• Otsi Äripäevast

Reisisiht Marss

Kosmoses elamise veidram pool

Reisisiht Marss
Autor: Mary Roach
Lehekülgi: 312
Kirjastus: Äripäev

Curiosity on juba Marsil, aga kuidas võiks jõuda sinna inimene? „Reisisiht Marss“ viib lugeja sürrealistlikule ja põnevale reisile astronaudi kosmilise ja maise elu köögipoolele. Kosmosereisi suurim probleem pole mitte tehnika, vaid inimene ise: kuidas ta kaalutuse tingimuses magab, sööb, kuidas ennast peseb ja kuidas ta suudab elusalt, tervelt ja täie mõistuse juures Maale tagasi jõuda.

Kosmos on paik, kus puudub kõik eluks vajalik: õhk, raskusjõud, soe dušš, värske toidukraam, privaatsus ja õlu. Kui paljust suudab inimene loobuda? Kui palju jaburusi suudab ta taluda? Mis juhtub, kui sa ei saa terve aasta kõndida ja pead selle asemel mitu kuud elama tillukeses metallkarbis? Kas seks kaaluta olekus pakub mingitki lõbu? Mis juhtub, kui oksendad kosmoses hõljudes oma kiivrisse? Kõike seda valgustab autor mõnusa huumori ja lõputu uudishimuga ning kus võimalik, astub ka ise katsejänese rolli.

Raamatu autor Mary Roach teeb kaastööd ajakirjadele National Geographic, New Scientist, Wired, The New York Times Magazine jt ning ka tema eelmised populaarteaduslikud raamatud „Stiff“, Spook“ ja „Bonk“ on olnud ülimenukad.

Teised kirjutavad:
Loterii blogib

Sisukord

Eessõna (akadeemik Ene Ergma)
Stardiloendus 
Ta on tark, kuid tema linnud on lohakad - Jaapan valib astronauti
Elu karbis – Isolatsiooni ja ruumikitsikuse ohtlik psühholoogia
Tähehullus – Kas kosmos võib inimese peast segi ajada?
Teie esimesena – Kaalutuses elamise ärevusttekitavad väljavaated
Selga sirutades – Gravitatsiooni eest pagemine NASA C-9 pardal 
Okseratas – Astronautide salajane hädaorg 
Laip kosmosekapslis – NASA ja kokkupõrkelabor 
Üks karvane samm inimkonnale – Hami ja Enose kummaline karjäär
360 000 kilomeetrit järgmise tanklani – Kuuekspeditsiooni planeerimine on raske, aga mitte nii raske kui simuleeritud ekspeditsiooni planeerimine
10 Houston, meil on seen – Kosmosehügieen ja mehed, kes olid teaduse nimel pesemata
11 Horisontaalne värk – Mis siis, kui ei saagi voodist välja?
12 Kolme delfiini klubi – Paaritumine  kaaluta olekus
13 Kohutavad kõrgused – Katapulteerumine kosmoses
14 Mure irrutamise pärast – Kaalutuses purgimise igikestev saaga 
15 Tuubitoit – Kui loomaarstid teevad süüa ja teised nutulaulud katselendurite köögist 
16 Ma söön oma mütsi ära – Kas Marss on seda väärt?
Tänuavaldused 
Ajalugu
Kasutatud kirjandus

Arvustused

Ene Ergmaakadeemik

Head raamatusõbrad, te hoiate käes raamatut, mis ilmselt erineb paljudest teistest oma stiili ja sisu poolest. Võib-olla ei meeldi nii halastamatu naturalism väga peene maitsega inimestele. Aga see on elu ja mitte siin, Maa peal, vaid paar-kolmsada kilomeetrit kõrgemal – kosmoses. Mehitatud kosmoselennud, mis olid Gagarini lennu järel kogu inimkonnale väga tähtsaks saavutuseks ja tavainimesele arusaadav kui kangelaslikkuse musternäide, on aja möödudes muutunud väga argipäevaseks nähtuseks. Kindlasti on arvamust mõjutanud ka teadmine, et kosmosesse võib (suure raha olemasolul) lennata ka kosmoseturist. Aga kus juba on turist, mis erilist kangelaslikkust seal siis vaja?!

Kuid, head lugejad, kosmos on ja jääb inimesele, kes sinna lendab, alati vaenulikuks keskkonnaks. Nende aastakümnete vältel, mil inimkond on püüdnud kohaneda (see ei ole päris õige sõna) kosmose keskkonnaga, on professionaalid saanud loomulikult palju targemaks. Jah, inimene talub pikaajalist kaaluta olekut, kuid sellega kaasnevad ebameeldivad lisaefektid, on ju inimese evolutsioon toimunud gravitatsiooniväljas ja null-gravitatsiooniga harjumine ei ole niisama lihtne.

Raamatus kirjeldatakse tõetruult astro- ja kosmonautide elu kinnises, väga piiratud ruumis – kosmoselaevas. Pikaajalistel lendudel ei põhjusta probleeme ainult kaaluta olekust tulenevad ebameeldivused, vaid ka psühholoogilised faktorid. Meeskonnaliikmete omavahelised suhted, väsimus, mis tekib piiratud ruumis oleku tõttu, kus väiksemadki ebakõlad võivad välja kutsuda emotsionaalse purske. Paljud elementaarsed maapealsed toimetused, nagu tualetis käimine, hügieen, söömine jne, võivad kosmoselaevas muutuda tõsiseks probleemiks. Mida pikem on kosmoselend, seda teravamaks muutuvad isegi pisiküsimused.

Mulle meeldib ka autori soov tõmmata paralleele loomariigi ja astronautide elu vahel.

Raamatus kirjeldatakse ka taustategevust, mis tavaliselt ei ole avalikkuse ette jõudnud. Jah, me teame hästi oma kangelasi, kosmonaute ja astronaute, kuid meil ei ole vähimatki ettekujutust, milline oli ja on nende inimeste roll, kes osalesid ja osalevad erinevates katsetes, millega püütakse Maal modelleerida kosmose tingimusi. Räägime näiteks kasvõi langevarjuhüpetest, suurtest kõrgustest, võimalikku Marsi-lendu modelleerides 500 päeva kinnises ruumis elamisest.

Veel tahaksin rääkida inimestest, kes on olnud kosmonautide ja astronautide dublantideks ja kes kunagi ei saanud võimalust kosmoselennus reaalselt osaleda. Nad läbisid, eriti mehitatud lendude algaastatel, väga rängad eeltreeningud, kuid nende nimed jäid meile tundmatuks. Kuid kõik nad on andnud väga suure panuse mehitatud kosmoselendude arengusse.

Kui esimene lend Kuule kestis koos Kuul viibimise ja tagatulekuga vaid kaheksa päeva, siis inimkonna järgmine suur unistus külastada tõelist Päikesesüsteemi planeeti – Marssi – võtaks tunduvalt rohkem aega (ainuüksi ühes suunas kestaks lend enam kui kaheksa kuud), mis tähendab absoluutselt uut situatsiooni. Lennul Kuule jääb meie armas Maa kauniks ja suureks objektiks, mis tundub lähedasena, ent Marsile suunduval lennul kahaneb Maa täpistki pisemaks.

Kuidas peab inimese psüühika vastu nii pikal kosmoselennul? Ometi olen veendunud, et 21. sajandi teisel poolel astub inimene Marsi pinnale. Kuid see ei saa olla mitte ühe riigi ettevõtmine, vaid on kogu inimkonna projekt. Lõpetan oma eessõna, tsiteerides autorit ennast: „Raske küsimus pole mitte see, kas lend Marsile on võimalik, vaid kas see lend on seda väärt. Hinnang mehitatud Marsi-lennu maksumusele annab tulemuseks praeguseks Iraagi sõja peale kulunud summa: 500 miljardit dollarit. Kas seda on üldsusele sama raske selgitada? Millist kasu saame me sellest, kui inimesed Marsile jõuavad, eriti kui robotid suudavad teaduslikele küsimustele vastata sama hästi, võib-olla lihtsalt aeglasemalt? Võiksin korrata NASA avalike suhete osakonna sõnu ning väljastada pika nimekirja toodetest ja tehnoloogiatest, mis on aastakümnete jooksul kosmosetehnoloogiast alguse saanud. Aga selle asemel pöördun Benjamin Franklini mõtete juurde. Ühe ajaloo esimese mehitatud lennu kohta 1780ndatel vendade Montgolfier’de kuumaõhupalli pardal küsiti Franklinilt, millist kasu näeb ta seesuguses kergemeelsuses. „Mis kasu on vastsündinud beebist?“ küsis ta vastu.“

Triinu-Mari Otsperearst

Esimene valus teadmine, kui vähe ma tegelikult inimesest ja tema toimimisest tean, tabas mind ülikooli lõpetades – omades suurimat teoreetilist teadmistepagasit, mis ühel noorel arstil saab olla. Umbes samasugune magus-valus äratundmine tabas mind ka „Reisisiht Marssi“ lugedes.

Haarasin põnevuse ja kiirusega lõike, mis kirjeldasid inimorganismi toimimist minu jaoks täiesti võõras keskkonnas – kosmoses ja kaaluta olekus. Mis seal salata, kosmosemeditsiin ei kuulunud (ja ei kuulu ka ilmselt praegu) arstiteaduskonna õppekavasse! Kui teistmoodi peab organism toimima kaaluta olekus – ja kas ta ikka tuleb sellega mängleva kergusega toime?

Võrratu huumori ja põnevusega pikitud raamat on lisaks meelelahutusele äärmiselt hariv. Põnevate ajalooliste faktide kõrval lähenevad tavaarsti jaoks sealsed mõtisklemapanevad arutelud meditsiiniteemadele hoopis teise vaatenurga alt. Kohati tabas mind rõõmus äratundmisrõõm, kui lugesin meditsiini kohta fakte, mis on mulle kogemuslikult või teaduskirjandusest tuttavad. Iseenese suureks üllatuseks pidin aga sageli tõdema, et raamatus kirjeldatud pisiasjadeni ei oska argipäeva-arst organismi käitumist ühes või teises olukorras ette näha – või õigemini ei vaja tuttav keskkond enam nii põhjalikku analüüsi, mistõttu saame oma tööd teha pigem empiiriliselt, eeldades, et tuttavas keskkonnas käitub keha siiski ühtmoodi. Ka ei ole praegusel hetkel kosmoselennud tavainimesele nii kättesaadavad, et näiteks osteoporoosi riskifaktorite hulka tuleks lisada varasemad kosmoselennud.

Mulle võivad ju tunduda naljakad ja ülepaisutatud küsimused, kuidas näiteks merehaiguse korral oksemass skafandri täidab, kuid parasjagu selles olukorras olevale astronaudile on see eluküsimus. Üllatavaid nüansse alates kaalu suhtelisusest ja lõpetades viljastumise võimalikkuseni kosmoses on raamatus palju, hoomasin taas inimkeha piire – või vastupidi, lõpmatuid võimalusi!

Raivo HeinTulevane kosmoseturist

Mary Roachi "Reisisiht Marss" on põnev lugemik kõigile neile, kes soovivad teada, kuidas tegelikult on võimalik Maa gravitatsioonist pääseda ja sooritada nii lühemaid kui ka pikemaid kosmosereise. Esmapilgul tundub see kõik tavainimesele üpriski lihtne - vaja on korralikku raketti ja häid mootoreid, mis suudaksid lennumasinat tõugata kiiremini vähemalt esimesest kosmilisest kiirusest. Mis on aga tegelikkuses selle taga ja kas sellest piisab?

Varjus käiv töö on meeletu. Kardinate taga on kosmoselende uuritud juba üle poole sajandi. Kas oled kunagi mõelnud, kuidas käitub inimkeha kaaluta oleku tingimustes? Me oleme harjunud kaaluga ja kui kehal seda järsku ei ole, siis mis juhtub? Okseinstituut!! Ei ole kuulnudki. Ometi on just selline olemas ja juba aastakümneid uuritakse seal iivelduse ja merehaiguse probleeme, mis tekivad kaaluta olekus. Samamoodi on eraldi uurimistiimid tegemas tööd, selgitamaks välja, kuidas toimuvad kosmoselennu tingimustes inimsuhted, mis juhtub psüühikaga, kuidas süüa kaaluta olekus, missugune peab olema tualetiruum ja kuidas toimub jääkide eemaldamine kehast. Rääkimata probleemidest toidu taastootmisega, tarbevee ja uriini ümbertöötlemisega joogiveeks. Eraldi uurimisgrupid teevad tööd selgitamaks, kas inimese paljunemine kaaluta olekus on võimalik.

Need ja paljud teised teemad ongi käesoleva raamatu peamised suunad, mida lahatakse ja lugejatele selgitatakse. Kosmosesse minek ei ole lihtne, kuid inimloomuses on alati olnud soov ületada võimalikud takistused. Siiamaani on see korda läinud, aga palju on veel ees, et ette võtta kaugemaid sihtpunkte kui Maa orbiit või Kuu. "Emotsionaalne lolliksminek" on termin, millega iseloomustatakse astronautide meeleseisundit, kui nad esmakordselt maakera teisest perspektiivist näevad. Käesolev raamat pakub meile, tavalugejatele võimalust vaadata kosmoselende hoopis teise nurga alt ja seeläbi emotsionaalset targaks saada!

Tellimine
Reisisiht MarssOtsas
Reisisiht Marss

Reisisiht Marss

Autor: Mary Roach
Kosmoses elamise veidram pool
Tellimine
Reisisiht MarssOtsas

Kirjeldus

Curiosity on juba Marsil, aga kuidas võiks jõuda sinna inimene? „Reisisiht Marss“ viib lugeja sürrealistlikule ja põnevale reisile astronaudi kosmilise ja maise elu köögipoolele. Kosmosereisi suurim probleem pole mitte tehnika, vaid inimene ise: kuidas ta kaalutuse tingimuses magab, sööb, kuidas ennast peseb ja kuidas ta suudab elusalt, tervelt ja täie mõistuse juures Maale tagasi jõuda.

Kosmos on paik, kus puudub kõik eluks vajalik: õhk, raskusjõud, soe dušš, värske toidukraam, privaatsus ja õlu. Kui paljust suudab inimene loobuda? Kui palju jaburusi suudab ta taluda? Mis juhtub, kui sa ei saa terve aasta kõndida ja pead selle asemel mitu kuud elama tillukeses metallkarbis? Kas seks kaaluta olekus pakub mingitki lõbu? Mis juhtub, kui oksendad kosmoses hõljudes oma kiivrisse? Kõike seda valgustab autor mõnusa huumori ja lõputu uudishimuga ning kus võimalik, astub ka ise katsejänese rolli.

Raamatu autor Mary Roach teeb kaastööd ajakirjadele National Geographic, New Scientist, Wired, The New York Times Magazine jt ning ka tema eelmised populaarteaduslikud raamatud „Stiff“, Spook“ ja „Bonk“ on olnud ülimenukad.

Teised kirjutavad:
Loterii blogib

Lisainfo

Autor: Mary Roach
Lehekülgi: 312
Kirjastus: Äripäev

Sisukord

Eessõna (akadeemik Ene Ergma)
Stardiloendus 
Ta on tark, kuid tema linnud on lohakad - Jaapan valib astronauti
Elu karbis – Isolatsiooni ja ruumikitsikuse ohtlik psühholoogia
Tähehullus – Kas kosmos võib inimese peast segi ajada?
Teie esimesena – Kaalutuses elamise ärevusttekitavad väljavaated
Selga sirutades – Gravitatsiooni eest pagemine NASA C-9 pardal 
Okseratas – Astronautide salajane hädaorg 
Laip kosmosekapslis – NASA ja kokkupõrkelabor 
Üks karvane samm inimkonnale – Hami ja Enose kummaline karjäär
360 000 kilomeetrit järgmise tanklani – Kuuekspeditsiooni planeerimine on raske, aga mitte nii raske kui simuleeritud ekspeditsiooni planeerimine
10 Houston, meil on seen – Kosmosehügieen ja mehed, kes olid teaduse nimel pesemata
11 Horisontaalne värk – Mis siis, kui ei saagi voodist välja?
12 Kolme delfiini klubi – Paaritumine  kaaluta olekus
13 Kohutavad kõrgused – Katapulteerumine kosmoses
14 Mure irrutamise pärast – Kaalutuses purgimise igikestev saaga 
15 Tuubitoit – Kui loomaarstid teevad süüa ja teised nutulaulud katselendurite köögist 
16 Ma söön oma mütsi ära – Kas Marss on seda väärt?
Tänuavaldused 
Ajalugu
Kasutatud kirjandus

Arvustused (3)

Ene Ergmaakadeemik

Head raamatusõbrad, te hoiate käes raamatut, mis ilmselt erineb paljudest teistest oma stiili ja sisu poolest. Võib-olla ei meeldi nii halastamatu naturalism väga peene maitsega inimestele. Aga see on elu ja mitte siin, Maa peal, vaid paar-kolmsada kilomeetrit kõrgemal – kosmoses. Mehitatud kosmoselennud, mis olid Gagarini lennu järel kogu inimkonnale väga tähtsaks saavutuseks ja tavainimesele arusaadav kui kangelaslikkuse musternäide, on aja möödudes muutunud väga argipäevaseks nähtuseks. Kindlasti on arvamust mõjutanud ka teadmine, et kosmosesse võib (suure raha olemasolul) lennata ka kosmoseturist. Aga kus juba on turist, mis erilist kangelaslikkust seal siis vaja?!

Kuid, head lugejad, kosmos on ja jääb inimesele, kes sinna lendab, alati vaenulikuks keskkonnaks. Nende aastakümnete vältel, mil inimkond on püüdnud kohaneda (see ei ole päris õige sõna) kosmose keskkonnaga, on professionaalid saanud loomulikult palju targemaks. Jah, inimene talub pikaajalist kaaluta olekut, kuid sellega kaasnevad ebameeldivad lisaefektid, on ju inimese evolutsioon toimunud gravitatsiooniväljas ja null-gravitatsiooniga harjumine ei ole niisama lihtne.

Raamatus kirjeldatakse tõetruult astro- ja kosmonautide elu kinnises, väga piiratud ruumis – kosmoselaevas. Pikaajalistel lendudel ei põhjusta probleeme ainult kaaluta olekust tulenevad ebameeldivused, vaid ka psühholoogilised faktorid. Meeskonnaliikmete omavahelised suhted, väsimus, mis tekib piiratud ruumis oleku tõttu, kus väiksemadki ebakõlad võivad välja kutsuda emotsionaalse purske. Paljud elementaarsed maapealsed toimetused, nagu tualetis käimine, hügieen, söömine jne, võivad kosmoselaevas muutuda tõsiseks probleemiks. Mida pikem on kosmoselend, seda teravamaks muutuvad isegi pisiküsimused.

Mulle meeldib ka autori soov tõmmata paralleele loomariigi ja astronautide elu vahel.

Raamatus kirjeldatakse ka taustategevust, mis tavaliselt ei ole avalikkuse ette jõudnud. Jah, me teame hästi oma kangelasi, kosmonaute ja astronaute, kuid meil ei ole vähimatki ettekujutust, milline oli ja on nende inimeste roll, kes osalesid ja osalevad erinevates katsetes, millega püütakse Maal modelleerida kosmose tingimusi. Räägime näiteks kasvõi langevarjuhüpetest, suurtest kõrgustest, võimalikku Marsi-lendu modelleerides 500 päeva kinnises ruumis elamisest.

Veel tahaksin rääkida inimestest, kes on olnud kosmonautide ja astronautide dublantideks ja kes kunagi ei saanud võimalust kosmoselennus reaalselt osaleda. Nad läbisid, eriti mehitatud lendude algaastatel, väga rängad eeltreeningud, kuid nende nimed jäid meile tundmatuks. Kuid kõik nad on andnud väga suure panuse mehitatud kosmoselendude arengusse.

Kui esimene lend Kuule kestis koos Kuul viibimise ja tagatulekuga vaid kaheksa päeva, siis inimkonna järgmine suur unistus külastada tõelist Päikesesüsteemi planeeti – Marssi – võtaks tunduvalt rohkem aega (ainuüksi ühes suunas kestaks lend enam kui kaheksa kuud), mis tähendab absoluutselt uut situatsiooni. Lennul Kuule jääb meie armas Maa kauniks ja suureks objektiks, mis tundub lähedasena, ent Marsile suunduval lennul kahaneb Maa täpistki pisemaks.

Kuidas peab inimese psüühika vastu nii pikal kosmoselennul? Ometi olen veendunud, et 21. sajandi teisel poolel astub inimene Marsi pinnale. Kuid see ei saa olla mitte ühe riigi ettevõtmine, vaid on kogu inimkonna projekt. Lõpetan oma eessõna, tsiteerides autorit ennast: „Raske küsimus pole mitte see, kas lend Marsile on võimalik, vaid kas see lend on seda väärt. Hinnang mehitatud Marsi-lennu maksumusele annab tulemuseks praeguseks Iraagi sõja peale kulunud summa: 500 miljardit dollarit. Kas seda on üldsusele sama raske selgitada? Millist kasu saame me sellest, kui inimesed Marsile jõuavad, eriti kui robotid suudavad teaduslikele küsimustele vastata sama hästi, võib-olla lihtsalt aeglasemalt? Võiksin korrata NASA avalike suhete osakonna sõnu ning väljastada pika nimekirja toodetest ja tehnoloogiatest, mis on aastakümnete jooksul kosmosetehnoloogiast alguse saanud. Aga selle asemel pöördun Benjamin Franklini mõtete juurde. Ühe ajaloo esimese mehitatud lennu kohta 1780ndatel vendade Montgolfier’de kuumaõhupalli pardal küsiti Franklinilt, millist kasu näeb ta seesuguses kergemeelsuses. „Mis kasu on vastsündinud beebist?“ küsis ta vastu.“

Triinu-Mari Otsperearst

Esimene valus teadmine, kui vähe ma tegelikult inimesest ja tema toimimisest tean, tabas mind ülikooli lõpetades – omades suurimat teoreetilist teadmistepagasit, mis ühel noorel arstil saab olla. Umbes samasugune magus-valus äratundmine tabas mind ka „Reisisiht Marssi“ lugedes.

Haarasin põnevuse ja kiirusega lõike, mis kirjeldasid inimorganismi toimimist minu jaoks täiesti võõras keskkonnas – kosmoses ja kaaluta olekus. Mis seal salata, kosmosemeditsiin ei kuulunud (ja ei kuulu ka ilmselt praegu) arstiteaduskonna õppekavasse! Kui teistmoodi peab organism toimima kaaluta olekus – ja kas ta ikka tuleb sellega mängleva kergusega toime?

Võrratu huumori ja põnevusega pikitud raamat on lisaks meelelahutusele äärmiselt hariv. Põnevate ajalooliste faktide kõrval lähenevad tavaarsti jaoks sealsed mõtisklemapanevad arutelud meditsiiniteemadele hoopis teise vaatenurga alt. Kohati tabas mind rõõmus äratundmisrõõm, kui lugesin meditsiini kohta fakte, mis on mulle kogemuslikult või teaduskirjandusest tuttavad. Iseenese suureks üllatuseks pidin aga sageli tõdema, et raamatus kirjeldatud pisiasjadeni ei oska argipäeva-arst organismi käitumist ühes või teises olukorras ette näha – või õigemini ei vaja tuttav keskkond enam nii põhjalikku analüüsi, mistõttu saame oma tööd teha pigem empiiriliselt, eeldades, et tuttavas keskkonnas käitub keha siiski ühtmoodi. Ka ei ole praegusel hetkel kosmoselennud tavainimesele nii kättesaadavad, et näiteks osteoporoosi riskifaktorite hulka tuleks lisada varasemad kosmoselennud.

Mulle võivad ju tunduda naljakad ja ülepaisutatud küsimused, kuidas näiteks merehaiguse korral oksemass skafandri täidab, kuid parasjagu selles olukorras olevale astronaudile on see eluküsimus. Üllatavaid nüansse alates kaalu suhtelisusest ja lõpetades viljastumise võimalikkuseni kosmoses on raamatus palju, hoomasin taas inimkeha piire – või vastupidi, lõpmatuid võimalusi!

Raivo HeinTulevane kosmoseturist

Mary Roachi "Reisisiht Marss" on põnev lugemik kõigile neile, kes soovivad teada, kuidas tegelikult on võimalik Maa gravitatsioonist pääseda ja sooritada nii lühemaid kui ka pikemaid kosmosereise. Esmapilgul tundub see kõik tavainimesele üpriski lihtne - vaja on korralikku raketti ja häid mootoreid, mis suudaksid lennumasinat tõugata kiiremini vähemalt esimesest kosmilisest kiirusest. Mis on aga tegelikkuses selle taga ja kas sellest piisab?

Varjus käiv töö on meeletu. Kardinate taga on kosmoselende uuritud juba üle poole sajandi. Kas oled kunagi mõelnud, kuidas käitub inimkeha kaaluta oleku tingimustes? Me oleme harjunud kaaluga ja kui kehal seda järsku ei ole, siis mis juhtub? Okseinstituut!! Ei ole kuulnudki. Ometi on just selline olemas ja juba aastakümneid uuritakse seal iivelduse ja merehaiguse probleeme, mis tekivad kaaluta olekus. Samamoodi on eraldi uurimistiimid tegemas tööd, selgitamaks välja, kuidas toimuvad kosmoselennu tingimustes inimsuhted, mis juhtub psüühikaga, kuidas süüa kaaluta olekus, missugune peab olema tualetiruum ja kuidas toimub jääkide eemaldamine kehast. Rääkimata probleemidest toidu taastootmisega, tarbevee ja uriini ümbertöötlemisega joogiveeks. Eraldi uurimisgrupid teevad tööd selgitamaks, kas inimese paljunemine kaaluta olekus on võimalik.

Need ja paljud teised teemad ongi käesoleva raamatu peamised suunad, mida lahatakse ja lugejatele selgitatakse. Kosmosesse minek ei ole lihtne, kuid inimloomuses on alati olnud soov ületada võimalikud takistused. Siiamaani on see korda läinud, aga palju on veel ees, et ette võtta kaugemaid sihtpunkte kui Maa orbiit või Kuu. "Emotsionaalne lolliksminek" on termin, millega iseloomustatakse astronautide meeleseisundit, kui nad esmakordselt maakera teisest perspektiivist näevad. Käesolev raamat pakub meile, tavalugejatele võimalust vaadata kosmoselende hoopis teise nurga alt ja seeläbi emotsionaalset targaks saada!

© AS Äripäev 2000-2022
  • Aadress: Vana Lõuna 39/1, 19094 Tallinn
  • Klienditugi: 667 0099 (8:15-17:00)
  • E-post: [email protected]