Turgude isand

Simonsi edu võti – otsi teadmisi, mitte Wall Streeti rahvast

Poeabilisena töötades tegi noor Jim Simons nii palju vigu, et ta vallandati. Kui Simons tuli välja teatega, et läheb Massachusettsi Tehnoloogiainstituuti (MIT) õppima, naeris omanik Simonsi välja: kui ta ei suuda poes riiulitelgi korda pidada, kuidas ta veel ülikoolis hakkama saaks?

Pärast MITi lõpetamist sai ta California ülikoolist matemaatikadoktori kraadi ja alustas akadeemilist karjääri. Tema arvukaid matemaatikaalaseid avastusi kasutatakse ja tsiteeritakse tänapäevani. Palju aastaid töötas ta USA valitsuse julgeolekuagentuurides Vene koodimurdjana, õpetades samal ajal MITis ja Harvardis matemaatikat. Ta on üks Ameerika rikkamaid inimesi ning suur filantroop, kes seisab hea teaduse ja hariduse eest.

Samas tundis ta elust ka suurt mõnu. Koos sõpradega sõitis ta kaatritel Bostonist Buenos Airesesse ja lõi kaasa 1960.–1970. aastate seksuaalrevolutsioonis (mis tegi lõpu tema esimesele abielule). Simonsile meeldis raha teenida ja New Yorgis matemaatikaosakonda juhtides hakkas ta rakendama matemaatilisi reegleid mustrite tuvastamiseks aktsiabörsil.

Esimese käigu eelis

Simons on alati olnud väga hea organisaator ja ta vedas paljusid sõpru kaasa oma vastasutatud finantsfirmasse. Ta otsis teadlasi, mitte Wall Streeti rahvast. Simonsist sai kvantitatiivse rahanduse teerajaja – ta kasutas matemaatilisi mudeleid, et analüüsida ja automaatselt sooritada börsitehinguid.

Tänapäeval on Wall Streetil kvantitatiivseid analüütikuid rohkem kui tuvisid, aga Simons oli novaator ja talle sai osaks n-ö esimese käigu eelis. Praegu on enamiku kvantitatiivsete analüütikute tootlus selles ülekoormatud valdkonnas palju kasinam.

Simons on alati olnud oma äriasjade suhtes kidakeelne, lastes töötajatel isegi vaikimisvandele alla kirjutada. Väärib imestust, kuidas Gregory Zuckerman on suutnud nad rääkima panna – ja lõpuks saanud mitu intervjuud ka suurelt börsikauplejalt endalt. Zuckerman on Wall Street Journali kaasautor ning kirjutanud mitmeid raamatuid. Tema stiil on võrratu – niihästi informatiivne kui ka jutustav – ning tänu sellele on tema raamatuid nauditav lugeda.
„Turgude isand“ ei peida endas börsilt miljardite teenimise salavõtit, küll aga annab lugejale selge pildi sellest, kuidas uurimistöö, visadus, keskendumine ning lakkamatu janu faktide ja tõe järele viib võitjaid sihile.

Kuidas matemaatik investeerimisega rikkaks sai

James Simons on USA matemaatikageenius. Tema nime kannab mitu geomeetria teooriat ning teda on pärjatud USA matemaatikute suurima tunnustuse, Oswald Vebleni auhinnaga. Aga mitte sellepärast ei ole temast raamat kirjutatud.

Simons lahkus akadeemilisest maailmast 1978. aastal, asudes investeerimisega leiba teenima. Alguses ei tulnud tal pähegi investeerimisotsuste tegemist matemaatika ja arvutite hooleks jätta.

Ta alustas tavalisel viisil, kombineerides majandusaruannete lugemist valemite ja suhtarvudega ning tubli annuse kõhutundega. Nii ei erinenud Simonsi ettevõte Renaissance Technologies tuhandetest teistest, mille asutamiseks on vaja vaid paari meest ning Powerpointi investoritele.

Sigaretisuits, tassi kohvi ja pööraselt andekad matemaatikud

Ühe asja poolest Renaissance siiski erines. Simonsi ettekujutus ideaalsest tööst nägi välja selline: ta veedab tihedas sigaretisuitsus aega koos väga tarkade inimeste ja tassi kohviga, et öö läbi matemaatilisi probleeme arutada. Üle kümne aasta katsetasid need helged pead üsna edutult oma võimeid kõiketeadva väärtpaberituru vastu. Turg jäi enamasti siiski peale. Seejärel tuli murrang.

1990. aastaks jõudsid Simons ja tema tiim järeldusele, et nende mudel ei suuda piisava täpsusega ennustada, kuhu turg, mõni aktsia või valuuta järgmise nädala, kuu või paari aasta jooksul liigub. Varem oli samale tulemusele jõudnud ka Eugene Fama, kes vormistas selle avastuse efektiivse turu teooriaks ning sai selle eest Nobeli majanduspreemia.

Liitiintress on kaheksas maailmaime

Simonsi tiim tegi siiski veel ühe avastuse. Nimelt leidis nende mudel aktsiahindade väga lühiajalistes liikumistest teatud seaduspärasusi. Need ennustused olid vaid napilt üle pooltel juhtudel õiged, kuid sellest piisas, et panna alus maailma tõenäoliselt kõige edukamale investeerimisfondile.

40 aasta jooksul on Renaissance Medallioni fondi tootlus olnud üle 60% aastas tasude-eelselt ja 40% aastas pärast tasude mahaarvamist. Investeering suuruses 100 dollarit kasvab 40 aasta ja 40% aastatootlusega 70 miljoniks dollariks. Jah, 70 miljoniks. Simonsist ja teistest tema tiimi matemaatikutest on saanud miljardärid. Liitiintress on tõepoolest kaheksas maailmaime, eriti kui see on väga kõrge.

Kuhu oma pensionisäästud kasvama panna?

Kui seda lugedes tekkis idee, kuhu oma pensionisäästud kasvama panna, siis sarnaselt teiste väga edukate fondidega haldab ka Medallion paraku vaid fondijuhtide raha. Ülejäänud investorid oleksid saanud parema tulemuse, kui nad oleksid Renaissance`i teiste fondide asemel suunanud oma raha kõige tavalisemasse laiapõhjalisse indeksifondi.

Väärtpaberiturg on müstiline nähtus – üksikud edulood ja nendega kaasnevad kirjeldamatud rikkused kutsuvad üliandekaid oma karjääri väärtpaberiturule pühendama. Gregory Zuckermani „Turgude isand“ on haarav lugu sellest ühest, kellel on õnnestunud turu tootlust järjekindlalt ja ülekaalukalt ületada. See on ka hea meeldetuletus kõikidele proovijatele, kellest tuleb olla parem, et turgu võita.