Pühapaikade Atlas, National Geographicu erinumber
Soov olla ühenduses jumalustega ja mõista, kust me tuleme, on inimesele sügavalt omane. Inimesed on läbi aegade ja kõikjal maailmas leidnud neile otsingutele vastuseid loodusmaailmast ning rajanud austusest pühaks peetute vastu monumente oma uskumustele. Need leheküljed viivad sind pühalikkusest läbi imbunud paikadesse, olgu need jumaldatud veesilmad jõgede ja ojadeta maal või katedraalid, mis küünitavad kõrgusesse, et puudutada taevast.
Maailma pühapaikade nimekirja koostada pole kunagi lihtne ja see nimekiri ei saa kunagi olla kõikehõlmav ega täielik. Siia väljaandesse oleme koondanud nii inimeste rajatud pühamuid, nagu Inglismaa haljendavatel väljadel tuhandeid aastaid vastu pidanud Stonehenge oma võimsate kiviplokkidega, kui ka looduslikke, nagu Jaapani mäed, kus šinto järgijad on aastasadu käinud palverännakul mööda „jumalate teed“. Mõned, näiteks Delfi templid, enam pühapaigana kasutuses ei ole, aga aitavad meil suhestuda meie eelkäijate uskumustega. Teised aga tervitavad veel praegugi palverändureid. Me loodame, et siin tutvustatud paigad heidavad valgust inimkonna ühisele ajaloole ja nii ajahõlma vajunud kui ka tänapäevani püsinud usutraditsioonidele.
Erinumber ilmub 2024. aasta aprilli alguses.
Pühapaikade Atlas, National Geographicu erinumber
Kirjeldus
Soov olla ühenduses jumalustega ja mõista, kust me tuleme, on inimesele sügavalt omane. Inimesed on läbi aegade ja kõikjal maailmas leidnud neile otsingutele vastuseid loodusmaailmast ning rajanud austusest pühaks peetute vastu monumente oma uskumustele. Need leheküljed viivad sind pühalikkusest läbi imbunud paikadesse, olgu need jumaldatud veesilmad jõgede ja ojadeta maal või katedraalid, mis küünitavad kõrgusesse, et puudutada taevast.
Maailma pühapaikade nimekirja koostada pole kunagi lihtne ja see nimekiri ei saa kunagi olla kõikehõlmav ega täielik. Siia väljaandesse oleme koondanud nii inimeste rajatud pühamuid, nagu Inglismaa haljendavatel väljadel tuhandeid aastaid vastu pidanud Stonehenge oma võimsate kiviplokkidega, kui ka looduslikke, nagu Jaapani mäed, kus šinto järgijad on aastasadu käinud palverännakul mööda „jumalate teed“. Mõned, näiteks Delfi templid, enam pühapaigana kasutuses ei ole, aga aitavad meil suhestuda meie eelkäijate uskumustega. Teised aga tervitavad veel praegugi palverändureid. Me loodame, et siin tutvustatud paigad heidavad valgust inimkonna ühisele ajaloole ja nii ajahõlma vajunud kui ka tänapäevani püsinud usutraditsioonidele.
Erinumber ilmub 2024. aasta aprilli alguses.