Mida koolis ei õpetatud

Eestlaste käsi pole ajaloos käinud mitte erakordselt halvasti, vaid üpris hästi, enamasti paremini kui näiteks soomlastel. Ka naabritega on meil vedanud enam kui nii mõnelgi teisel väikerahval. Sest me oleme endiselt olemas, püsima jäänud, mitte hävinud või assimileerunud, tõsi – ajas pidevalt muutudes.

Jutustus algab raamatus küll viimase jääaja lõpuga ja lõpeb üsna meie ajas, kuid see pole ei õpik, teatmeteos ega kõike hõlmata püüdev ajalooülevaade. Raamat koosneb vaheldumisi nii-öelda läbivatest teemadest (kuidas on loodusolud meie ajalugu mõjutanud, kui vana on eesti rahvas, aadlist ja talurahvast läbi kesk- ja uusaja, venelaste ja Venemaa rollist Eesti ajaloos, eestlastest ja nende uskudest erinevatel ajalooperioodidel, kas sõdadevaheline Eesti Vabariik ikka oli edulugu või mitte, kas iseseisvuse kaotus Teises maailmasõjas oli paratamatus jne) ning neid illustreerivaist ja täiendavaist vahelugemistest mõnel kitsamal teemal (suurematest lahingutest keskajal, Eesti piiride kujunemisest, panganduse algusest Eestis, Konstantin Pätsist ja Harju Pangast jne).

Raamatu eesmärgiks on kodu- ja kooliajaloo, kuid osalt ka tõsisema ajalookirjutuse kaudu omandatud mütologiseeritud ja sageli äärmuseni lihtsustatud ajaloopildi raputamine. Kaasa aitamine uute, põhjendatumate arusaamiste kujunemisele.