Järelvaadatav: Ärisaladus riigihanke pakkumuses ja selle avalikustamine

Eesti on pakkumuse avalikkuse osas olnud juba ajalooliselt üks neist riikidest, kes ei taha sugugi anda turule infot selle kohta, mida keegi pakkus. Infot tilgub vähe nii teiste pakkujate kui ka võitja kohta. Kui võitja nimi on siiski riigihangete registrist koos pakkumuse lõpliku maksumusega nähtav, siis selle kohta, mida pakuti, tihti infot ei näegi. Tavaline on ka see, et asutused annavad väga vastumeelselt välja ka infot juba sõlmitud hankelepingute kohta, mis avaliku teabe seaduse kohaselt peaks olema avalik info.

Suurema avalikkuse tähelepanu all olevate asjade kohta saab infot vaid seeläbi, et need on antud avalikku kasutusse, kus igal ühel võimalik tellitut vaadata. Näiteks Vabadussõja Võidusammas või asutuste poolt ostetud autod on ühed sellisteks näideteks. Tihti tekitavad hankijate tellitud objektid avalikkuses hämmingut ja küsimusi, kuidas ühe või teise asjaolu peale hankijad ette mõelda ei osanud. Näiteks asutuse ukse ette ehitatud kaldtee, mis on ratastooliga liikuja jaoks liiga järsk. Info avalikkus ei ole seega vajalik mitte üksnes ühe turusegmendi sees konkurentsi ausaks tagamiseks, vaid ka avaliku huvi tagamiseks selleks, et maksumaksja raha liigub ikkagi asjalikku ja õigesse kohta ning selle eest ei osteta ebamõistlikke või ebavajalikke asju või teenuseid.

Rootsis näiteks on kogu pakkumuste kohta käiv info avalik. Välja arvatud loomulikult põhjendatud juhtudel informatsioon ärisaladuse kohta. Uue riigihangete seadusega, on alates 01.09.2017 Eesti senine konservatiivne poliitika pakkumuste täieliku mitteavalikustamise osas muutunud. Osaliselt tuleb pakkujatel nüüd juba pakkumuse tegemisel arvestada, et nende pakkumus võib saada konkurentidele nähtavaks, mistõttu on oluline teda, mis on ärisaladus, kuidas seda pakkumuses märkida ning millistel juhtudel see võib avalikuks saada.

Veebiseminari käigus:

1)    analüüsitakse seda mis see ärisaladus riigihangete kontekstis on ning kuidas seda uue riigihangete seaduse alusel märkida.

2)    antakse ülevaade sellest, kuidas toimub ärisaladuse avalikustamine ehk kas ja kuidas on võimalik hankijalt kätte saada ärisaladusega pakkumust.

3)    analüüsitakse ka seda, mis juhtub siis, kui pakkuja kogemata unustab oma ärisaladuse pakkumuses märkida. Kas siis on pakkumus kohe täiel määral avalik?

4)    vastatakse küsimusele, kas uue seaduse alusel on kõik pakkumused avalikud või jätkub praktika nagu vanasti, kus ükski pakkuja ei näinud teise pakkuja pakkumust.

5)    ühtlasi antakse näpunäiteid, kas ja kuidas hankijalt konkurendi pakkumuse kohta vajalikku infot kätte saada.

Omapärane nüanss pakkumuste avalikkuse ja ärisaladuse kaitse puhul on see, et riigihangete seadus kohustab hankijaid seda avalikustama avaliku teabe seaduse alusel. Nimetatud seadus ei käsitle aga sugugi mitte kõiki hankijaid teabevaldajaid, mistõttu võib seaduse rakendamisel tekkida olukord, kus mõned hankijad on kohustatud infot avalikustama, mõned aga mitte. Seega vaadeldakse koolituse käigus ka seda, kas ja kes hankijatest on üldse kohustatud pakkumuste kohta informatsiooni avalikustama.

Veebiseminari viib läbi advokaadibüroo SORAINEN advokaat ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna riigihangete õiguse õppejõud Kadri Härginen.