Kahvliga või kahvlita

Köögileiutiste ajalugu

Kahvliga või kahvlita
Bee Wilson
Lehekülgi: 400
Kirjastus: Äripäev

„Kahvliga või kahvlita“ viib teid võrratule ringkäigule maailma kokanduse minevikus, tirides päevavalgele igapäevaste ja harjumuspäraste köögiriistade hämmastava ajaloo. Paljud omal ajal uudsed köögiriistad – uhmrid, sakilised noad, roostevabad potid, külmikud – on praeguseks leidnud koha igas korralikus köögis.

Teised aga on osutunud mööduvaks moehulluseks või on paremad töövahendid need asendanud; vee jõul töötava vispli või magnetilise vardagrilli leidmine võib praegu osutuda üsna raskeks. Noad olid olemas juba enne tule avastamist, ent enne kui kahvel viimaks kasutusele võeti, pidi see taluma sajandite pikkust naeruvääristamist. Potid-pannid on olnud olemas aastatuhandeid, kuid taldrikud seevastu on suhteliselt värske leiutis.

Meie köökides võib leida varjatud nutikust, mis mõjutab meie toiduvalmistamis- ja söömisviise. See raamat ei räägi restoraniköökides toimuvast. See räägib kodumajapidamiste igapäevasest toidust ning eelistest ja ohtudest, mida on toiduvalmistamisse toonud erinevad tööriistad.

„Kahvliga või kahvlita“ kirjeldab, kuidas me taltsutasime tule ja jää; kuidas me võtsime kasutusele visplid, lusikad, riivid ja tambid, nuiad ja uhmrid; kuidas me oleme kasutanud oma käsi ja hambaid – kõik selle nimel, et toitu suhu panna.

Raamatututvustus Kuku raadios Nädala raamat 2013-08-30

Sisukord

Sissejuhatus 
1. Potid ja pannid  
Riisikeetja 
2. Nuga  
Mezzaluna
3. Tuli  
Röster
4. Mõõtmine 
Munakell
5. Peenestamine  
Muskaatpähkliriiv
6. Söömine 
Tangid
7. Jää 
Vormid
8. Köök 
Kohv

Arvustused

Rain KäärstGrilli- ja BBQ-meeskonna BBQ Symphony kapten, Rain Stuudio Cateringi peakokk

„Kahvliga või kahvlita“ on hea raamat, mida hoida öökapil ja lugeda enne uinumist. Mitte et raamat oleks igav, vaid selle lugemist võib igal ajal jätkata sealt, kus pooleli jäi.

See raamat sisaldab palju huvitavaid fakte mitte ainult ajaloost, vaid ka toitumisest üldisemalt ning peaks seisma riiulis igal inimesel, kes peab lugu gastronoomiast. On ju vana tõde: selleks et teada, kuhu liikuda, peab teadma, kust tuled.

Marju Taukaringlise-eesti-inglise kokandussõnastiku autor

„Kahvliga või kahvlita: köögileiutiste ajalugu“ on selline lugu, mida oleks tahtnud sõdade ja muu vägivaldse asemel kooliski õppida. Mitmed kööki kuuluvad avastused on asetatud konteksti, mis annab aimu ka tolle aja olustikust ja inimeste meelestatusest. Eriti huvitav on seda lugeda ajastul, kui kõiki tehnika- ja muid vidinaid kiputakse iseenesestmõistetavalt võtma, kuigi nende vidinate igapäevaellu jõudmiseks on vaja läinud higi, vaeva, vastupanu, uudishimu, järjekindlust ja kõvera suuga leppimist.

Siin kirjeldatakse köögiriistade ja -seadmete arengut, alustades tõepoolest päris algusest, läbides kriitilisi ja murrangulisi perioode. Näiteks alates maja keskmeks olevast avatud tulekoldest ajal, mil söögivalmistamine seisneski põhiliselt tule alalhoidmises, kuni tänapäeva induktsioonpliitideni ja mikrolaineahjudeni, mis annavad ise teada, kui toit valmis (siiski veel koka juhendamisel) ja seisavad märkamatult köögiservas.

„Kahvliga või kahvlita“ on üks huvitav ja informatiivne, kuid samal ajal siiski meeldivalt ajaviiteline ja kerge lugemine.

Silja Luidetoiduajakirjanik; Jagatud rõõm: siljafoodparis.blogspot.com

Raamat räägib köitvalt ja kaasakiskuvalt tänapäevase toidu ning selle valmistamise tehnoloogia arengust ja tagamaadest, andes ettekujutuse, kuidas oleme jõudnud meie jaoks köögis ja söömisel igapäevaste asjade kasutamiseni. See on silmaringi avardav teos, tutvustades erinevate ajastute ja rahvaste kombeid, tuues sealjuures huvitavaid näiteid ja luues põnevaid seoseid.

On mitmeid aastatuhandete vanuseid leiutisi, mis siiani köögis kasutusel ning mida meie moodsad masinad ei ole suutnud köögist välja tõrjuda ega asendada. Kuid paljud asjad ja tehnikad, mis kunagi olid uuenduslikud, on nüüdseks unustuse hõlma vajunud. Samas on nii mõnedki ebapopulaarsed leiutised aga praegu elutähtsaks muutunud. Kui tänapäeval ei kujuta keegi enam ette, et koduses majapidamises poleks külmkappi, siis alguses oldi selle kasutusele võtmise suhtes vägagi tõrksad ja kuulsa Pariisi turu Les Halles’i müüjad leidsid 1890ndatel, et külmkapid rikuvad nende kauba ära.

Raamatut lugedes sai selgeks, kellele on ameeriklased „tänu“ võlgu oma palju küsimärke tekitava ja suhteliselt ebatäpse tassisüsteemi kasutamise eest toiduainete mõõtmisel või kuidas on nugade kasutamine seotud sellega, et hiinlastel tekkis etteulatuv hambumus 800–1000 aastat varem kui Euroopas ehk kuidas ida ja lääne erinev suhtumine nugadesse avaldas silmaga nähtavat mõju lõualuude kujunemisele.

Ühtlasi sain teada, mis oli see leiutis 20. sajandil, tänu millele rohelised herned brittide söögisedelis nii kindla koha sisse võtsid ning millest sai inspiratsiooni 1994. aastal ilmunud ja praegu enamiku kokkade varustuse hulka kuuluv Microplane, mis nüüdseks on drastiliselt muutnud meie arusaama tsitrusekoore peenelt riivimisest. Või kes oli see praeguse ajani kasutusel oleva kuulsa kaubamärgi looja, kelle abikaasa 1893. aastal esimest korda sõnastas meie jaoks ilmselge arusaama, et köök on kogu pere õnne võti ja kodu süda.

Kui enne selle raamatu lugemist oleks keegi mulle öelnud, et inimestel, kel oli 1885. aastal olemas Marshalli patentkülmutaja, käis kodune jäätisetegu lihtsamalt ja kiiremini kui tänapäevaste jäätisemasinate omanikel, oleks ma ilmselt arvanud, et selle väite esitaja ei ole täie mõistuse juures. Samas jällegi: kui külmutustehnika oleks varem leiutatud, oleks meie kõigi armastatud peekon, pardi-confit, cheddar, parmesan jpt toidud ilmselt leiutamata jäänud, sest nt keskaegses Euroopas olid kõik valgusisaldusega toidud – kui vedas ja neid üldse oli – suitsused ja soolased, sest see oli ainuke viis vältida liha ja kala roiskumist.

Et tänapäeval kohtab Aasias eelkõige hügieenikaalutustel levinud ühekordseid puidust söömispulki – mis muide ei olegi enamjaolt üldsegi enam sellel kontinendil toodetud –, oli huvitav lugeda, mis materjalist on vanimad säilinud söömispulgad. Ka ei teadnud ma seda, et keiserlikus lauas kasutati hõbedast söömispulki, et tuvastada toidus võimalikku mürki, kuna hõbe värvub arseeniga kokku puutudes mustaks.

Eelkõige aga tundsin raamatut lugedes pidevat tänutunnet ja rõõmu, et tänapäeval on söögi valmistamine meile niivõrd lihtsaks tehtud. Oleme tõesti õnnega koos, et tule omamise hinnaks ei ole enam igapäevane elamine kirbes suitsus ja vingus.

Tellimine
Kahvliga või kahvlitaOtsas
Kahvliga või kahvlita

Kahvliga või kahvlita

Bee Wilson
Köögileiutiste ajalugu
Tellimine
Kahvliga või kahvlitaOtsas

Kirjeldus

„Kahvliga või kahvlita“ viib teid võrratule ringkäigule maailma kokanduse minevikus, tirides päevavalgele igapäevaste ja harjumuspäraste köögiriistade hämmastava ajaloo. Paljud omal ajal uudsed köögiriistad – uhmrid, sakilised noad, roostevabad potid, külmikud – on praeguseks leidnud koha igas korralikus köögis.

Teised aga on osutunud mööduvaks moehulluseks või on paremad töövahendid need asendanud; vee jõul töötava vispli või magnetilise vardagrilli leidmine võib praegu osutuda üsna raskeks. Noad olid olemas juba enne tule avastamist, ent enne kui kahvel viimaks kasutusele võeti, pidi see taluma sajandite pikkust naeruvääristamist. Potid-pannid on olnud olemas aastatuhandeid, kuid taldrikud seevastu on suhteliselt värske leiutis.

Meie köökides võib leida varjatud nutikust, mis mõjutab meie toiduvalmistamis- ja söömisviise. See raamat ei räägi restoraniköökides toimuvast. See räägib kodumajapidamiste igapäevasest toidust ning eelistest ja ohtudest, mida on toiduvalmistamisse toonud erinevad tööriistad.

„Kahvliga või kahvlita“ kirjeldab, kuidas me taltsutasime tule ja jää; kuidas me võtsime kasutusele visplid, lusikad, riivid ja tambid, nuiad ja uhmrid; kuidas me oleme kasutanud oma käsi ja hambaid – kõik selle nimel, et toitu suhu panna.

Raamatututvustus Kuku raadios Nädala raamat 2013-08-30

Lisainfo

Bee Wilson
Lehekülgi: 400
Kirjastus: Äripäev

Sisukord

Sissejuhatus 
1. Potid ja pannid  
Riisikeetja 
2. Nuga  
Mezzaluna
3. Tuli  
Röster
4. Mõõtmine 
Munakell
5. Peenestamine  
Muskaatpähkliriiv
6. Söömine 
Tangid
7. Jää 
Vormid
8. Köök 
Kohv

Arvustused (3)

Rain KäärstGrilli- ja BBQ-meeskonna BBQ Symphony kapten, Rain Stuudio Cateringi peakokk

„Kahvliga või kahvlita“ on hea raamat, mida hoida öökapil ja lugeda enne uinumist. Mitte et raamat oleks igav, vaid selle lugemist võib igal ajal jätkata sealt, kus pooleli jäi.

See raamat sisaldab palju huvitavaid fakte mitte ainult ajaloost, vaid ka toitumisest üldisemalt ning peaks seisma riiulis igal inimesel, kes peab lugu gastronoomiast. On ju vana tõde: selleks et teada, kuhu liikuda, peab teadma, kust tuled.

Marju Taukaringlise-eesti-inglise kokandussõnastiku autor

„Kahvliga või kahvlita: köögileiutiste ajalugu“ on selline lugu, mida oleks tahtnud sõdade ja muu vägivaldse asemel kooliski õppida. Mitmed kööki kuuluvad avastused on asetatud konteksti, mis annab aimu ka tolle aja olustikust ja inimeste meelestatusest. Eriti huvitav on seda lugeda ajastul, kui kõiki tehnika- ja muid vidinaid kiputakse iseenesestmõistetavalt võtma, kuigi nende vidinate igapäevaellu jõudmiseks on vaja läinud higi, vaeva, vastupanu, uudishimu, järjekindlust ja kõvera suuga leppimist.

Siin kirjeldatakse köögiriistade ja -seadmete arengut, alustades tõepoolest päris algusest, läbides kriitilisi ja murrangulisi perioode. Näiteks alates maja keskmeks olevast avatud tulekoldest ajal, mil söögivalmistamine seisneski põhiliselt tule alalhoidmises, kuni tänapäeva induktsioonpliitideni ja mikrolaineahjudeni, mis annavad ise teada, kui toit valmis (siiski veel koka juhendamisel) ja seisavad märkamatult köögiservas.

„Kahvliga või kahvlita“ on üks huvitav ja informatiivne, kuid samal ajal siiski meeldivalt ajaviiteline ja kerge lugemine.

Silja Luidetoiduajakirjanik; Jagatud rõõm: siljafoodparis.blogspot.com

Raamat räägib köitvalt ja kaasakiskuvalt tänapäevase toidu ning selle valmistamise tehnoloogia arengust ja tagamaadest, andes ettekujutuse, kuidas oleme jõudnud meie jaoks köögis ja söömisel igapäevaste asjade kasutamiseni. See on silmaringi avardav teos, tutvustades erinevate ajastute ja rahvaste kombeid, tuues sealjuures huvitavaid näiteid ja luues põnevaid seoseid.

On mitmeid aastatuhandete vanuseid leiutisi, mis siiani köögis kasutusel ning mida meie moodsad masinad ei ole suutnud köögist välja tõrjuda ega asendada. Kuid paljud asjad ja tehnikad, mis kunagi olid uuenduslikud, on nüüdseks unustuse hõlma vajunud. Samas on nii mõnedki ebapopulaarsed leiutised aga praegu elutähtsaks muutunud. Kui tänapäeval ei kujuta keegi enam ette, et koduses majapidamises poleks külmkappi, siis alguses oldi selle kasutusele võtmise suhtes vägagi tõrksad ja kuulsa Pariisi turu Les Halles’i müüjad leidsid 1890ndatel, et külmkapid rikuvad nende kauba ära.

Raamatut lugedes sai selgeks, kellele on ameeriklased „tänu“ võlgu oma palju küsimärke tekitava ja suhteliselt ebatäpse tassisüsteemi kasutamise eest toiduainete mõõtmisel või kuidas on nugade kasutamine seotud sellega, et hiinlastel tekkis etteulatuv hambumus 800–1000 aastat varem kui Euroopas ehk kuidas ida ja lääne erinev suhtumine nugadesse avaldas silmaga nähtavat mõju lõualuude kujunemisele.

Ühtlasi sain teada, mis oli see leiutis 20. sajandil, tänu millele rohelised herned brittide söögisedelis nii kindla koha sisse võtsid ning millest sai inspiratsiooni 1994. aastal ilmunud ja praegu enamiku kokkade varustuse hulka kuuluv Microplane, mis nüüdseks on drastiliselt muutnud meie arusaama tsitrusekoore peenelt riivimisest. Või kes oli see praeguse ajani kasutusel oleva kuulsa kaubamärgi looja, kelle abikaasa 1893. aastal esimest korda sõnastas meie jaoks ilmselge arusaama, et köök on kogu pere õnne võti ja kodu süda.

Kui enne selle raamatu lugemist oleks keegi mulle öelnud, et inimestel, kel oli 1885. aastal olemas Marshalli patentkülmutaja, käis kodune jäätisetegu lihtsamalt ja kiiremini kui tänapäevaste jäätisemasinate omanikel, oleks ma ilmselt arvanud, et selle väite esitaja ei ole täie mõistuse juures. Samas jällegi: kui külmutustehnika oleks varem leiutatud, oleks meie kõigi armastatud peekon, pardi-confit, cheddar, parmesan jpt toidud ilmselt leiutamata jäänud, sest nt keskaegses Euroopas olid kõik valgusisaldusega toidud – kui vedas ja neid üldse oli – suitsused ja soolased, sest see oli ainuke viis vältida liha ja kala roiskumist.

Et tänapäeval kohtab Aasias eelkõige hügieenikaalutustel levinud ühekordseid puidust söömispulki – mis muide ei olegi enamjaolt üldsegi enam sellel kontinendil toodetud –, oli huvitav lugeda, mis materjalist on vanimad säilinud söömispulgad. Ka ei teadnud ma seda, et keiserlikus lauas kasutati hõbedast söömispulki, et tuvastada toidus võimalikku mürki, kuna hõbe värvub arseeniga kokku puutudes mustaks.

Eelkõige aga tundsin raamatut lugedes pidevat tänutunnet ja rõõmu, et tänapäeval on söögi valmistamine meile niivõrd lihtsaks tehtud. Oleme tõesti õnnega koos, et tule omamise hinnaks ei ole enam igapäevane elamine kirbes suitsus ja vingus.

© AS Äripäev 2000-2022
  • Aadress: Vana Lõuna 39/1, 19094 Tallinn
  • Klienditugi: 667 0099 (8:15-17:00)
  • E-post: [email protected]