• Otsi Äripäevast

Ustav timukas

Elu ja surm, au ja häbi tormilisel 16. sajandil

Ustav timukas
Autor: Joel F. Harrington
Lehekülgi: 336
Kirjastus: Äripäev

Ajaloolase Joel F. Harringtoni „Ustav timukas. Elu ja surm, au ja häbi tormilisel 16. sajandil“ jutustab lugejale harukordse loo renessansiaegsest Nürnbergi timukast Frantz Schmidtist tema enda kirja pandud päeviku kaudu. Autor on selle erakordse ajalooallika põhjal kirjutanud põneva ja kaasahaarava raamatu, mis juhatab meid teekonnale läbi timuka Frantz Schmidti elu ning annab lisaks värvika pildi varauusaegse ühiskonna igapäevaelust ja vaimsetest hoiakutest.

Nürnberg oli 16. sajandil üks Euroopa poliitiliselt ja majanduslikult võimsamaid paiku, sealsed pangad ja kaubandusettevõtted võistlesid Firenze Medicite ja Augsburgi Fuggeritega. Frantz Schmidti eluaeg langes enam-vähem täpselt kokku Nürnbergi rikkuse, võimu ja mõjuvõimu haripunktiga. Päevaraamatut pidas meister Frantz Schmidt tervelt 45 aasta jooksul, alates oma esimesest hukkamisest, mille ta pani toime 19aastasena 1573. aastal (timuka-ametiks oli ta hakanud valmistuma juba 11–12aastaselt), kuni ametist lahkumiseni 1618. aastal. Selle aja jooksul tappis ta isiklikult 394 inimest ning piitsutas või andis muul viisil ihunuhtlust veel sadadele süüdimõistetutele. Kõik hukkamised ja muud karistused tähendas ta isiklikku päevikusse hoolikalt üles ning lisas neile ka selgitusi ja kommentaare. Peale selle tegutses meister Franz ravitseja ja meedikusena: timukad olid tol ajal ravijatena kõrgelt hinnatud, sest nad olid tuttavad inimkeha anatoomia ja eriti igat sorti haavadega, lisaks oli neil ligipääs äsjalahkunute kehale, millel arvati olevat terve rida raviomadusi.

Mõistagi ei kuulunud timukas sel ajal lugupeetud linnakodanike hulka. Tegemist oli kardetud ja põlatud ametiga, mille esindajaid ühiskonnas tõrjuti. Frantz Schmidt ei sattunud niisugusesse ametisse kaugeltki vabal tahtel, küll aga täitis ta  oma kohustusi au ja väärikusega. Harrington näitab lugejale oma raamatu kangelast kui vaga, vooruslikku ja rangete põhimõtetega inimest, kelle saatuseks oli olla ühiskonnast välja tõugatud, kuid kes tundis kaasa ohvritele ja oli pühendunud ühiskondliku korra jalule seadmisele.

Teised kirjutavad:
Jaan Martinson, Postimees

Sisukord

Kaardid
Eessõna

1. Õpipoiss
2. Sell
3. Meister
4. Elukogenu
5. Ravitseja
6. Järelsõna

Märkused
Tänuavaldused

Arvustused

Inna Jürjo

Joel. F. Harringtoni raamatu kangelane Frantz Schmidt on mõneti ebatavaline ajalooline isik – vabalinna Nürnbergi timukas aastail 1578–1618. Elukutselise piinaja ja tapjana hukkas ta isiklikult 394 inimest, lisaks karistas erineval viisil veel sadu süüdimõistetuid. Ajaloo jaoks teeb timukas Frantzi eriliseks asjaolu, et üllataval kombel oli ta kirjaoskaja ning pidas päevaraamatut. Viimasesse märkis ta üles kõik oma 45-aastase teenistuskäigu jooksul toime pandud hukkamised ning muul viisil läbi viidud karistamised. Selle erakordse ajalooallika põhjal on Joel. F. Harrington kirjutanud mõjuva ja mõtlema paneva raamatu, milles ta viib lugeja dramaatilisele teekonnale läbi timukas Frantz Schmidti elu, tehes seejuures sissevaateid ka varauusaja kuritegelikku maailma ning õigusemõistmise praktikasse.

Kuigi varauusaja ühiskonnas kostis timukat „Jumala tööriistaks” ja õigusemõistmise järgi tegutsevaks „Jumala teenriks” nimetavaid hääli, oli valdava osa inimeste jaoks tegu kardetud ja põlatud, autu ametiga. Ainuüksi selle ameti pidaja puudutus oli rüvetav. Joel F. Harrington jutustab oma raamatu kangelase elust varjamatu kaasaelamise ja kaastundega. Tema käsitlusest kandub lugejani ehtsat kurbust ja traagikat, mis varjutas Nürnbergi timuka mõtte- ja emotsioonide maailma. Timuka päevaraamatu õõvastava statistika ja ilustamata kirjelduste tagant toob Harrington lugeja ette keeruka, traagilise saatusega inimisiksuse. Frantz Schmidti kirjutise varjust astub välja mõtlik ja kaastundlik mees, kes usaldas päevikule enda arusaamu julmusest ja õiglusest, aust ja isiklikust vastutusest.

Harrington näitab lugejale oma raamatu kangelast kui vaga, vooruslikku ja rangete põhimõtetega inimest, kelle saatuseks oli olla ühiskonnast välja tõugatud ning kes oli sunnitud veetma oma elu süüdimõistetud kurjategijate seltskonnas. Hoolimata pidevast kokkupuutest inimliku julmusega, niisamuti tema enda poolt korda saadetud kohutavast vägivallast, ei vankunud Frantz Schmidti kui siiralt religioosse mehe usk andeksandmisesse ja lunastusse. Viimast otsis järjekindlalt ka ta ise. Oma perele peale surutud autus ametis nägi Frantz vahendit, mille abil püüelda perekonna lunastuse poole. See läbi elu kestnud teekond päädis lõpuks palvekirja esitamisega keiser Ferdinand II-le Schmidti perekonna hea nime taastamiseks.

Samas ei jää Harringtoni raamatus varju, et isegi kõigi poolt põlatud timuka elul oli teine, rõõmsam pool, kuhu mahtus abielu, laste sünd, mugav elu ruumikas majas, hea sissetulek, mis võimaldas vajadusel demonstreerida välist väärikust. Nagu näiteks ühel 1584. aastal toimunud hukkamisel, kui Frantz ilmus rahva ette, kandes roosasid sukki, helesiniseid roosa püksilakaga pükse ning nahkmantlit, mis kattis sinist vammust ja valget kraed. Elukutselise tapja elu helgemasse poolde kuulus ka tegevus hinnatud ravitsejana.

Joel F. Harringtonil on oma raamatus edukalt õnnestunud kokku siduda kaks jutustust, millest ühe keskmes on timukas Frantz Schmidt, teine kujutab endast aga mõtisklust inimese olemusest, samuti vägivalla tähendusest ja kohast ühiskonnas.

Priit Raudkivi

Raske on ennustada, kui suur võib olla selle raamatu müügiedu. Pealkirjas sisalduv sõna timukas võib sundida mõnd uudistajat köite kohe riiulile tagasi panema. Teisalt võib arvata, et meie keelepruugis enamasti vaid vastikust ja õudu tekitav sõna tõmbab hoopis ligi, sest see pole lihtsalt raamat timukast, vaid ustavast timukast.

Need kaks sõna – ustav ja timukas – ei taha meie tavaarusaamade kohaselt hästi kokku kõlada. Kuid kui autor kord juba nii oma teose on pealkirjastanud, siis kutsub see ehk raamatut sirvima ja intriigi otsima. Huvilisele ütlen otse: lugege ja te ei kahetse mitte üks raas. Eelkõige on see raamat mõeldud neile, kes julgevad tunnistada, et maailma, milles elame meie ja elati ka sajandeid tagasi, ei saa ega tohi kujutada paletilt vaid rõõmsaid värve valides. Inimeste külg külje kõrval elamise viis (ühiskond) pole olnud kunagi hästi selgeks õpitud ringmäng õitsval aasal. Selleks, et säiliks tantsurütm, on inimkond pidanud kasutama erinevaid õppimis- ja õpetamismeetodeid. Kõik ei valda ju tantsusamme võrdselt hästi. Autor püüab meile arusaadavamaks kirjutada reeglistikku, mille järgi rohkem kui neljasaja aasta tagust eluringmängu õpetati.

Pealkiri sisaldab veel ju ka selliseid igavikulisi mõisteid nagu elu ja surm, au ja häbi. Kas neil meie jaoks nii arusaadavatel mõistetel on siis eri aegadel olnud erinev sisu? Raamatu autor juhatab meid 16. sajandisse Nürnbergi varauusaegse timuka Frantz Schmidti päevaraamatu kaasabil. Tegemist on ametipäevikuga, mida peakangelane on pidanud täpselt ja esmapilgul kiretult pea kogu oma neljakümne viie ametiaasta jooksul.

Meie tänapäevase arusaama järgi saaks timukaametit pidada vaid sadist ja sotsiopaat. Frantz Schmidti timukaks saamise tee oli aga seesugune, mida meie ühiskondlikest normidest lähtudes on raske mõista: ta oli selle ameti pärinud oma isalt. Suguvõsa tabanud õnnetu juhuse, tõelise saatuse vingerpussi tõttu oli nende sugu tõrjutud ühiskonna kõige madalamale astmele. Timukas ja ta pere olid põlatud ja kardetud ning peaaegu kõigist ühiskonna normaalsetest suhtlusringidest välja tõrjutud. Kuid ühiskonna toimimiseks oli timuka amet siiski vajalik. Kuigi peretraditsioon rääkis lugu kunagisest lugupeetud suguvõsast, oli perspektiiv suguvõsa röövitud au taastamiseks kaduvväike. Frantz Schmidt sai sellega ometi hakkama, olles pidanud isalt päritud timukaametit ülima kohusetunde ja ustavusega. Ja kindlasti aitas teda see, et ta sattus elama ajal, mil arusaamad õigusest ja selle mõistmisest teisenesid ning timuka ühiskondlik staatus tõusis. Omavaheline arveteklaarimine hakkas taanduma ning asendus kriminaalprotsessi ja -õiguskoodeksiga.

Frantz Schmidt päevaraamatus on 621 sissekannet: piinamised, vitstega nuhtlemised, häbimärgistamised, sõrmede, kõrvade ja keele äralõikamised ning 394 erineval viisil hukkamist, millest 187 oli läbi viidud mõõgaga. Joel F. Harrington pole päevaraamatut lihtsalt ümber kirjutanud. Ta on timuka sissekandeid hoolega analüüsinud, võttes abiks lisaallikaid ning tänapäevaseid teadmisi varauusaja kohta. Tulemuseks on inimlik portree meie mõistes ebainimliku ameti pidajast, oma ala tõelisest meistrist, keda mitte kuidagi sadistiks tembeldada pole võimalik.

Frantz Schmidt ei olnud mitte ainult usin, vaid ka kirglik timukas. Tema viha röövlite ja süütajate metsikuste vastu paistab ehedana. Niisamuti siiras, mitte vihast kantud ega kalkuleeritud, näib ka ta pühendumine ühiskondliku korra jalule seadmisele. Sageli tunneb ta kannatanuile kaasa, eriti neile, kellelt rööviti kõik [nende] maine vara. Schmidt püüdis saavutada, et kurjategijad tunnistaksid oma süüd ning alistumist jumala- ja riigivõimule. Vastutasuna lubasid nii ajalikud kui ka taevased kohtumõistjad pattude andeksandmist ja seega ka lunastust.

Detailirohkele timukaameti kirjeldusele lisaks annab raamat usutava pildi varauusaegsest igapäevaelust ja vaimsetest hoiakutest.

Tellimine
Ustav timukasOtsas
Ustav timukas

Ustav timukas

Autor: Joel F. Harrington
Elu ja surm, au ja häbi tormilisel 16. sajandil
Tellimine
Ustav timukasOtsas

Kirjeldus

Ajaloolase Joel F. Harringtoni „Ustav timukas. Elu ja surm, au ja häbi tormilisel 16. sajandil“ jutustab lugejale harukordse loo renessansiaegsest Nürnbergi timukast Frantz Schmidtist tema enda kirja pandud päeviku kaudu. Autor on selle erakordse ajalooallika põhjal kirjutanud põneva ja kaasahaarava raamatu, mis juhatab meid teekonnale läbi timuka Frantz Schmidti elu ning annab lisaks värvika pildi varauusaegse ühiskonna igapäevaelust ja vaimsetest hoiakutest.

Nürnberg oli 16. sajandil üks Euroopa poliitiliselt ja majanduslikult võimsamaid paiku, sealsed pangad ja kaubandusettevõtted võistlesid Firenze Medicite ja Augsburgi Fuggeritega. Frantz Schmidti eluaeg langes enam-vähem täpselt kokku Nürnbergi rikkuse, võimu ja mõjuvõimu haripunktiga. Päevaraamatut pidas meister Frantz Schmidt tervelt 45 aasta jooksul, alates oma esimesest hukkamisest, mille ta pani toime 19aastasena 1573. aastal (timuka-ametiks oli ta hakanud valmistuma juba 11–12aastaselt), kuni ametist lahkumiseni 1618. aastal. Selle aja jooksul tappis ta isiklikult 394 inimest ning piitsutas või andis muul viisil ihunuhtlust veel sadadele süüdimõistetutele. Kõik hukkamised ja muud karistused tähendas ta isiklikku päevikusse hoolikalt üles ning lisas neile ka selgitusi ja kommentaare. Peale selle tegutses meister Franz ravitseja ja meedikusena: timukad olid tol ajal ravijatena kõrgelt hinnatud, sest nad olid tuttavad inimkeha anatoomia ja eriti igat sorti haavadega, lisaks oli neil ligipääs äsjalahkunute kehale, millel arvati olevat terve rida raviomadusi.

Mõistagi ei kuulunud timukas sel ajal lugupeetud linnakodanike hulka. Tegemist oli kardetud ja põlatud ametiga, mille esindajaid ühiskonnas tõrjuti. Frantz Schmidt ei sattunud niisugusesse ametisse kaugeltki vabal tahtel, küll aga täitis ta  oma kohustusi au ja väärikusega. Harrington näitab lugejale oma raamatu kangelast kui vaga, vooruslikku ja rangete põhimõtetega inimest, kelle saatuseks oli olla ühiskonnast välja tõugatud, kuid kes tundis kaasa ohvritele ja oli pühendunud ühiskondliku korra jalule seadmisele.

Teised kirjutavad:
Jaan Martinson, Postimees

Lisainfo

Autor: Joel F. Harrington
Lehekülgi: 336
Kirjastus: Äripäev

Sisukord

Kaardid
Eessõna

1. Õpipoiss
2. Sell
3. Meister
4. Elukogenu
5. Ravitseja
6. Järelsõna

Märkused
Tänuavaldused

Arvustused (2)

Inna Jürjo

Joel. F. Harringtoni raamatu kangelane Frantz Schmidt on mõneti ebatavaline ajalooline isik – vabalinna Nürnbergi timukas aastail 1578–1618. Elukutselise piinaja ja tapjana hukkas ta isiklikult 394 inimest, lisaks karistas erineval viisil veel sadu süüdimõistetuid. Ajaloo jaoks teeb timukas Frantzi eriliseks asjaolu, et üllataval kombel oli ta kirjaoskaja ning pidas päevaraamatut. Viimasesse märkis ta üles kõik oma 45-aastase teenistuskäigu jooksul toime pandud hukkamised ning muul viisil läbi viidud karistamised. Selle erakordse ajalooallika põhjal on Joel. F. Harrington kirjutanud mõjuva ja mõtlema paneva raamatu, milles ta viib lugeja dramaatilisele teekonnale läbi timukas Frantz Schmidti elu, tehes seejuures sissevaateid ka varauusaja kuritegelikku maailma ning õigusemõistmise praktikasse.

Kuigi varauusaja ühiskonnas kostis timukat „Jumala tööriistaks” ja õigusemõistmise järgi tegutsevaks „Jumala teenriks” nimetavaid hääli, oli valdava osa inimeste jaoks tegu kardetud ja põlatud, autu ametiga. Ainuüksi selle ameti pidaja puudutus oli rüvetav. Joel F. Harrington jutustab oma raamatu kangelase elust varjamatu kaasaelamise ja kaastundega. Tema käsitlusest kandub lugejani ehtsat kurbust ja traagikat, mis varjutas Nürnbergi timuka mõtte- ja emotsioonide maailma. Timuka päevaraamatu õõvastava statistika ja ilustamata kirjelduste tagant toob Harrington lugeja ette keeruka, traagilise saatusega inimisiksuse. Frantz Schmidti kirjutise varjust astub välja mõtlik ja kaastundlik mees, kes usaldas päevikule enda arusaamu julmusest ja õiglusest, aust ja isiklikust vastutusest.

Harrington näitab lugejale oma raamatu kangelast kui vaga, vooruslikku ja rangete põhimõtetega inimest, kelle saatuseks oli olla ühiskonnast välja tõugatud ning kes oli sunnitud veetma oma elu süüdimõistetud kurjategijate seltskonnas. Hoolimata pidevast kokkupuutest inimliku julmusega, niisamuti tema enda poolt korda saadetud kohutavast vägivallast, ei vankunud Frantz Schmidti kui siiralt religioosse mehe usk andeksandmisesse ja lunastusse. Viimast otsis järjekindlalt ka ta ise. Oma perele peale surutud autus ametis nägi Frantz vahendit, mille abil püüelda perekonna lunastuse poole. See läbi elu kestnud teekond päädis lõpuks palvekirja esitamisega keiser Ferdinand II-le Schmidti perekonna hea nime taastamiseks.

Samas ei jää Harringtoni raamatus varju, et isegi kõigi poolt põlatud timuka elul oli teine, rõõmsam pool, kuhu mahtus abielu, laste sünd, mugav elu ruumikas majas, hea sissetulek, mis võimaldas vajadusel demonstreerida välist väärikust. Nagu näiteks ühel 1584. aastal toimunud hukkamisel, kui Frantz ilmus rahva ette, kandes roosasid sukki, helesiniseid roosa püksilakaga pükse ning nahkmantlit, mis kattis sinist vammust ja valget kraed. Elukutselise tapja elu helgemasse poolde kuulus ka tegevus hinnatud ravitsejana.

Joel F. Harringtonil on oma raamatus edukalt õnnestunud kokku siduda kaks jutustust, millest ühe keskmes on timukas Frantz Schmidt, teine kujutab endast aga mõtisklust inimese olemusest, samuti vägivalla tähendusest ja kohast ühiskonnas.

Priit Raudkivi

Raske on ennustada, kui suur võib olla selle raamatu müügiedu. Pealkirjas sisalduv sõna timukas võib sundida mõnd uudistajat köite kohe riiulile tagasi panema. Teisalt võib arvata, et meie keelepruugis enamasti vaid vastikust ja õudu tekitav sõna tõmbab hoopis ligi, sest see pole lihtsalt raamat timukast, vaid ustavast timukast.

Need kaks sõna – ustav ja timukas – ei taha meie tavaarusaamade kohaselt hästi kokku kõlada. Kuid kui autor kord juba nii oma teose on pealkirjastanud, siis kutsub see ehk raamatut sirvima ja intriigi otsima. Huvilisele ütlen otse: lugege ja te ei kahetse mitte üks raas. Eelkõige on see raamat mõeldud neile, kes julgevad tunnistada, et maailma, milles elame meie ja elati ka sajandeid tagasi, ei saa ega tohi kujutada paletilt vaid rõõmsaid värve valides. Inimeste külg külje kõrval elamise viis (ühiskond) pole olnud kunagi hästi selgeks õpitud ringmäng õitsval aasal. Selleks, et säiliks tantsurütm, on inimkond pidanud kasutama erinevaid õppimis- ja õpetamismeetodeid. Kõik ei valda ju tantsusamme võrdselt hästi. Autor püüab meile arusaadavamaks kirjutada reeglistikku, mille järgi rohkem kui neljasaja aasta tagust eluringmängu õpetati.

Pealkiri sisaldab veel ju ka selliseid igavikulisi mõisteid nagu elu ja surm, au ja häbi. Kas neil meie jaoks nii arusaadavatel mõistetel on siis eri aegadel olnud erinev sisu? Raamatu autor juhatab meid 16. sajandisse Nürnbergi varauusaegse timuka Frantz Schmidti päevaraamatu kaasabil. Tegemist on ametipäevikuga, mida peakangelane on pidanud täpselt ja esmapilgul kiretult pea kogu oma neljakümne viie ametiaasta jooksul.

Meie tänapäevase arusaama järgi saaks timukaametit pidada vaid sadist ja sotsiopaat. Frantz Schmidti timukaks saamise tee oli aga seesugune, mida meie ühiskondlikest normidest lähtudes on raske mõista: ta oli selle ameti pärinud oma isalt. Suguvõsa tabanud õnnetu juhuse, tõelise saatuse vingerpussi tõttu oli nende sugu tõrjutud ühiskonna kõige madalamale astmele. Timukas ja ta pere olid põlatud ja kardetud ning peaaegu kõigist ühiskonna normaalsetest suhtlusringidest välja tõrjutud. Kuid ühiskonna toimimiseks oli timuka amet siiski vajalik. Kuigi peretraditsioon rääkis lugu kunagisest lugupeetud suguvõsast, oli perspektiiv suguvõsa röövitud au taastamiseks kaduvväike. Frantz Schmidt sai sellega ometi hakkama, olles pidanud isalt päritud timukaametit ülima kohusetunde ja ustavusega. Ja kindlasti aitas teda see, et ta sattus elama ajal, mil arusaamad õigusest ja selle mõistmisest teisenesid ning timuka ühiskondlik staatus tõusis. Omavaheline arveteklaarimine hakkas taanduma ning asendus kriminaalprotsessi ja -õiguskoodeksiga.

Frantz Schmidt päevaraamatus on 621 sissekannet: piinamised, vitstega nuhtlemised, häbimärgistamised, sõrmede, kõrvade ja keele äralõikamised ning 394 erineval viisil hukkamist, millest 187 oli läbi viidud mõõgaga. Joel F. Harrington pole päevaraamatut lihtsalt ümber kirjutanud. Ta on timuka sissekandeid hoolega analüüsinud, võttes abiks lisaallikaid ning tänapäevaseid teadmisi varauusaja kohta. Tulemuseks on inimlik portree meie mõistes ebainimliku ameti pidajast, oma ala tõelisest meistrist, keda mitte kuidagi sadistiks tembeldada pole võimalik.

Frantz Schmidt ei olnud mitte ainult usin, vaid ka kirglik timukas. Tema viha röövlite ja süütajate metsikuste vastu paistab ehedana. Niisamuti siiras, mitte vihast kantud ega kalkuleeritud, näib ka ta pühendumine ühiskondliku korra jalule seadmisele. Sageli tunneb ta kannatanuile kaasa, eriti neile, kellelt rööviti kõik [nende] maine vara. Schmidt püüdis saavutada, et kurjategijad tunnistaksid oma süüd ning alistumist jumala- ja riigivõimule. Vastutasuna lubasid nii ajalikud kui ka taevased kohtumõistjad pattude andeksandmist ja seega ka lunastust.

Detailirohkele timukaameti kirjeldusele lisaks annab raamat usutava pildi varauusaegsest igapäevaelust ja vaimsetest hoiakutest.

© AS Äripäev 2000-2022
  • Aadress: Vana Lõuna 39/1, 19094 Tallinn
  • Klienditugi: 667 0099 (8:15-17:00)
  • E-post: [email protected]