Hallutsinatsioonid

Oma silmaga nägemine on läbi aegade olnud kõige kindlam alus, millele teadmine tugineda võib. „Ma ise nägin,” ütleme me umbusklikule vestluspartnerile. Loomulikult kaalub vestluspartner läbi meie kirjeldatu füüsilise tõenäosuse, detailirohkuse ja täpsuse, meie vaimse ja füüsilise seisundi ning üldise tõearmastuse, ent pealtnägija tunnistusega on raske vaielda. Mis siis veel rääkida oma käega katsumisest või oma kõrvaga kuulmisest. Meil on kõigutamatu usk enda tajukogemusse. Ent mis siis, kui ühtäkki näed iseennast enda ees kõndimas? Kui hästiriietatud noormees, kes iga nädal teed jooma tuleb, on teistele pereliikmetele nähtamatu? Kui sul on ühtäkki kolm vasakut kätt: üks sügeleb, teine valutab ja kolmas sahmerdab alatasa midagi püksitaskust otsida?

Neuroloog Oliver Sacks on tuntud haiguslugude tundliku ja paeluva kirjeldajana. Kümme aastat tagasi eesti keeles ilmunud „Mees, kes pidas oma naist kübaraks” on köitnud ja inspireerinud paljusid, ka muidu teadus- ja meditsiinikaugeid lugejaid mõtlema hoopis uutmoodi sellest, mismoodi meie aju loob meie reaalsuse. Üks asi on lugeda kuiva neurofüsioloogilist kirjeldust, kuidas silmade kaudu sisse tulev nägemisinformatsioon läbib keerukaid töötlusastmeid ning kombineerub mälus hoitava informatsiooniga, andes meile teadvustatud tajukogemuse. Hoopis teine asi on saada raamatulehekülgedel tuttavaks mehega, kes on täie mõistuse juures ja terava silmanägemisega, kuid satub siirasse segadusse, püüdes kinga jalga panna. Kumb nendest kahest piklikust objektist on king ja kumb jalg? Seda lugedes tekib igaühel huvi mõista, mismoodi suudab meie aju tavaolukorras kiiresti ja kahtluseta vahet teha objektiivselt võttes üsna ühetaoliste ruumiliste vormide vahel.

Raamatus „Hallutsinatsioonid” toob Sacks taas meie ette rea kliinilisi juhtumeid, seekord keskendudes olukordadele, kus aju tajub rohkem, kui füüsiline maailm tegelikult lubab. Sacks viib meid värvikasse maailma, kus subjektiivne taju on vabastanud end vahetu reaalsuse kammitsaist ning loob vastupandamatult realistlikke lõhnu ja maitseid, hääli ja nägusid – terve laviini hirmsaid ja ilusaid tajuelamusi. „Hallutsinatsioonid” pakub haarava lugemiselamuse igaühele, olgu ta klinitsist, populaarteadushuviline või keegi, kes otsib seletust omaenda kummalistele tajukogemustele. Raamat ei piirdu vaid neuroloogiliste tõbedega, mitmed peatükid on pühendatud erinevatele hallutsinatsioonidega seotud teadvusseisunditele. Kirjeldused sensoorse deprivatsiooniga kaasas käivatest kogemustest peaksid mõjuma kainestavalt igaühele, kes on siiani pidanud hallutsinatsioone puhtalt haigussümptomiks. Magamajäämise ja ülesärkamise hetkedel tekkivaid hallutsinatsioone on kindlasti paljud lugejad ise kogenud ning mõelnud neist vaid kui unenäo pikendusest – ent mis on unenägugi muu, kui igaöise kooma jooksul kogetav hallutsinatsioon?

Raamatut läbib meeldetuletus, et ka neuroloogiliselt ja psühhiaatriliselt terved inimesed on vastuvõtlikud tajueksitustele ja meelepetetele ning hallutsinatsioone tuleb mõista „normaalse” taju, ootuste, kujutluste ja mälu kokkupuutepunktis. Epilepsia all kannatav neiu, kelle taju segab kokku hetkel nähtava näo ja varem loetud kirja; kurnatud triatleet, kes „näeb” lähedaste nägusid publikusummas; lõhnataju kaotanud patsient, kes kardab korteris tulekahju ja ärkab keset ööd selge juhtmekõrbemislõhna peale – kõigil juhtudel on ilmne, kuidas hallutsinatsioonid pole juhuslikud või mõttetud, vaid aju katse lahendada „seestpoolt” ja „väljastpoolt” tulevate impulsside vastuolu. Võõristus ja hirm meelepetete ees on visa kaduma – Sacks kirjeldab mitme patsiendi kartust, et kui nad oma ebatavalistest kogemustest kellelegi räägivad, peetakse neid hulluks. „Hallutsinatsioonid” näitab mitme nurga alt, kuidas meelepetete sisul ja avaldumisel on oma loogika ja reeglid, ning kuidas selle mõistmine aitab nii patsiente endid kui ka lähedasi ja hooldajaid kogemusega leppida ja toime tulla.

Sacks on raamatus enam kui avameelne, et tema empaatia hallutsinatsioonide kogemise suhtes tugineb ohtral isiklikul eksperimentaalfarmakoloogial. Autobiograafilised vinjetid kuldsetest kuuekümnendatest on häbitult lustakad ning kinnitavad selgemalt kui miski muu, kui meelevaldne on piiri tõmbamine „normaalse” ja „ebanormaalse” tajukogemuse vahel.