Sissejuhatus
1 Vaikivad hulgad: Charles Bonnet’ sündroom
2 Vangide kino: Sensoorne deprivatsioon
3 Mõni nanogramm veini: hallutsinatoorsed lõhnad 
4 Kuulmishallutsinatsioonid
5 Parkinsonismi illusioonid
6 Teadvuse muutunud seisundid 
7 Mustrid: visuaalne migreen 
8 „Püha“ haigus
9  Poolitatud: hallutsinatsioonid nägemisvälja ühel poolel
10 Deliirium
11 Une lävepakul
12 Narkolepsia ja öised deemonid
13 Vaimudest vaevatud meel 
14 Doppelgänger’id: Iseenda hallutsineerimine 
15 Fantoomid, varjud ja sensoorsed kummitused
Tänusõnad 
Kasutatud kirjandus

Arvustused (1)

Kristiina Kompuspsühholoog, Bergeni ülikooli järeldoktorant

Oma silmaga nägemine on läbi aegade olnud kõige kindlam alus, millele teadmine tugineda võib. „Ma ise nägin,” ütleme me umbusklikule vestluspartnerile. Loomulikult kaalub vestluspartner läbi meie kirjeldatu füüsilise tõenäosuse, detailirohkuse ja täpsuse, meie vaimse ja füüsilise seisundi ning üldise tõearmastuse, ent pealtnägija tunnistusega on raske vaielda. Mis siis veel rääkida oma käega katsumisest või oma kõrvaga kuulmisest. Meil on kõigutamatu usk enda tajukogemusse. Ent mis siis, kui ühtäkki näed iseennast enda ees kõndimas? Kui hästiriietatud noormees, kes iga nädal teed jooma tuleb, on teistele pereliikmetele nähtamatu? Kui sul on ühtäkki kolm vasakut kätt: üks sügeleb, teine valutab ja kolmas sahmerdab alatasa midagi püksitaskust otsida?

Neuroloog Oliver Sacks on tuntud haiguslugude tundliku ja paeluva kirjeldajana. Kümme aastat tagasi eesti keeles ilmunud „Mees, kes pidas oma naist kübaraks” on köitnud ja inspireerinud paljusid, ka muidu teadus- ja meditsiinikaugeid lugejaid mõtlema hoopis uutmoodi sellest, mismoodi meie aju loob meie reaalsuse. Üks asi on lugeda kuiva neurofüsioloogilist kirjeldust, kuidas silmade kaudu sisse tulev nägemisinformatsioon läbib keerukaid töötlusastmeid ning kombineerub mälus hoitava informatsiooniga, andes meile teadvustatud tajukogemuse. Hoopis teine asi on saada raamatulehekülgedel tuttavaks mehega, kes on täie mõistuse juures ja terava silmanägemisega, kuid satub siirasse segadusse, püüdes kinga jalga panna. Kumb nendest kahest piklikust objektist on king ja kumb jalg? Seda lugedes tekib igaühel huvi mõista, mismoodi suudab meie aju tavaolukorras kiiresti ja kahtluseta vahet teha objektiivselt võttes üsna ühetaoliste ruumiliste vormide vahel.

Raamatus „Hallutsinatsioonid” toob Sacks taas meie ette rea kliinilisi juhtumeid, seekord keskendudes olukordadele, kus aju tajub rohkem, kui füüsiline maailm tegelikult lubab. Sacks viib meid värvikasse maailma, kus subjektiivne taju on vabastanud end vahetu reaalsuse kammitsaist ning loob vastupandamatult realistlikke lõhnu ja maitseid, hääli ja nägusid – terve laviini hirmsaid ja ilusaid tajuelamusi. „Hallutsinatsioonid” pakub haarava lugemiselamuse igaühele, olgu ta klinitsist, populaarteadushuviline või keegi, kes otsib seletust omaenda kummalistele tajukogemustele. Raamat ei piirdu vaid neuroloogiliste tõbedega, mitmed peatükid on pühendatud erinevatele hallutsinatsioonidega seotud teadvusseisunditele. Kirjeldused sensoorse deprivatsiooniga kaasas käivatest kogemustest peaksid mõjuma kainestavalt igaühele, kes on siiani pidanud hallutsinatsioone puhtalt haigussümptomiks. Magamajäämise ja ülesärkamise hetkedel tekkivaid hallutsinatsioone on kindlasti paljud lugejad ise kogenud ning mõelnud neist vaid kui unenäo pikendusest – ent mis on unenägugi muu, kui igaöise kooma jooksul kogetav hallutsinatsioon?

Raamatut läbib meeldetuletus, et ka neuroloogiliselt ja psühhiaatriliselt terved inimesed on vastuvõtlikud tajueksitustele ja meelepetetele ning hallutsinatsioone tuleb mõista „normaalse” taju, ootuste, kujutluste ja mälu kokkupuutepunktis. Epilepsia all kannatav neiu, kelle taju segab kokku hetkel nähtava näo ja varem loetud kirja; kurnatud triatleet, kes „näeb” lähedaste nägusid publikusummas; lõhnataju kaotanud patsient, kes kardab korteris tulekahju ja ärkab keset ööd selge juhtmekõrbemislõhna peale – kõigil juhtudel on ilmne, kuidas hallutsinatsioonid pole juhuslikud või mõttetud, vaid aju katse lahendada „seestpoolt” ja „väljastpoolt” tulevate impulsside vastuolu. Võõristus ja hirm meelepetete ees on visa kaduma – Sacks kirjeldab mitme patsiendi kartust, et kui nad oma ebatavalistest kogemustest kellelegi räägivad, peetakse neid hulluks. „Hallutsinatsioonid” näitab mitme nurga alt, kuidas meelepetete sisul ja avaldumisel on oma loogika ja reeglid, ning kuidas selle mõistmine aitab nii patsiente endid kui ka lähedasi ja hooldajaid kogemusega leppida ja toime tulla.

Sacks on raamatus enam kui avameelne, et tema empaatia hallutsinatsioonide kogemise suhtes tugineb ohtral isiklikul eksperimentaalfarmakoloogial. Autobiograafilised vinjetid kuldsetest kuuekümnendatest on häbitult lustakad ning kinnitavad selgemalt kui miski muu, kui meelevaldne on piiri tõmbamine „normaalse” ja „ebanormaalse” tajukogemuse vahel.

© AS Äripäev 2000-2022
  • Aadress: Vana Lõuna 39/1, 19094 Tallinn
  • Klienditugi: 667 0099 (8:15-17:00)
  • E-post: [email protected]