Materjalide varjatud maailm
Veidravõitu lood inimkäte loodud imedest
Wintoni auhinna võitja 2014
Mis on peidus asjade sees? Miks žilett nüriks läheb? Mis toimub tahkuva betooni sisemuses? Kuidas valmib paberõhuke portselan? Mis on ühist teemandil ja grafeenil? Miks šokolaaditahvel murdes prõksub, aga suus sulab? Millest on tehtud tulevase kosmoselifti trossid ja mille sisse püütakse kosmosetolmu? Need ja veel terve hulk uskumatuid lugusid on vaimukalt ja läbi isikliku vaatenurga kirja pandud ja lahti seletatud briti materjaliteadlase Mark Miodowniku raamatus „Materjalide varjatud maailm“.
Teras, paber, betoon, šokolaad, aerogeel, plast, portselan, grafeen, biomaterjalid – oleme harjunud paljudesse neist suhtuma kui iseenesest mõistetavatesse, kuigi pea kõigiga seonduvad geniaalsed ja uskumatud leiutised. Materjalide elulugu on selles raamatus lahutamatult seotud maailma ajaloo ning veelgi enam, selle tulevikuga. Miodownik tutvustab lugejale betooni, mis suudab end ise parandada; implantaate, millest saab ehtne elav luu; plahvatavat ainet, mis pani aluse filmitootmisele, ning leiutisi, mis ühel heal päeval võivad päästa maailma.
Observer ja Financial Times valisid „Materjalide varjatud maailma“ 2013. aasta parimate populaarteaduslike raamatute sekka.
Mark Miodownik on nimekas Suurbritannia teadlane, University College London materjaliteaduse professor ja mitme BBC dokumentaalsarja saatejuht. Miodownik on ka UCL Institute of Making direktor; seal asub üks esinduslikumaid materjalide kollektsioone maailmas. Samuti on ta aidanud korraldada interaktiivseid näitusi mitmes muuseumis, sealhulgas Tate Modernis ja Haywardi galeriis.
Sisukord
Sissejuhatus
1 Vankumatu
2. Usaldusväärne
3. Põhjapanev
4. Isuäratav
5. Imeline
6. Loominguline
7. Nähtamatu
8. Purunematu
9. Peenekoeline
10. Surematu
11. Süntees
Tänusõnad
Fotode autorid
Lisalugemist
Arvustused
Mark Miodowniku raamatu näol jõuab Eesti lugejani haarav ja informatiivne käsitlus materjalidest. Maailmas on briti teadlane ja teaduse kommunikeerija Mark Miodownik tuntud paljude materjale ja materjaliteadust tutvustavate ja propageerivate ettevõtmiste kaudu. Ka Eestis pole ta nimi päris tundmatu – Eesti Televisioonist oli võimalus vaadata BBC kolmeosalist telesarja „Materjalide salajane maailm“, mille autoriks-saatejuhiks oli samuti Miodownik.
Kuigi harilikult jäävad materjalid meie ümbruses märkamatuks (sageli need ongi peidus), väärivad need kindlasti enamat tähelepanu. Materjalides sisaldub inimkonna ajalugu, need on meie tänapäev ja tulevik. Pole liialdus öelda, et oleme need, kellena meil võimaldavad olla meie kasutuses olevad materjalid – meie võimekus on meie materjalide võimekus, meie piiratus on sageli põhjustatud sobivate materjalide puudumisest.
Raamatu teeb hästi loetavaks käsitletava seostamine väga isiklike tähelepanekute ja elamustega, olgu selleks siis dramaatiline kohtumine kurikaelaga Londoni metroos või perekondliku reliikviaga – portselanserviisiga – seotud lüürilised mälestused. Autor nagu kutsuks ka lugejat ringi vaatama, meenutama kokkupuuteid erinevate materjalidega ja nendega seotud seiku – ehk naljakaid, ehk dramaatilisigi. Lähema käsitluse alla on võetud metallid (kullast teraseni), paber, betoon, šokolaad (!), aerogeelid, plastid, klaas, süsinikstruktuurid (teemant, grafeen jt) ja keraamika (sh portselan). Esitus on ajalooline – see pole mitte ainult materjalide, nende omaduste ja rakenduste kirjeldus, vaid ülevaade inimmõtte arengust ja uute materjalide avastamise keerukatest teedest, mis sageli seotud juhuslike õnnelike leidudega, aga ka paljude ebaõnnestumiste ja pettumustega.
Ehk kõige üllatavam on tuntud maiustuse – šokolaadi – käsitlemine „materjaliteaduslikust“ aspektist, et kinnitada üht autori põhisõnumitest: materjalide omadused ei taandu vaid keemilisele koostisele, vaid nende formeerumisel töötavad koos erinevad struktuuritasandid aatomitest meie „inimlike“ ruumiskaaladeni välja. Autor on nendest põhimõtetest eraldi rääkinud raamatut teatud mõttes kokkuvõtvas lõpupeatükis „Süntees“.
Ei saa eitada autori oskust sõnaseadjana, seda ka mitmekesiste vormivõtete kasutamisel. Nii on näiteks peatükk plastidest esitatud põneva filmistsenaariumi vormis. Paari joonealuse märkusega on eestikeelses tõlkes täiendatud või täpsustatud originaali üksikuid küsitavusi.
Kui nüüd lugeja materjalidest huvituma hakkas, võib eestikeelse lisaallikana soovitada veebikohta „Materjalimaailm“ (http://www.physic.ut.ee/materjalimaailm), mille sada artiklit tutvustavad erinevate materjalide omadusi-kasutust nii sõnas kui pildis.
Materjalidega maksab tutvuda!
Materjalide varjatud maailm
Kirjeldus
Wintoni auhinna võitja 2014
Mis on peidus asjade sees? Miks žilett nüriks läheb? Mis toimub tahkuva betooni sisemuses? Kuidas valmib paberõhuke portselan? Mis on ühist teemandil ja grafeenil? Miks šokolaaditahvel murdes prõksub, aga suus sulab? Millest on tehtud tulevase kosmoselifti trossid ja mille sisse püütakse kosmosetolmu? Need ja veel terve hulk uskumatuid lugusid on vaimukalt ja läbi isikliku vaatenurga kirja pandud ja lahti seletatud briti materjaliteadlase Mark Miodowniku raamatus „Materjalide varjatud maailm“.
Teras, paber, betoon, šokolaad, aerogeel, plast, portselan, grafeen, biomaterjalid – oleme harjunud paljudesse neist suhtuma kui iseenesest mõistetavatesse, kuigi pea kõigiga seonduvad geniaalsed ja uskumatud leiutised. Materjalide elulugu on selles raamatus lahutamatult seotud maailma ajaloo ning veelgi enam, selle tulevikuga. Miodownik tutvustab lugejale betooni, mis suudab end ise parandada; implantaate, millest saab ehtne elav luu; plahvatavat ainet, mis pani aluse filmitootmisele, ning leiutisi, mis ühel heal päeval võivad päästa maailma.
Observer ja Financial Times valisid „Materjalide varjatud maailma“ 2013. aasta parimate populaarteaduslike raamatute sekka.
Mark Miodownik on nimekas Suurbritannia teadlane, University College London materjaliteaduse professor ja mitme BBC dokumentaalsarja saatejuht. Miodownik on ka UCL Institute of Making direktor; seal asub üks esinduslikumaid materjalide kollektsioone maailmas. Samuti on ta aidanud korraldada interaktiivseid näitusi mitmes muuseumis, sealhulgas Tate Modernis ja Haywardi galeriis.
Lisainfo
Sisukord
Sissejuhatus
1 Vankumatu
2. Usaldusväärne
3. Põhjapanev
4. Isuäratav
5. Imeline
6. Loominguline
7. Nähtamatu
8. Purunematu
9. Peenekoeline
10. Surematu
11. Süntees
Tänusõnad
Fotode autorid
Lisalugemist
Arvustused (1)
Mark Miodowniku raamatu näol jõuab Eesti lugejani haarav ja informatiivne käsitlus materjalidest. Maailmas on briti teadlane ja teaduse kommunikeerija Mark Miodownik tuntud paljude materjale ja materjaliteadust tutvustavate ja propageerivate ettevõtmiste kaudu. Ka Eestis pole ta nimi päris tundmatu – Eesti Televisioonist oli võimalus vaadata BBC kolmeosalist telesarja „Materjalide salajane maailm“, mille autoriks-saatejuhiks oli samuti Miodownik.
Kuigi harilikult jäävad materjalid meie ümbruses märkamatuks (sageli need ongi peidus), väärivad need kindlasti enamat tähelepanu. Materjalides sisaldub inimkonna ajalugu, need on meie tänapäev ja tulevik. Pole liialdus öelda, et oleme need, kellena meil võimaldavad olla meie kasutuses olevad materjalid – meie võimekus on meie materjalide võimekus, meie piiratus on sageli põhjustatud sobivate materjalide puudumisest.
Raamatu teeb hästi loetavaks käsitletava seostamine väga isiklike tähelepanekute ja elamustega, olgu selleks siis dramaatiline kohtumine kurikaelaga Londoni metroos või perekondliku reliikviaga – portselanserviisiga – seotud lüürilised mälestused. Autor nagu kutsuks ka lugejat ringi vaatama, meenutama kokkupuuteid erinevate materjalidega ja nendega seotud seiku – ehk naljakaid, ehk dramaatilisigi. Lähema käsitluse alla on võetud metallid (kullast teraseni), paber, betoon, šokolaad (!), aerogeelid, plastid, klaas, süsinikstruktuurid (teemant, grafeen jt) ja keraamika (sh portselan). Esitus on ajalooline – see pole mitte ainult materjalide, nende omaduste ja rakenduste kirjeldus, vaid ülevaade inimmõtte arengust ja uute materjalide avastamise keerukatest teedest, mis sageli seotud juhuslike õnnelike leidudega, aga ka paljude ebaõnnestumiste ja pettumustega.
Ehk kõige üllatavam on tuntud maiustuse – šokolaadi – käsitlemine „materjaliteaduslikust“ aspektist, et kinnitada üht autori põhisõnumitest: materjalide omadused ei taandu vaid keemilisele koostisele, vaid nende formeerumisel töötavad koos erinevad struktuuritasandid aatomitest meie „inimlike“ ruumiskaaladeni välja. Autor on nendest põhimõtetest eraldi rääkinud raamatut teatud mõttes kokkuvõtvas lõpupeatükis „Süntees“.
Ei saa eitada autori oskust sõnaseadjana, seda ka mitmekesiste vormivõtete kasutamisel. Nii on näiteks peatükk plastidest esitatud põneva filmistsenaariumi vormis. Paari joonealuse märkusega on eestikeelses tõlkes täiendatud või täpsustatud originaali üksikuid küsitavusi.
Kui nüüd lugeja materjalidest huvituma hakkas, võib eestikeelse lisaallikana soovitada veebikohta „Materjalimaailm“ (http://www.physic.ut.ee/materjalimaailm), mille sada artiklit tutvustavad erinevate materjalide omadusi-kasutust nii sõnas kui pildis.
Materjalidega maksab tutvuda!