loodus

Lõõmav saar

Harukordne lugu Lakist, unustatud vulkaanist, mis pimendas 18. sajandi Euroopa
Lõõmav saar pilt
Autorid: Jeff Kanipe, Alexandra Witze Ilmumisaasta: 2014 Lehekülgi: 272 Kirjastus: Äripäev Klubi: Imelise Teaduse raamatuklubi

Laki purse on üks ajaloo suurimaid looduskatastroofe, kuid sellest pole kuigi palju räägitud. Mürgiaure välja sülitanud purse kestis kaheksa kuud, aga selle mõjud kummitasid kogu Euroopat veel aastaid, külvates inimeste seas surma koguni nii kaugel kui Niiluse ääres ning tekitades näljahäda, mis võis olla Prantsuse revolutsiooni üks vallandajaid. Kaheksa kuu jooksul tekitas Laki ajaloolise aja ühe suurima laavavoolu, millest piisaks, et matta Manhattan 250 meetri paksuse kihi alla. Laki paiskas õhku hinnanguliselt 122 miljonit tonni vääveldioksiidi, 15 miljonit tonni fluori ja 7 miljonit tonni kloori – see oli üks viimase 250 aasta suurimaid atmosfäärireostusi.

„Lõõmav saar” ei ole siiski mitte üksnes ühe vulkaani lugu, vaid ka nende inimeste lugu, kelle elu see vulkaan muutis. Siit koorub näiteks Islandi sündmuste pealtnägijaks ja jäädvustajaks olnud pastor Jon Steingrimssoni elu.

Lisaks on see ka nüüdisaegse vulkanoloogia lugu. Kui palju suudavad tänapäeva vulkanoloogid teha, et selliseid katastroofe ära hoida või vähemasti ette ennustada? Kuidas võiksid sündmused tänapäeval kulgeda, kui Laki peaks taas kord purskama? Teadlased on välja arvutanud, et keskmiselt korra iga 50 000 aasta tagant toimub nn superpurse, mis laastab kogu planeedi. Sellise purske korral varjavad vulkaanist välja lendavad osakesed päikese ning kõrvetav plahvatus hävitab suure osa atmosfääri kaitsvast osoonikihist. Elusloodus jääb ühest küljest külma ja pimeduse ning teisest küljest ultraviolettkiirguse kätte. Maale langeb terveks aastakümneks vulkaaniline talv, õhutemperatuur alaneb u 10 °C võrra. Kas tänapäeva inimkond suudaks sellise sündmuse üle elada? Milline oleks maailm pärast seda?

Tellimine


Failid
Sisukord

Saateks
Eessõna. Heimaey, 1973
1. Laki purskab. Juuni 1783
2. Tule ja jää maa. Islandi vulkaanid
3. Supervulkaanid. Maailma kuumad täpid
4. Leegid, näljahäda ja surm. Islandi mürgitamine
5. Jubedad nähtused. Euroopa „imede aasta”
6. Suur Külm. Laki ülemaailmne sade
7. Laki tänapäeval. Elu mäe varjus
8. Surm vulkaani läbi. Palju viise, kuidas vulkaanipurse võib tappa
9. Järgmine Suur Pauk. Kui väga me peaksime muretsema?
Epiloog. Tagasipöördumine Heimaeyle
Märkused
Fotode autoriõigused
Tänusõnad
Indeks

Arvustused
Tarmo Kiipli
TTÜ geoloogia instituudi vanemteadur

„Lõõmav saar” on ladus ja köitev lugemine 1783. aastal toimunud Islandi vulkaani Laki katastroofilisest purskest. Raamat tugineb suuresti vahetu pealtnägija pastor Jón Steingrímssoni märkmetele. Laki purskest väljunud gaasid põhjustasid Islandil ja mujal Euroopas massilisi haigestumisi ja surma. On isegi spekuleeritud, et ikaldustest põhjustatud näljahädad võisid viia Prantsuse revolutsioonini ja seega Euroopa ajalookäigu muutuseni.

Lisaks Laki purskele käsitletakse raamatus ka teisi tuntud vulkaanipurskeid, millest nii mõnigi on olnud Laki purskest palju suurem, ning räägitakse nende võimalikest seostest keskkonnamuutuste ja inimkonna ajalooga. Detailselt on esile toodud vulkaanidest põhjustatud mitut laadi ohud ja see meenutab meile, kes me tihti kipume arvama, et oleme kõikvõimsad, kui kaitsetu võib tegelikult inimene olla määratult võimsama looduse ees. Eyjafjallajökulli suhteliselt vähese võimsusega hiljutine, 2010. aasta purse näitas, et vaatamata inimkonna suurele tehnilisele arengule võivad ühiskonnad olla tänapäeval loodusjõudude poolt isegi haavatavamad kui kaugemas minevikus, kui näiteks lennutransporti veel ei kasutatud.

Seistes silmitsi metsiku vulkaanipurskega, on inimene tihti pöördunud abipalvega jumala poole. Pastor Jón Steingrímsson saavutas sellega edu ja tema küla jäi osaliselt alles. Enamasti ei ole siiski ka palved inimesi hävingust päästnud. Seega on raamat ühest küljest ladus lugemismaterjal ja teisest küljest ka õpetlik teos, mida võib soovitada kõigile, kes huvituvad loodusest, ajaloost ja inimese võitlusest oma koha pärast siin maailmas.

Loe edasi >
Mart Kuldkepp
TÜ skandinavistika osakonna nooremteadur

USA teadusajakirjanike Alexandra Witze ja Jeff Kanipe raamat „Lõõmav saar” (2014) on kombinatsioon põnevast ajalookäsitlusest ning populaarteaduslikust vulkanoloogiaülevaatest, mis ühtlasi annab omajagu kasulikke näpunäiteid Islandi külastamist plaanivale turistile. Lugu keskendub „tule ja jää maal” aset leidnud ühele kuulsaimale ja ohvrirohkeimale vulkaanipurskele (Laki, 1783), ent selle kõrval saab lugeda ka vulkaanide hingeelu kohta üldisemalt ning tutvuda lähemalt paljude teiste kuulsate vulkaanipursete põhjuste ja tagajärgedega (sh Eyjafjallajökulli 2010. aasta purskega). Geoloogia, mis on sõna otseses mõttes globaalne teadus, annab seega hea lähtealuse tõeliselt laiahaardeliseks käsitluseks, mis viib lugeja mitte ainult Islandile, vaid rännakule nii ajas kui ka ruumis kõikjale üle kogu maailma.

Kuigi raamat haarab endasse palju erinevaid lugusid, on fookuses siiski 18. sajandi katastroofilised sündmused (nn Móðuharðindin), mille otsesel ja kaudsel tagajärjel hukkus nii Islandil kui ka väljaspool seda kuni 6 miljonit inimest, majanduslikest kahjudest rääkimata. Neil aastatel üle kogu Euroopa ja Põhja-Aafrika levinud mürgist tuhapilve on peetud isegi Suure Prantsuse revolutsiooni puhkemise üheks ajendiks. Sündmuste kulg ja tähtsus Islandi jaoks tulevad eriti hästi esile kõike oma silmaga pealt näinud preester Jón Steingrímssoni kirjutatud kroonikast, mis on olnud autorite peamiseks allikaks. Selles leiduvad vahetud emotsionaalsed kirjeldused annavad sündmustele inimliku ja isikliku mõõtme, milleta magma- ja pluumikirjeldused mõjule ei pääseks.

Sõnum, mille raamat ikka ja jälle lugejani toob, seisneb selles, et vulkaanid mõjutavad meid kõiki: kui mitte otseselt laavajõgede näol, siis tuhapilvede kaudu, mille mõjud võivad ulatuda ära jäänud lennureisidest kuni saatuslike kliimamuutuste ja näljahädadeni. Meeldib see meile või mitte, kuid me kõik elame viitsütikuga pommil. Islandi juhtum, kuigi unikaalne, on seetõttu kindlasti õpetlik.

Loe edasi >
Heidi Soosalu
TTÜ energeetikateaduskonna mäeinstituudi dotsent ja Eesti Geoloogiakeskuse juhtivteadur

Reykjavíkis Põhjamaade Vulkanoloogia Instituudis töötades tekkis mul tahtmine endale soetada legendaarse Islandi pastori Jón Steingrímssoni, Laki 1783.–1784. aastate hiidpurske pealtnägija jutustus, mille ingliskeelse tõlke teadsin olevat värskelt avaldatud. Mu rõõmuks kinkis üks hea kolleeg mulle Jóni loo. Imetledes asusin lugema auväärse kirikuõpetaja märkmeid tolle kohutava loodusnähtuse kohta, mis pidi kohalikele elanikele toona tunduma peaaegu et maailmalõpuna.

Jón oli sügavalt usklik, ja oma aja – 18. sajandi – laps. Talle tundus Laki põrgulik kataklüsm kindlasti jumala karistusena inimkonna pattude eest. Ja küllap ei saanud tema arvates sellise õuduse sügavamat tähendust mõista keegi muu kui kõikvõimas jumal oma lõpmatus tarkuses. Aga samas oli Jón tähelepanulik loodusvaatleja, kes hoolikalt ja ettenägelikult pani kirja mitmekesised märkused, mis on hindamatuks uuringuallikaks veel sajandeid hiljem. Minu lemmik on juhtum, kui Jón õige teadlase moodi korraldas purske algusaegadel katsetuse visata kivisid hõõguvasse laavavoolu – näitamaks hirmunud rahvale, et pole mingit põhjust karta mägede ülessulamist.

Võiks ehk kahelda, miks peaks oluline olema, et üks kirikuõpetaja pani kirja paari sajandi taguse looduskatastroofiga seotud sündmusi. Aga geoloogilisest vaatepunktist on sajandid vaid üks silmapilk – väga võimalik, et tollal aktiivne vulkaan on ikka ja veel võimeline tegutsema. Aga kas taastub ta tegevus meie ajal, saja või hoopis tuhande aasta pärast? Vulkaanipurske ette ennustamine on paras pähkel nii toimumisaja, kestuse kui ka võimsuse puhul. Enamasti saavad teadlased prognoose teha selle järgi, mis on minevikus toimunud, ja sealjuures on ajaloolised ürikud tähtsas rollis. Kahjuks on paljude dokumentide informatsioon kaudne, mõne sellise isiku kirjutatud, kes kohal ei käinud ja võib-olla võttis sule kätte alles mitu põlvkonda hiljem. Teekond sündmuskohale võis olla vaevaline ja ohtlik, takistada võis ka ebausk ning lõpptulemusena võisid kirja sattuda kõigest kuulujutud, mille sisu usaldamine on kahtlane, kui mitte päris kahjulik. Näiteks Taani kuningas saatis Kopenhaagenist noore Magnús Stephenseni Laki purset jälgima. Hilisema aja teadlased on pidanud Magnúse aruande läbi töötama, et aru saada – praktilist väärtust sel siiski ei ole.

Kui olin Islandil doktoriõppes, rõhutas mu elutark Islandi professorist juhendaja, et uurimistöös tuleb selgelt eristada vaatlused ja nende tõlgendamine. Pahatihti satuvad tõlgendused lõpuks teaduse prügikasti ja asenduvad paremate hüpoteesidega. Aga kui vaatlused on tehtud hoolikalt, on need kasutuskõlbulikud veel sajandite pärast. Praegused teadlased kasutavad meelsasti pastor Jóni tähelepanekuid, kuigi nad ei võta tõsiselt tema seisukohta, et Laki purse oli jumala karistus islandlastele nende liiderlike elukommete eest, vaid tõlgendavad seda maakera vahevöö pluumi ja laamade lahknemise koosmõjust lähtudes.

Paraku on reaalsus, et Laki mõõtkavas purse võib edaspidi millal iganes korduda. Isegi sellega võrreldes pisikene Eyjafjallajökulli 2010. aasta purse õpetas meile, kui haavatav on nüüdisaegne ühiskond ühe ootamatu ja teadmata aja kestva looduskatastroofi korral. Ja kahjuks pole Island sugugi ainuke piirkond, mis võib inimkonnale vulkaanilisi õudusunenägusid tekitada.

Oma vulkaanide uurimise töös pean vahepeal mõtlema selle üle, millisel viisil võimalikest ärevust tekitavastest nähtustest avalikkust teavitada – ei tohi hirmutada, aga samal ajal mitte ohtusid alahinnata. On olukordi, kui on raske nende aspektide vahel tasakaalu leida. Arvan siiski, et võimalikult täpse informatsiooni pakkumine aitab inimestel kriisiolukordadest jagu saada. Eks on vulkaanipursked lõpuks ka köitvad loodusnähtused ning nende mehhanismidest aru saamine ei vähenda nende võlu, vaid hoopis vastupidi.

Pastor Jón leidis, et oleks kahetsusväärne, kui Laki hiidpurske mälestused koos tema siit ilmast lahkumisega kaduma läheksid, nagu tema sõnul „on nii paljude jumala kätetöödega juhtunud”. Sealjuures arvan ma, et Laki purske tagajärgede ohvrite kannatused oleksid pisut vähem ebaõiglased, kui Jóni jäädvustatud märkuste abil õnnestub mõnest tulevasest kaotusest hoiduda või seda leevendada. Arvan ka, et Jóni oleks vaimustanud teadmine, et ta ülestähendused on leidnud kasutust teadusuuringute hindamatu allikana rohkem kui 200 aastat hiljem – ning et need viimaks saavad avalikkust informeerida ja inimestele huvi pakkuda isegi kusagil kaugel Eestimaal.

Head lugemist ja põnevat tugitoolireisi sajandite tagusele lõõmavale saarele!

Loe edasi >