Kuidas ma investeerin börsiaktsiatesse

Legendaarse investori Seppo Saario börsivihje nr 96 ütleb: „Turg muutub, samad reeglid ei kehti igavesti.“ Selle põhimõtte järgi on ta kirjutanud ka kõik oma investeerimisraamatud, pakkudes lugejale alati uut ja ajakohast infot.

Saario on investorina tegutsenud üle 60 aasta, millest 25 kahe suure börsiettevõtte teenistuses. See rammus kogemus on soravalt kokku võetud äsja eesti keeleski ilmunud „Kuidas ma investeerin börsiaktsiatesse“ täiendatud trükis, mille lahutamatuks osaks on sada igihaljast börsivihjet. Lisaks jagab Saario ohtralt soovitusi raamatute kohta, mida huvilistel tasuks järgmisena sirvida.

Investeerimise alustalaks on säästmine. Tõik, mida illustreerib hästi lugu riigi leiba teeninud Eino Jutikkalast, kes pärandas Soome Teaduste Akadeemiale 22 miljonit. Juhiseid, kuidas järjepidevalt investeerides suure varanduseni jõuda, leiab üsna raamatu algusest. Vihjena olgu öeldud, et liitintress tuleb enda kasuks tööle panna võimalikult vara.

Aabits alustavale investorile

Oma laia haardega annab Saario ammendava ülevaate erinevatest võimalustest, kuidas investeerimismaailmas toimida. Ta ei ütle otsesõnu, milline on ainuõige viis aktsiaid valida – nii palju, kui on investoreid, on ka erinevaid tõekspidamisi. Küll aga tutvustab ta lugejale aegade jooksul järeleproovitud lähenemisi, mis on turgudel edu toonud. Vastupidi levinud arusaamadele pakub börs aeg-ajalt ka tasuta lõunaid, mille abil riske maandada, kui seda vaid osata. Olgu selleks kas või ostukulu keskmistamine või portfelli hajutamine.

Alustavale investorile on raamat justkui aabitsa eest, mis sisaldab Saario aukartustäratava kogemuse kõrval tarkuseteri teisteltki tegijatelt. Ta illustreerib Soome börsil noteeritud aktsiate najal pea kõiki oma väiteid praktiliste näidetega. Seejuures pakub nii mõnigi neist kogenud silmale äratundmisrõõmu, sest raamatusse on mahtunud omajagu meilegi tuttavaid ettevõtteid.

Suured vead ning igihaljad vihjed

Psühholoogial on üksjagu kaalu selles, kuivõrd edukaks meie investeeringud osutuvad. Olles ise maaklerina kõrvalt näinud, kuidas suured rahaliigutajad ning väikeinvestorid börsil toimivad, võin julgelt väita, et psühholoogilise ettevalmistuse ja info tõlgendamise poolest erinevad need kaks rühma üsna tuntavalt.

Börsiettevõtetes või nende aktsionäride üldkoosolekutel käimine on üks viis, kuidas oma informeeritust parandada. Saario sõnul annab see investorile võimaluse otse küsida, kui midagi on ettevõtte tegevuses segaseks jäänud. Nii saavad kokku sarnaste huvidega inimesed, kellega mõtteid vahetada.

Soovitan seda raamatut kindlasti lugeda enne oma kõige esimest tehingut. Nii jääb mõnigi kulukas viga tegemata. Kogenud investorile pakub Saario aga võimalust igihaljaid vihjeid taas meelde tuletada ning viimaste trendidega end kursis hoida.

Raamatu väljaandmist on toetanud LHV ja Nasdaq Tallinn.

Seppo Saario käe all on üles kasvanud põlvkondade viisi aktsiainvestoreid nii siin- kui sealpool Soome lahte. Tema raamatute eesmärk on näidata, et tänu aktsiaturule on meil kõigil võimalik saada omanikeks.

Ma mäletan väga selgelt hetke, kui otsustasin, et minust saab investor. Oli 1998. aasta juunikuu ja ma olin raamatukogust laenutanud Seppo Saario raamatu nimega „100 igihaljast börsivihjet”. Esimest korda sain ma aru, et iga avalik ettevõte koosneb killukestest, mida on võimalik kokku osta.

Ma ei suutnud uskuda, et igaühel on võimalik saada ükskõik millise avalikult kaubeldava ettevõtte omanikuks! Selleks ei küsita CV-d ega motivatsioonikirja. Sul pole vaja ei teadmisi ega kogemusi. Ja valik on otsatu. Miks ma peaksin hakkama ise nullist üles ehitama ehitusfirmat, kui mul on võimalus saada näiteks Merko omanikuks? Või kas poleks äge, kui mulle kuuluks tükike Apple’ist ja Facebookist? Kui suur on tõenäosus, et ma saan elu jooksul töötada näiteks USA 500 suurimas ettevõttes? Ilmselt null. Aga olla nende ettevõtete omanik? Lihtne. Kõik see on võimalik. Lugesin Seppo Saario raamatu mitu korda järjest läbi ja otsustasin, et ka minust saab aktsiainvestor.

Usun, et sarnaste mälestustega investeerimishuvilisi on Eestis veel sadu ja sadu. Nii nagu Robert Kiyosaki raamatute lummuses on üles kasvanud terve põlvkond kinnisvarahuvilisi (sh näiteks hiljuti Äripäeva eetris esinenud Ergo Mõttus), on Seppo Saario aidanud kasvatada üles põlvkondade viisi aktsiainvestoreid nii siin- kui sealpool Soome lahte.

Aktsiaturg ei ole keeruline ega ohtlik. Enamasti räägitakse meedias aktsiatest just kauplemise ja spekuleerimise võtmes. Kui sa pole varem sellest teemast midagi kuulnud, siis tundub see ilmselt keeruline, ohtlik ja kättesaamatu. Seppo raamatute eesmärk on seda suhtumist muuta ja näidata, et tänu aktsiaturule on meil kõigil võimalik saada omanikeks.
See on lihtsam ja turvalisem kui töökoha otsimine või hoidmine. Muidugi algab investeerimine säästmisest ja see omakorda eeldab sissetulekut. Sissetulek tähendab reeglina palka ehk töökohta. Aktsiad ei ole töövahend, millega mitte millestki midagi teha. Selleks on töö ja ettevõtlus. Seega ei aita aktsiad rikkaks saada, kui puudub kapital ja sissetulek. Küll on aga aktsiad hea töövahend, et muuta oma säästud pikaajalist ja ajas kasvavat rahavoogu pakkuvateks varadeks. Samuti aitavad aktsiad kapitali hajutada. See on eriti oluline juhul kui muidu koosneb sissetulek ainult palgatulust ja on ilmselt ühe ettevõtte ja ühe riigi põhine. Aktsiad võimaldavad omandada osalust eri ettevõtetes üle kogu maailma ja nii riski oluliselt hajutada.

Soovitan Seppo Saario raamatuid lugeda kõikidel investeerimisest huvitatutel – minu raamaturiiulis on Seppo Saario raamatud üheskoos Warren Buffetti omadega aukohal.

Autosõitu ei saa õpetada inimesed, kes pole ise kunagi autot juhtinud. Teoreetiliselt on see muidugi võimalik, aga ma ei suuda selliseid juhendajaid tõsiselt võtta. Samamoodi on ka investeerimisega. Mulle meeldib Seppo Saario, sest ta on praktik, kes räägib ausalt oma kuuekümne aasta pikkusest kogemusest finantsmaailmas.

Sattusin investeerimise juurde kakskümmend aastat tagasi ülikooliõpingute ajal, kui lugesin Äripäevast pooljuhuslikult ettevõtete erastamisest. See oli põnev aeg, kus ühiskond arenes tormiliselt ning iga päev juhtus midagi huvitavat. Värske majandustudengina soovisin ka ise selles uues maailmas osaline olla. Läksin panka ja palusin tellerineiul osta pisikese summa eest Saku Õlletehase aktsiaid.

Mäletan siiamaani ehedalt seda imestusest õhetavat nägu, mis mulle vastu vaatas. Kontoris läks äkki kibedaks sebimiseks, tehti paar telefonikõnet ning paluti oodata. Samal ajal muutusid minu järel sabas olevad pensionärid närviliseks ning ei mõistnud kuidagi ootamatu järjekorra kinnihoidja kavatsusi. Viimaks sai pank siiski Eesti Väärtpaberite Keskdepositooriumiga ühendust ning tehing toimus.

Kõik tundus nii lihtne!

Paari nädala pärast olin pangas pärast aktsiate kiiret hinnatõusu tagasi, sooviga oma aktsiad ära müüa. Kordus sama protsess – jälle telleri kõne maaklerile, mida põrnitsesid kõigi kontoris viibinud kodanike uudishimulikud pilgud, tehingu allkirjastamine ning järgmisesse loengusse jooksmine.

See kõik tundus kuidagi liiga lihtne. Ma ei teinud justkui midagi, aga pangakontol oli varasemaga võrreldes enam raha. Aktsiad hakkasid mind sügavamalt huvitama ning soovisin nende kohta enam teada saada. Otsustasin keskenduda kohalikule aktsiaturule, kus kaotamine tundus võimatuna.

Mu lemmiksaateks kujunes „Kapital“, kus Tiina Joosu särava naeratuse saatel oli väga mõnus oma virtuaalseid võite kokku arvutada. Ernesto Preatoni Eesti Ühispanga aktsiate müük 1997. aasta hilissuvel tundus täieliku rumalusena – mõelda vaid, müüa kindlalt ja pidevalt tõusvat aktsiat! Elu näitas, et elukogenud itaallasel oli siiski õigus. Sügisene börsikrahh ning sellele järgnenud Vene kriis tulid ootamatusena pea kõigile kohalikele investoritele, minule kaasa arvatud.

Kainenemine pärast krahhi

Pärast kiiret portfelli väärtuse tõusu ning veel kiiremat langust algtaseme lähedale otsustasin mõneks ajaks aja maha võtta ja oma senist tegevust rahulikult analüüsida. Hinges oli tühi tunne. Aasta aega palju rabelemist ja lõpptulemus oli null. Piltlikult öeldes olin kogu aeg sõitnud Ferrariga kiirteel ning ei märganud ees ootavat kurvi.

Väga raske oli endale tunnistada, et olin olnud täielik võhik, kes mängis mängu, mille reegleid ta ei teadnud. Lahtiste silmadega ringi käies sattusin Seppo Saario raamatutele, mis avasid mu silmad. Mõistsin, et mul oli olnud esialgu lihtsalt ropult õnne. Olin keskendunud valedele asjadele ning ei osanud hinnata firmade väärtust. See viga tuli parandada, sest investeerimine paelus mind endiselt ka kõige mustematel päevadel.

Tema näited on selged ja elulähedased, millel on väga suur praktiline väärtus algajale investorile oma finantsvabaduse poole liikumisel. Seppo on siiras ning jutustab investeerimisest lihtsalt ja huvitavalt.Ta jagab lahkelt enda kogemusi, räägib ausalt nii edust kui ka ebaedust ning tõestab ilmekalt, et edukaks investoriks võib hea tahtmise korral saada igaüks meie hulgast.

Saario on elav eeskuju sellest, et investeerimine võiks olla iga inimese eluviis, mille pärliteks on dividendid. Seppo ise on näiteks Sanomalt aastakümnetega saadud dividendidega oma alginvesteeringu väärtuse seitsmekordistanud!

Mitte loto, vaid sihikindel tegevus

Investeerimine ei ole lotomäng. See on sihikindel tegutsemine püstitatud eesmärgi täitmise nimel, mille saavutamiseks pole vaja võtta ülemääraseid riske. Tuleb vaid enda kulutused kontrolli all hoida ning üsna pea märkate, kuidas investeeringutest laekuvad rahavood ning liitintress on muutnud teid finantsiliselt sõltumatuks.

Raamat tõestab ilmekalt, miks tasub olla ahne siis, kui teised on hirmul ja vastupidi. Seppost kolm korda lühema kogemuse najal võin lisada, et tagantjärele vaadates on turgudel alati olnud parimad ostukohad just siis, kui olen ka ise tundnud turgude järjepideva languse pärast lootusetuse tunnet ning ängi. Samuti on oluline meeles pidada, et ülbus tuleb enne langust.

Teadmistele lisaks on vaja praktikat

Heameel on tõdeda, et uuringute kohaselt on eestlaste finantskirjaoskus viimaste aastate jooksul paranenud. Sellest räägitakse üha enam nii koolides kui ka meedias. Juurde on tulnud uusi alternatiivseid investeerimisvõimalusi ning laienenud on info hankimise allikad.

Rahandusalaste teadmiste poolest oleme maailmas esirinnas, kuid selgelt jätab soovida asja praktiline pool. Teame, kuidas on ratsionaalne käituda, kuid millegipärast ei rakenda me piisavalt enda oskusi. Puudu tuleb julgusest ning püsivusest. Kõige raskem on teha esimest sammu.

Levinud on arvamus, et investeerimine nõuab suurt algkapitali. Tegelikult ei ole see nii. Seppo Saario raamatus tuuakse hulgaliselt näiteid, kuidas mitmed miljonärid on alustanud investeerimist väga väikeste summadega. Neist kahtlemata ilmekaim on lugu akadeemik Eino Jutikkalast, kes suri 99aastasena, pärandades oma vara, 22 miljonit eurot Soome Teaduste Akadeemiale. Oluline on püsivus ja võidutahe.

Kui kakskümmend aastat tagasi tuli väärtpaberitehingu tegemiseks sammuda panka ning internetipangast polnud keegi isegi kuulnud, siis praegu võite soovi korral nutitelefoni abil teha tehinguid isegi metsast. Palju lihtsamalt on võimalik leida firmade majandusaruandeid, ka tehingute hinnad on kordades odavamad. Finantsilise sõltumatuse saavutamiseks on aga endiselt vaja teha palju tööd, olla sihikindel ning taibukas. Seppo Saario raamat on teile selleks väga hea praktiku pärandus.