Ei ühtegi kerget päeva

Tänases rahutus maailmas on uudised vägivallast erinevates maailmaosades meie igapäevase elu tavaline osa. Meieni jõuavad kuivad faktid hukkunutest ja põgenikest, terroriaktid välispoliitilistes uudistes on juba rutiin. Uudis Osama bin Ladeni tapmisest rebis meid sellest rutiinist välja. Esiterroristi tabamine oli globaalne sündmus, millel oli tohutu psühholoogiline mõju Ameerika Ühendriikide rahvale ja nende liitlastele. Selles oli kergendust, kurbust ja kättemaksurõõmu, juubeldav rahvas New York’i tänavatel tekitas lausa võõristust. Rahva poolt, kes alates 2001. aastast oli end kaitsetuna tundnud, oli see siiski mõneti mõistetav emotsioon.

Me teame, et Osama bin Ladeni tabamiseks tehti tohutuid pingutusi, kuid väga vähe on teada operatsiooni köögipoolest. Mark Owen’i (kodanikunimega Matt Bissonnette) autobiograafiline raamat „Ei ühtegi kerget päeva“ avab mõnevõrra eriüksuste telgitaguseid. Samas tuleb aru saada, et bin Ladeni tabamise operatsioonis oli eriüksuste tegevus vaid jäämäe tipp – neid kasutati kui tööriista riiklike huvide saavutamiseks.

Mark Owen tutvustab lugejale läbi oma teenistuskäigu eriüksuslaste iseloomu ja soorituste kompromissitust – vigade tegemine ei ole nende töös aktsepteeritud. Väljaõpe ja operatsioonis ei erinegi omavahel – harjutatakse nii, nagu sõditakse. Nagu enamike riikide eriüksustes, on ka SEALi liikmete vahel väga tugev sisemine side. On ju nende edu ja elud sõltuvad üksteise sõnadeta mõistmisest ja peensusteni läbitöötatud meeskonnatöö rakendamisest.

Raamatut lugedes saab selgeks, et Oweni näol on tegemist inimesega, kes ei kõhkle tappa ja kellel ei ole sellega seoses süümepiinu. Tema jaoks on see töö, mida ta teeb oma riigi huvides. Samas võib raamatust siiski välja lugeda, et ka eriüksuslastel on omad kõhklused, motivatsiooniprobleemid ja peremured – ka neile pole võõrad inimlikud nõrkused, mida küll intensiivse väljaõppe ja operatsioonitempoga kontrolli all hoitakse.

On selge, et eriüksused ja nende tegevus ei ole avalik. Mehed, nende tehnika, rutiinid ja operatsioonid kuuluvad salastatud andmete valdkonda. Reeglina on endised eriüksuslased diskreetsed ka peale erruminekut. Ei tasu arvata, et need, kelle vastu eriüksusi kasutatakse, ei ole võimelised arenema. Vastupidi: operatsioonid Afganistanis ja Iraagis tõestavad, et tänane vastane on väga kohanemisvõimeline. Iga kirjatükk või operatsioonikirjeldus võib anda neile väärtuslikku informatsiooni, mis omakorda võib päädida eriüksuslaste surmaga. Seetõttu on eriüksuste liikmed reeglina võtnud eitava ja tõrjuva hoiaku nende suhtes, kes diskreetsuse reeglist kinni ei pea. Minu arvates on neil selleks täielik põhjus ja alus. Pealegi leian, et isikliku kasu saamine operatsiooni pealt, kus paljud mehed oma elu kaalule panid, ei ole õige nagu ei ole eetiline ka üksikasjalik kirjeldus Osama tapmisest.

Meil on vaja teada, et sellised eriüksused on olemas ja nad on valmis meid kaitsma. Nende tegutsemise spetsiifika peaks jääma siiski varjatuks.

Mark Oweni ja Kevin Maureri “Ei ühtegi kerget päeva” on haaravalt kirjutatud põnevik, mis viib lugeja terrorismivastase võitluse eesliinile ja tutvustab meile USA eriüksuslaste karmi ja põnevat maailma.

Raamatu väline kujundus ja võimalik varasem ettekujutus minategelase “tööst” loob ettekujutuse, nagu oleks teos mõeldud sõjaväelaste kitsale ringile. Soovitan seevastu raamatu läbi lugeda kõigil inimestel, keda huvitab meeskonnatöö selle kõige paremas tähenduses. Raamatus kirjeldatakse värvikalt eliitsõdurite üksuse meeskonnatööd. Lisaks on see haarav jutustus sellest, kuidas usk eesmärgi õigsusse pühendab abinõu, käesoleval juhul inimelude hinnaga. Kuigi autor kirjeldab mitmeid erioperatsioone väga üksikasjalikult, on need lahti seletatud põnevalt ja ka tavalugejale arusaadavalt. Tegemist on algusest lõpuni tõestisündinud looga, mille lugemiseks ei pea olema professionaalne sõjaväelane. Peamine raamatus kirjeldatud missioon – Osama bin Ladeni tabamise operatsioon – tähistas ühe verise epohhi lõppu maailmas.

Mais 2011 tapsid Ameerika Ühendriikide mereväe eriüksuse SEAL võitlejad Pakistani pealinna Islamabadi lähedal Abbottabadis ilmselt maailma tagaotsituima mehe, 1957. aastal Saudi Araabias ilmavalgust näinud Osama bin Ladeni, terroriorganisatsiooni Al-Qaeda liidri.

Veebruaris 2012 lammutati Pakistani võimude käsul kunagise esiterroristi kindluselaadne villa. Osama bin Laden elas seal aastaid koos kolme naise, üheksa lapse ja mitme lapselapsega. Ameeriklased ründasid esiterroristi pelgupaika salaja, ilma Pakistani võimusid teavitamata, sest kahe senise liitlase vahel polnud enam usaldust. Ükski USA sõdur ei saanud bin Ladeni tabamise operatsioonis vigastada ega surma, purunes küll üks helikopter.

Raamatu autori varjunime Mark Oweni taga on meedia andmetel endine eriüksuslane Matt Bissonette, kes osales edukalt vähemalt 13 salajases operatsioonis. 2. mail 2011, kella ühe paiku öösel kohaliku aja järgi, tõusis ta teise sõjamehena bin Ladeni maja kolmandale korrusele.

Eriüksuslased pildistasid laipa ja võtsid DNA-proove. Tapetud mehe juurest relva ei leitud. Toas olnud automaadi ja revolvri salves polnud padruneid. Järgnevalt saadeti teele märgusõna "Geronimo", mis teatas: Osama on tapetud, operatsioon "Neptuni mõõk" õnnestunud.

Autor kinnitab, et täiesti ootamatult tabatud bin Laden ei osutanud operatsiooni käigus vastupanu. Ühendriikide ametlike allikate kohaselt püüdis bin Laden põgeneda ning ta ka tulistas USA eriüksuslasi.

„Ei ühtegi kerget päeva“ annab faktipõhise kirjelduse USA eriüksuslaste väljaõppest ja nende mitmest missioonist. Raamat lõi Ameerikas kohe ilmumise järel laineid: algselt planeeriti tiraažiks 300 000, ent ettetellimise edu järel suurendas kirjastus trükiarvu 575 000 peale. Pentagoni esindaja ähvardas autorit kohtuga riigisaladuste reetmise eest.