Ringi ümber maakera

Ümbermaailmareiside ajalugu Magalhãesist kosmoselaevadeni

Ringi ümber maakera
Joyce E. Chaplin
Lehekülgi: 672
Kirjastus: Äripäev

Viimase 500 aasta jooksul on inimesi paelunud võimalus teha ring ümber maailma – kas siis maitsi või meritsi, õhus või lausa Maa orbiidil.

Joyce E. Chaplini lugu saab alguse 1519. aastast, mil portugali meresõitja Fernão de Magalhães asus viie laeva ja umbes 270 mehega Hispaaniast lääne suunas teele eesmärgiga jõuda ihaldatud Vürtsisaartele. Tagasi koju jõudis vaid üks laev ja 35 meest. Magalhães ise sai Filipiinidel surma. Järgmisena võtsid niisuguse ohtliku retke ette Francis Drake, William Dampier, Louis-Antoine de Bougainville ja James Cook. See oli aeg, mil paljudel meremeestel tuli eluga hüvasti jätta: mitmetele sai saatuslikuks tormine meri, oma töö tegi skorbuut.

Ajapikku meresõitjate oskused ja varustus täienesid ning ümber maailma reisimine muutus lausa moeasjaks, nagu seda kirjeldatakse näiteks Jules Verne’i kuulsas raamatus „80 päevaga ümber maailma”. Purjelaevade asemele asusid aurulaevad, peagi hakati ümber maailma tiirlema õhusõidukitel. Korraldati ümber maailma reisimise võistlusi, oli neidki, kes otsustasid end proovile panna jalgrattal või lausa jalgsi liikudes, mõnikord ka ihuüksi purjetades. Ja ei läinudki palju aega, kuni inimene hakkas ümber maailma tiirlema kosmoselaevadel – esimesed ümbermaailmarändurid kosmoses olid Juri Gagarin ja John Glenn.

„Ringi ümber maailma” on värvikas kirjeldus ümbermaailmarändurite põnevatest seiklustest, ränkadest katsumustest ja silmapaistvatest kangelastegudest, raamat, mis ei jäta külmaks ühtki ajaloo- ega reisihuvilist.

Teised kirjutavad:
Jaan Martinson Postimehe raamatublogis

Sisukord

Proloog 9
Esimene vaatus: „Hirm” 21
1. Magalhãesi kaasaegsed 25
2. Ümberpiiratud maailm 65
3. Liiklus 108
4. Maismaal 154
Esimene vahemäng
Teine vaatus: „Enesekindlus” 211
5. Talutav risk 215
6. Kiiresti – kiiremini 260
7. Ekstsentrikute klubi 302
8. Puhas meelelahutus 345
Teine vahemäng
Kolmas vaatus: „Kahtlused” 403
9. Lendamine 407
10. Viimse piiri peal 454
11. Sõjaväe ülejäägid 500
12. Magalhães redivivus 549
Tänuavaldused 595
Allikad 599

Arvustused

Vello PaatsiEesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur, maateadlane, Ph.D.

Eestlane on alati soovinud reisida. Kui raha, tervis, vanus või ka mõni muu takistus ei lase reisiunistusi teoks teha, on ta haaranud ikka raamatu järele ja nautinud seda, mis teised kaugete maade kohta kirja on pannud.

Reisikirjanduse üks põnevaimaid allžanre on ümbermaailmareiside kirjeldused. Tõsisem eestikeelne reisikirjanduski algab ju Jüri Jürisoni „Eestimehe teekonnaga ümber maailma „Askoldi” laeva peal” ajalehes Eesti Postimees (1867–1869). Ümbermaarändureid on küll tühine osa inimkonnast, ent iga rahvas peab nende julgete meeste-naiste kohta eraldi arvestust. Ümbermaailmareiside klassikat esindavad meil peamiselt meresõitjate Fernão de Magalhãesi (sealhulgas Antonio. Pigafetta päevik (1932)), Francis Drake’i, James Cooki, Francis Chichesteri, Otto von Kotzebue reisiraamatud.

Nüüd on ilmunud ülevaatlik teos mitte ainult ümbermaailmapurjetajatest, vaid ka jalgsi, jalgratastel, rongidel, õhu-, allvee- ja lõbulaevadel, jahtidel ning koguni Maa orbiidil tiirutanutest. See on ülihuvitav uurimus vaprate meremeeste, teadlaste, kunstnike, kirjanike (Mark Twain, Jack London), ajakirjanike ning lõbujanuliste logardite, meeste-naiste ja koguni ühe pimeda mehe reisidest ümber ilmakera. Raamat kirjeldab meie keeleruumis esmakordselt inglaste, hollandlaste, hispaanlaste, prantslaste, ameeriklaste ja jaapanlaste vähetuntud ümbermaailmareise ja teeb seda põnevalt, seostades reisimeeste liikumiskiiruse ja reisimisvõimaluste avardumise tehnika arenguga.

Mitme sajandi jooksul oli ümber maailma reisimine kõige kallim ja keerulisem viis enesetapuks. Raamatus kirjeldatakse üsna värvikalt sõitjate kannatusi, kes surid nälga või skorbuuti, uppusid, tapeti või lihtsalt nahka pandi. Autor on reisikirjadest välja noppinud põnevaid fakte. Raamatu pühendus Enrique de Malaccale ja Laikale on erandlikult põnev. Mitte Magalhães polnud esimene inimene, kes tegi tiiru Maale, vaid hoopis tema malailasest ori Enrique de Malacca. Kogu planeedil sai tuntuks Moskva hulkurkoer Laika, kes oli esimene kosmosest meie planeeti vaadanud ja ümber Maa tiirutanud elusolend. Esimene auväärne loom, kes reisis koguni kaks korda meritsi ümber maakera, oli aga James Cooki ekspeditsiooni kits.

Autori poolt uurimuseks läbitöötatud kirjanduse loetelu on muljetavaldav ja tema lugemus ülisuur. Signe Rummo tõlkijana on kõva pähkliga kenasti hakkama saanud. Muidugi ei mahu kõik ümbermaailmareisid ja reisijad raamatusse, ent eestikeelse tõlke lõppu oleks võinud lisada kronoloogilise lühiülevaate teoses kirjeldatud ümbermaailmareisidest. Raamatu kasutamist hõlbustaks ka nimeregister. Mõneti teeb raamatu lugemise põnevaks väljakutseks kultuuriruumide erinevus. Autor toob pidevalt paralleele Jules Verne’i teose „80 päevaga ümber maailma” peategelaste tegudest ja liikumisest. See raamat on küll eesti kultuuriruumis olemas, kuid laiemalt on tuntud kirjaniku teised teosed. Phileas Foggi ja Passepartout’ reisiseiklusi võib muidugi uuesti lugeda, ent soovitatav on neid vähemalt lehitseda, siis hakkavad autori mõtted paremini kõlama.

See asjalik ülevaateteos inimeste tiirutamistest ümber Maa sobib mu arust iga ajaloo- ja geograafiahuvilise raamaturiiulile, jätkuks vaid raha. Aga iga mõistlik teab, et raamat tuleb tunduvalt odavam kui ümbermaailmareis ise.

Joyce E. Chaplin eestlaste tiirutamistest ümber Maa muidugi ei kirjuta. Esimesed eestlased, kes tegid tiiru ümber maakera, on usutavasti Bellingshauseni madrused Olav Rannakoppel ja vist ka Paul Jakobson. Huvitav oleks lugeda ühiste kaante vahel ka eestlaste ja siinsete baltisakslaste reisiülevaateid. Arvata võib, et ümber maailma tiirutajate ajalukku läheb ka Mait Nilson oma amfiibautoga. Häid lugemiselamusi huvilistele!

Ott KursVanas Maailmas rännelnud maateadlane

Maailma paljusid paiku oma silmaga üle vaadanud USA ajalooprofessori Joyce E. Chaplini teos ümbermaailmareisidest on kirjutatud ilmekas ilukirjanduslikus stiilis ning käsitleb ümbermaailmareiside peaaegu 500-aastast ajajärku. Raamatu allikate hulka kuuluvad reisikirjad, mitmes keeles üllitatud erialakirjandus ning entsüklopeediad. Lisaks on autor analüüsinud kirjanduslike ümbermaailmarändurite, nii julgete mõtetega Jules Verne’i kui ka Ivan Bunini, Jean Cocteau’ jt teoseid. Autor ise määratleb oma raamatut kui ümbermaailmareisimise geodraamat, jagades selle kolmeks vaatuseks.

Esimeses vaatuses purjetasid meremehed kaugustesse hirmuga. See aeg kestis alates Magalhãesi asumisest esimesele ümbermaailmareisile 1519. aastal kuni James Cooki surmani Hawaiil 1779. aastal.

Teises, 1780. aastaist kuni 1920. aastaini kestnud vaatuses tehti ümbermaailmareise enesekindlusega, sest oldi veendunud reiside õnnestumises.

Kahe esimese vaatuse suuri merereise rahastanud riikide valitsejad lootsid avastatud maades kehtestada oma ülemvõimu. Pole siis ime, et nt Venemaa valitsejad rahastasid aastail 1803–1849 kokku 34 ümbermaailmareisi. Tehti muidugi ka poliitikaväliseid puhtteaduslikke (Darwin) ja entusiastlikke ümbermaailmareise, sh mööda maismaad, mille eesmärgiks polnud uute maade hõivamine. Ümbermaailmareisidele suundusid ka naised, mitmesugused veidrikud ja vaheldust ihkavad kirjanikud (näiteks Mark Twain).

20. ja 21. sajandil toimuvas kolmandas vaatuses asendus enesekindlus kahtlustega, sest lennukid ja kosmoselaevad lõid ka uued ohud. Mure, et Maad ümbritseval orbiidil ei pruugi kosmonaut, astronaut või taikonaut ellu jääda, meenutab hirmu, mis valitses kaugeid meresid läbinud puidust laevade meeskondi. Selles vaatuses jutustatakse nii NSV Liidu ja USA võidujooksust ning suurtest tegudest Maad ümbritseval orbiidil ja Kuul kui ka uuesti meritsi ümber maailma sõitnuist ning uue aastatuhande vahetuse paiku Briti-Prantsuse Concorde’i ülihelikiirusel sooritatud ümbermaailmalendudest.

Meie aeg on rikas ümber maakera sööstjate poolest. Ümber maailma reisimine on märk jätkuvast enesekindlusest, inimese lõppematust võimest leida planetaarsest seiklusest rahuldust ja isegi rõõmu. Kiirusrekordid on üha väiksemaks kuivanud sellepärast, et jahid on paremad, aga ka sellepärast, et meremeestel on käepärast ilmateated ja sidesüsteemid, kirjutab autor teose viimases, 12. peatükis.

Kuigi raamatus pole kirjutatud 19. sajandi lõpul jala ümber maailma rännanud Riia mehest Konstantin von Rengartenist ega Eesti viimase aja ümbermaailmapurjetajaist, seob see maailma konteksti Krusensterni, Kotzebue, Bellingshauseni jt meie maalt pärit 19. sajandi kuulsad ümbermaailmasõitjad.

Erki TammiksaarPhD, teadusajaloolane

Maa kuju, mõõtmed, loodus(rikkused) ning (rikkad) kultuurid hakkasid üha enam tugevnevate võimukeskustega Euroopa riikidele huvi pakkuma 15. sajandil. Algas suurte geograafiliste avastuste periood, mis on intrigeerinud tuhandeid uurijaid üle maailma. Harvardi ülikooli professor Joyce E. Chaplin jätkab nende rida. Ta on aga teistest erinev, pühendudes ainult ümbermaailmareisidele ning käsitledes ümbermaailmarändurite retki Fernando Magalhãesist kuni koer Laikani nõukogude kosmoselaeval. Sinna vahele jäävad paljud teised reisid ümber maamuna laevadel, jalgratastel, lennukitel ja kosmoselaevadel. On tore, et autorit ei huvita niivõrd geograafiline aspekt ümbermaailmareiside ajaloos, kuivõrd nende kultuuriline tähtsus. Autor kirjeldab haaravalt, millistes ohtlikes ja ebahügieenilistes tingimustes viidi läbi esimesed ümbermaailmareisid ning kuidas aja kulgedes ja euroopaliku kultuuri levides need paranesid.

Chaplin rõhutab ümbermaailmareisija erilist staatust ühiskonnas. Sel oli tähtsust aga ainult juhul, kui kaasaegsed sellest samuti teada said. Ühelt poolt aitas see tavainimesel maailma tema mitmekesisuses paremini mõista. Teiselt poolt oli aga ülitähtis ümbermaailmareisist hästi kirjutada. Seda mõistsid ümbermaailmareisijad ning nende rahastajad kiiresti, sest see tähendas võimalust raha teenida. Nii pole ime, et briti meresõitjate raamatuid ei kirjutanud sageli mitte ekspeditsioonide juhid, vaid spetsiaalselt selleks palgatud kirjanikud. Raamat pidi hästi müügiks minema. Seda on mõistnud ka Chaplin, sest tema raamat on ladusalt ja huvitavate kõrvalepõigetega kirja pandud.

Chaplinit paelub Jules Verne’i legendaarne raamat „80 päevaga ümber maailma”, mida analüüsitakse raamatu lehekülgedel põhjalikult. Sel ajal hakati üha enam tähtsustama kiirust ümber maailma reisimisel. Seda tingis järsk heaolu kasv Euroopas, sest selleks ajaks kui ilmus Verne’i raamat (1872), oli ümber maailma reisimine muutunud ohtlikust maailmapilti laiendanud ettevõtmisest juba lõbuks ning turismi- ja mainekujunduse atraktsiooniks.

Kui millegi üle Chaplini raamatus nuriseda, siis on see proportsioonide ebaühtlus. Eks see ole suuresti tingitud autori enda hariduslikust taustast. Kui Magalhãesi, Drake’i ja Dampier’ retked on detailideni kirjas, mida Ameerika varasema ajaloo professorist tulebki oodata, siis 18. ja 19. sajandi ümbermaailmareisidest ning nende põhjustest on tal hoopis ähmasem, et mitte öelda ekslik arusaam. Nii seostab autor Vene ümbermaailmareise enesetõestamise vajadusega pärast Napoleonile allajäämist. Tegelikult lootis Vene impeerium, kus ümbermaailmareiside kavandamist juhtis Adam Johann von Krusenstern, et ümbermaailmareisid muudavad Vene-Ameerika ja Kamtšatka varustamise odavamaks ja kiiremaks kui läbi Siberi varustamisel. Kiiruses küll võideti, kuid rahaliselt see viis odavam polnud. Kuna aga kaubanduslikud ümbermaailmareisid võimaldasid ka kasvatada kogenud mereväelasi ning neid eesmärke oli võimalik siduda geograafiliste avastuste tegemisega Vaikses ookeanis ekvaatori piirkonnas, jätkusid ekspeditsioonid kuni Krimmi sõjani.

Vaatamata sellele, et Chaplini raamatus Vene ja Saksa aspekt ümbermaailmareiside ajaloos peaaegu puudub, peaks see iga geograafia ajaloo ning Euroopa kultuuri ajaloo huvilise riiulis olemas.

Tellimine
Ringi ümber maakeraOtsas
Ringi ümber maakera

Ringi ümber maakera

Joyce E. Chaplin
Ümbermaailmareiside ajalugu Magalhãesist kosmoselaevadeni
Tellimine
Ringi ümber maakeraOtsas

Kirjeldus

Viimase 500 aasta jooksul on inimesi paelunud võimalus teha ring ümber maailma – kas siis maitsi või meritsi, õhus või lausa Maa orbiidil.

Joyce E. Chaplini lugu saab alguse 1519. aastast, mil portugali meresõitja Fernão de Magalhães asus viie laeva ja umbes 270 mehega Hispaaniast lääne suunas teele eesmärgiga jõuda ihaldatud Vürtsisaartele. Tagasi koju jõudis vaid üks laev ja 35 meest. Magalhães ise sai Filipiinidel surma. Järgmisena võtsid niisuguse ohtliku retke ette Francis Drake, William Dampier, Louis-Antoine de Bougainville ja James Cook. See oli aeg, mil paljudel meremeestel tuli eluga hüvasti jätta: mitmetele sai saatuslikuks tormine meri, oma töö tegi skorbuut.

Ajapikku meresõitjate oskused ja varustus täienesid ning ümber maailma reisimine muutus lausa moeasjaks, nagu seda kirjeldatakse näiteks Jules Verne’i kuulsas raamatus „80 päevaga ümber maailma”. Purjelaevade asemele asusid aurulaevad, peagi hakati ümber maailma tiirlema õhusõidukitel. Korraldati ümber maailma reisimise võistlusi, oli neidki, kes otsustasid end proovile panna jalgrattal või lausa jalgsi liikudes, mõnikord ka ihuüksi purjetades. Ja ei läinudki palju aega, kuni inimene hakkas ümber maailma tiirlema kosmoselaevadel – esimesed ümbermaailmarändurid kosmoses olid Juri Gagarin ja John Glenn.

„Ringi ümber maailma” on värvikas kirjeldus ümbermaailmarändurite põnevatest seiklustest, ränkadest katsumustest ja silmapaistvatest kangelastegudest, raamat, mis ei jäta külmaks ühtki ajaloo- ega reisihuvilist.

Teised kirjutavad:
Jaan Martinson Postimehe raamatublogis

Lisainfo

Joyce E. Chaplin
Lehekülgi: 672
Kirjastus: Äripäev

Sisukord

Proloog 9
Esimene vaatus: „Hirm” 21
1. Magalhãesi kaasaegsed 25
2. Ümberpiiratud maailm 65
3. Liiklus 108
4. Maismaal 154
Esimene vahemäng
Teine vaatus: „Enesekindlus” 211
5. Talutav risk 215
6. Kiiresti – kiiremini 260
7. Ekstsentrikute klubi 302
8. Puhas meelelahutus 345
Teine vahemäng
Kolmas vaatus: „Kahtlused” 403
9. Lendamine 407
10. Viimse piiri peal 454
11. Sõjaväe ülejäägid 500
12. Magalhães redivivus 549
Tänuavaldused 595
Allikad 599

Arvustused (3)

Vello PaatsiEesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur, maateadlane, Ph.D.

Eestlane on alati soovinud reisida. Kui raha, tervis, vanus või ka mõni muu takistus ei lase reisiunistusi teoks teha, on ta haaranud ikka raamatu järele ja nautinud seda, mis teised kaugete maade kohta kirja on pannud.

Reisikirjanduse üks põnevaimaid allžanre on ümbermaailmareiside kirjeldused. Tõsisem eestikeelne reisikirjanduski algab ju Jüri Jürisoni „Eestimehe teekonnaga ümber maailma „Askoldi” laeva peal” ajalehes Eesti Postimees (1867–1869). Ümbermaarändureid on küll tühine osa inimkonnast, ent iga rahvas peab nende julgete meeste-naiste kohta eraldi arvestust. Ümbermaailmareiside klassikat esindavad meil peamiselt meresõitjate Fernão de Magalhãesi (sealhulgas Antonio. Pigafetta päevik (1932)), Francis Drake’i, James Cooki, Francis Chichesteri, Otto von Kotzebue reisiraamatud.

Nüüd on ilmunud ülevaatlik teos mitte ainult ümbermaailmapurjetajatest, vaid ka jalgsi, jalgratastel, rongidel, õhu-, allvee- ja lõbulaevadel, jahtidel ning koguni Maa orbiidil tiirutanutest. See on ülihuvitav uurimus vaprate meremeeste, teadlaste, kunstnike, kirjanike (Mark Twain, Jack London), ajakirjanike ning lõbujanuliste logardite, meeste-naiste ja koguni ühe pimeda mehe reisidest ümber ilmakera. Raamat kirjeldab meie keeleruumis esmakordselt inglaste, hollandlaste, hispaanlaste, prantslaste, ameeriklaste ja jaapanlaste vähetuntud ümbermaailmareise ja teeb seda põnevalt, seostades reisimeeste liikumiskiiruse ja reisimisvõimaluste avardumise tehnika arenguga.

Mitme sajandi jooksul oli ümber maailma reisimine kõige kallim ja keerulisem viis enesetapuks. Raamatus kirjeldatakse üsna värvikalt sõitjate kannatusi, kes surid nälga või skorbuuti, uppusid, tapeti või lihtsalt nahka pandi. Autor on reisikirjadest välja noppinud põnevaid fakte. Raamatu pühendus Enrique de Malaccale ja Laikale on erandlikult põnev. Mitte Magalhães polnud esimene inimene, kes tegi tiiru Maale, vaid hoopis tema malailasest ori Enrique de Malacca. Kogu planeedil sai tuntuks Moskva hulkurkoer Laika, kes oli esimene kosmosest meie planeeti vaadanud ja ümber Maa tiirutanud elusolend. Esimene auväärne loom, kes reisis koguni kaks korda meritsi ümber maakera, oli aga James Cooki ekspeditsiooni kits.

Autori poolt uurimuseks läbitöötatud kirjanduse loetelu on muljetavaldav ja tema lugemus ülisuur. Signe Rummo tõlkijana on kõva pähkliga kenasti hakkama saanud. Muidugi ei mahu kõik ümbermaailmareisid ja reisijad raamatusse, ent eestikeelse tõlke lõppu oleks võinud lisada kronoloogilise lühiülevaate teoses kirjeldatud ümbermaailmareisidest. Raamatu kasutamist hõlbustaks ka nimeregister. Mõneti teeb raamatu lugemise põnevaks väljakutseks kultuuriruumide erinevus. Autor toob pidevalt paralleele Jules Verne’i teose „80 päevaga ümber maailma” peategelaste tegudest ja liikumisest. See raamat on küll eesti kultuuriruumis olemas, kuid laiemalt on tuntud kirjaniku teised teosed. Phileas Foggi ja Passepartout’ reisiseiklusi võib muidugi uuesti lugeda, ent soovitatav on neid vähemalt lehitseda, siis hakkavad autori mõtted paremini kõlama.

See asjalik ülevaateteos inimeste tiirutamistest ümber Maa sobib mu arust iga ajaloo- ja geograafiahuvilise raamaturiiulile, jätkuks vaid raha. Aga iga mõistlik teab, et raamat tuleb tunduvalt odavam kui ümbermaailmareis ise.

Joyce E. Chaplin eestlaste tiirutamistest ümber Maa muidugi ei kirjuta. Esimesed eestlased, kes tegid tiiru ümber maakera, on usutavasti Bellingshauseni madrused Olav Rannakoppel ja vist ka Paul Jakobson. Huvitav oleks lugeda ühiste kaante vahel ka eestlaste ja siinsete baltisakslaste reisiülevaateid. Arvata võib, et ümber maailma tiirutajate ajalukku läheb ka Mait Nilson oma amfiibautoga. Häid lugemiselamusi huvilistele!

Ott KursVanas Maailmas rännelnud maateadlane

Maailma paljusid paiku oma silmaga üle vaadanud USA ajalooprofessori Joyce E. Chaplini teos ümbermaailmareisidest on kirjutatud ilmekas ilukirjanduslikus stiilis ning käsitleb ümbermaailmareiside peaaegu 500-aastast ajajärku. Raamatu allikate hulka kuuluvad reisikirjad, mitmes keeles üllitatud erialakirjandus ning entsüklopeediad. Lisaks on autor analüüsinud kirjanduslike ümbermaailmarändurite, nii julgete mõtetega Jules Verne’i kui ka Ivan Bunini, Jean Cocteau’ jt teoseid. Autor ise määratleb oma raamatut kui ümbermaailmareisimise geodraamat, jagades selle kolmeks vaatuseks.

Esimeses vaatuses purjetasid meremehed kaugustesse hirmuga. See aeg kestis alates Magalhãesi asumisest esimesele ümbermaailmareisile 1519. aastal kuni James Cooki surmani Hawaiil 1779. aastal.

Teises, 1780. aastaist kuni 1920. aastaini kestnud vaatuses tehti ümbermaailmareise enesekindlusega, sest oldi veendunud reiside õnnestumises.

Kahe esimese vaatuse suuri merereise rahastanud riikide valitsejad lootsid avastatud maades kehtestada oma ülemvõimu. Pole siis ime, et nt Venemaa valitsejad rahastasid aastail 1803–1849 kokku 34 ümbermaailmareisi. Tehti muidugi ka poliitikaväliseid puhtteaduslikke (Darwin) ja entusiastlikke ümbermaailmareise, sh mööda maismaad, mille eesmärgiks polnud uute maade hõivamine. Ümbermaailmareisidele suundusid ka naised, mitmesugused veidrikud ja vaheldust ihkavad kirjanikud (näiteks Mark Twain).

20. ja 21. sajandil toimuvas kolmandas vaatuses asendus enesekindlus kahtlustega, sest lennukid ja kosmoselaevad lõid ka uued ohud. Mure, et Maad ümbritseval orbiidil ei pruugi kosmonaut, astronaut või taikonaut ellu jääda, meenutab hirmu, mis valitses kaugeid meresid läbinud puidust laevade meeskondi. Selles vaatuses jutustatakse nii NSV Liidu ja USA võidujooksust ning suurtest tegudest Maad ümbritseval orbiidil ja Kuul kui ka uuesti meritsi ümber maailma sõitnuist ning uue aastatuhande vahetuse paiku Briti-Prantsuse Concorde’i ülihelikiirusel sooritatud ümbermaailmalendudest.

Meie aeg on rikas ümber maakera sööstjate poolest. Ümber maailma reisimine on märk jätkuvast enesekindlusest, inimese lõppematust võimest leida planetaarsest seiklusest rahuldust ja isegi rõõmu. Kiirusrekordid on üha väiksemaks kuivanud sellepärast, et jahid on paremad, aga ka sellepärast, et meremeestel on käepärast ilmateated ja sidesüsteemid, kirjutab autor teose viimases, 12. peatükis.

Kuigi raamatus pole kirjutatud 19. sajandi lõpul jala ümber maailma rännanud Riia mehest Konstantin von Rengartenist ega Eesti viimase aja ümbermaailmapurjetajaist, seob see maailma konteksti Krusensterni, Kotzebue, Bellingshauseni jt meie maalt pärit 19. sajandi kuulsad ümbermaailmasõitjad.

Erki TammiksaarPhD, teadusajaloolane

Maa kuju, mõõtmed, loodus(rikkused) ning (rikkad) kultuurid hakkasid üha enam tugevnevate võimukeskustega Euroopa riikidele huvi pakkuma 15. sajandil. Algas suurte geograafiliste avastuste periood, mis on intrigeerinud tuhandeid uurijaid üle maailma. Harvardi ülikooli professor Joyce E. Chaplin jätkab nende rida. Ta on aga teistest erinev, pühendudes ainult ümbermaailmareisidele ning käsitledes ümbermaailmarändurite retki Fernando Magalhãesist kuni koer Laikani nõukogude kosmoselaeval. Sinna vahele jäävad paljud teised reisid ümber maamuna laevadel, jalgratastel, lennukitel ja kosmoselaevadel. On tore, et autorit ei huvita niivõrd geograafiline aspekt ümbermaailmareiside ajaloos, kuivõrd nende kultuuriline tähtsus. Autor kirjeldab haaravalt, millistes ohtlikes ja ebahügieenilistes tingimustes viidi läbi esimesed ümbermaailmareisid ning kuidas aja kulgedes ja euroopaliku kultuuri levides need paranesid.

Chaplin rõhutab ümbermaailmareisija erilist staatust ühiskonnas. Sel oli tähtsust aga ainult juhul, kui kaasaegsed sellest samuti teada said. Ühelt poolt aitas see tavainimesel maailma tema mitmekesisuses paremini mõista. Teiselt poolt oli aga ülitähtis ümbermaailmareisist hästi kirjutada. Seda mõistsid ümbermaailmareisijad ning nende rahastajad kiiresti, sest see tähendas võimalust raha teenida. Nii pole ime, et briti meresõitjate raamatuid ei kirjutanud sageli mitte ekspeditsioonide juhid, vaid spetsiaalselt selleks palgatud kirjanikud. Raamat pidi hästi müügiks minema. Seda on mõistnud ka Chaplin, sest tema raamat on ladusalt ja huvitavate kõrvalepõigetega kirja pandud.

Chaplinit paelub Jules Verne’i legendaarne raamat „80 päevaga ümber maailma”, mida analüüsitakse raamatu lehekülgedel põhjalikult. Sel ajal hakati üha enam tähtsustama kiirust ümber maailma reisimisel. Seda tingis järsk heaolu kasv Euroopas, sest selleks ajaks kui ilmus Verne’i raamat (1872), oli ümber maailma reisimine muutunud ohtlikust maailmapilti laiendanud ettevõtmisest juba lõbuks ning turismi- ja mainekujunduse atraktsiooniks.

Kui millegi üle Chaplini raamatus nuriseda, siis on see proportsioonide ebaühtlus. Eks see ole suuresti tingitud autori enda hariduslikust taustast. Kui Magalhãesi, Drake’i ja Dampier’ retked on detailideni kirjas, mida Ameerika varasema ajaloo professorist tulebki oodata, siis 18. ja 19. sajandi ümbermaailmareisidest ning nende põhjustest on tal hoopis ähmasem, et mitte öelda ekslik arusaam. Nii seostab autor Vene ümbermaailmareise enesetõestamise vajadusega pärast Napoleonile allajäämist. Tegelikult lootis Vene impeerium, kus ümbermaailmareiside kavandamist juhtis Adam Johann von Krusenstern, et ümbermaailmareisid muudavad Vene-Ameerika ja Kamtšatka varustamise odavamaks ja kiiremaks kui läbi Siberi varustamisel. Kiiruses küll võideti, kuid rahaliselt see viis odavam polnud. Kuna aga kaubanduslikud ümbermaailmareisid võimaldasid ka kasvatada kogenud mereväelasi ning neid eesmärke oli võimalik siduda geograafiliste avastuste tegemisega Vaikses ookeanis ekvaatori piirkonnas, jätkusid ekspeditsioonid kuni Krimmi sõjani.

Vaatamata sellele, et Chaplini raamatus Vene ja Saksa aspekt ümbermaailmareiside ajaloos peaaegu puudub, peaks see iga geograafia ajaloo ning Euroopa kultuuri ajaloo huvilise riiulis olemas.

© AS Äripäev 2000-2022
  • Aadress: Vana Lõuna 39/1, 19094 Tallinn
  • Klienditugi: 667 0099 (8:15-17:00)
  • E-post: [email protected]