Geenius meis kõigis
Lugejate lemmik 2012!
Selles raamatus ei räägita geniaalsusest mitte kõige tavapärasemas mõttes. See ei ole käsiraamat, mis õpetaks sind imetabasel moel saama samasuguseks nagu William Shakespeare, ega ka salarelv, mille abil üles leida meie hulgas elavad tunnustamata geeniused. See on lihtne ja julgustav üleskutse kõigile, kes soovivad elus midagi saavutada, ükskõik millisel elualal ja mistahes tasemel. „Geenius meis kõigis“ näitab, et kellelegi pole geneetiliselt määratud saada väljapaistvaks, samuti kui vaid vähestel meist piiravad tippu jõudmist bioloogilised tegurid. Kõik kujundab meid ja ka meie võime kõike kujundada. Meis kõigis peitub geenius – see on meie kaasasündinud võime muuta iseend ja maailma meie ümber.
Tänapäeval räägitakse ikka ja kõikjal kaasasündinud andekusest. Miks nii? Sest me usume sellesse müüti. Usku kaasasündinud andekusse on palju kergem omaks võtta: nii on maailm meie ümber palju lihtsam ja mugavam. David Shenki bestseller „Geenius meis kõigis“ kummutab uusimate teadusuuringute valguses selle iganenud arusaama ja väidab, et igaühes meist on potentsiaali saada tipptegijaks.
Sündinud väikeseks. Sündinud taibu. Sündinud muusikuks. Sündinud korvpalluriks. Nii on ahvatlev mõelda, nii oleme me kõik mõelnud. Geneetilise eesriide taha piiludes aga ilmneb, et enamasti pole see tõsi. Viimaste aastate teaduslikud uuringud on toonud meieni hämmastavaid tõendeid selle kohta, et vastupidiselt seni vääramatuks tõeks peetule, on meie temperament, intelligentsus ja talent arengus juba alates meie eostamise hetkest.
Geenid iseseisvalt ei tee meid targaks, lolliks, ninakaks, viisakaks, kurvameelseks, rõõmsameelseks, musikaalseks, ebamusikaalseks, kehaliselt osavaks, saamatuks, õpihimuliseks või huvituks. Need omadused kujunevad välja dünaamilises süsteemis asetleidva keeruka vastastikmõju tagajärjel. Iga päev ja igal viisil mõjutame me ise, millised geenid aktiveeruvad, väidab Shenk jõuliselt.
Uue paradigma kohaselt geenid mõjutavad küll kõike, kuid jäigalt määravad nad väga vähe. Sestap oleme sunnitud ümber mõtestama kõik, mis meisse endisse puutub – kust me tuleme ja kuhu me minna võime. See on lubadus, et kuigi me pole suutelised oma elus määrama kaugeltki kõike, on meil ikkagi võimu seda tohutult mõjutada. Keegi ei ole mõistetud olema geneetiliselt keskpärane.
Me ei tunne – ega saagi tunda – oma piire enne, kui pole hakanud nende poole pürgima. Oma tegeliku, loodusest seatud piiri ülesleidmine mistahes alal nõuab palju aastaid ja mitmeid tuhandeid tunde innukat püüdlemist eesmärgi poole.
Millised on teie piirid?
Arvustused
Kui mulle pakuti võimalust avaldada mõtteid David Shenki raamatu "Geenius meis kõigis" teemal, nõustusin suurte kõhklustega. Pealkiri viitas, et tegu on teadusraamatuga, mida ma tavaliselt loen väga valikuliselt. Teadusraamat see ei ole, kuigi nn kohvilaua raamat samuti mitte – päris palju on siin viiteid nimedele ja uurimustöödele laiast maailmast.
Millest see raamat siis kõneleb? David Shenk kutsub meid unustama kõik, mida arvasime teadvat geenidest, pärilikkusest, andekusest ja intelligentsusest. Ta avab meile ukse sootuks uude maailma hiljutiste teadusavastuste valguses. Raamatust koorub lõpuks koorub välja vana tõde, mida võiks suisa vanasõnaks pidada – sihile viib 1% andekust ja 99% tööd. Nii lihtne see ongi. DNA ei tee meist neid, kes me oleme.
Shenk väidab, et inimene elab allpool oma võimete piire. Kasutame üksnes väikest osa oma füüsilistest ja vaimsetest võimetest. Vastupidiselt sellele, mis meile on õpetatud, ei määra geenid füüsilisi ja iseloomuomadusi iseseisvalt. Geenid on keskkonnaga pidevas dünaamiliselt kulgevas vastastiktoimes, mille käigus indiviid kujuneb ja täiustub pidevalt. Intelligentsus ei ole asi, vaid protsess – see Shenki väide meeldis mulle eriti. Kui inimene säilitab võime õppida ja märgata elu enda ümber iga päev, võib väita, et ta elab täiel rinnal. Kui aga kapseldutakse oma kitsasse ringkonda või aega (mõtlen siin takerdumist oma noorusaega), on elu palju vaesem ja sellisel juhul võib küll väita, et oma sisemisi rikkusi ei kasutata täiel määral. Sain sellest raamatust kinnitust arusaamale, miks mind on terve elu huvitanud jälgida, õppida ning vestelda teiste erialade inimestega. Olen kogu oma elu maalinud ja tean sellest palju rohkem kui näiteks sellest, kuidas kirjanik kirjutab, kuidas sünnib muusika, hea film või foto. Seepärast ongi sellised vestlused põnevad ja harivad.
Järgmine väga sümpaatne väide autorilt on: "Nagu intelligentsus, pole ka andekus sünnipärane, vaid eostamisest alates kujunevate oskuste aeglase ja nähtamatu lisandumise tulemus. Sündides on igal inimesel oma eripärad ning mõnel on ainulaadsed sünnipärased eeldused teatud tegevuseks. Kuid kellelgi pole geneetiliselt määratud saada väljapaistvaks, samuti kui vähestel piiravad tippu jõudmist bioloogilised tegurid.“
Sellel teemal olen palju mõtisklenud seoses oma vanematega (isa Luulik Kokamägi oli maalikunstnik, ema on maalikunstnik ja maalib ka praegu 83-aastasena). Kasvasin üles ateljee keskkonnas, õlivärvi ja tärpentini lõhnast ümbritsetuna. Olen kindel, et vanemate eeskuju ja see keskkond määras minu edaspidise tee ja vormis minust selle, kes olen täna. Teadsin, et tahan saada samasuguseks nagu nemad, ehk maalikunstnikuks, juba väga varajasest noorusest alates. Ja ma näen ka järjepidevust oma lastes. Esiplaanil on olnud tunne, et töökus ja keskkond on olnud määravad tegurid. Võib-olla on õigem öelda: TAHE on määrav indiviidi arengus.
David Shenki raamatust sain tuge oma mõtisklustele ja huvitav oli tõdeda, et tänapäeva teadus on jõudnud tõestuseni, kui oluline mõju on keskkonnal inimese arengus.
Väga sümpaatsed olid autori näited tuntud loojate Beethoveni ja Mozarti kohta. Neid nimesid on vist inimajaloos kõige enam seostatud sõnaga „geenius“. Autor aga näitab lihtsate faktide varal, milline töö ja tahe, ja Mozarti puhul ka isa õppemeetodid olid selliste geeniuse kujunemise taga. Suure tahte ja töökusega saavutati lõpptulemus, mis meie kõrvale praegu kõlab ebamaiselt kauni ning geniaalse muusikana.
Seega raamatust jääb kõlama mõte, et meie elu ei määra ainult geenid, vaid see, kuidas meid kasvatatakse, mis keskkonnas ning millised võimalused elu meie ees lahti rullib.
Head lugemist!
Seda raamatut lugedes unustage kõik, mis olete seni arvanud teadvat geenidest, nende rollist ja olulisusest inimese(ks) kujunemisel. Ootasin selle raamatu eestikeelset tõlget kannatamatult, et üldlevinud arusaam geenide ülemrollist meie elus saaks ka Eestimaal pea peale pööratud.
Täna, kuuskümmend aastat pärast DNA topeltheeliksi esimest kirjeldust töötavad tuhanded teadlased selle nimel, et selgitada välja, kui keeruline pärilikkuse mehhanism ikkagi on.
Kümme aastat tagasi arvati inimgenoomis olevat 80 000–120 000 geeni. Rabava uudisena saime teada, et meil arenenud liigina on geene samapalju kui loomadel. Mis on see miski, mis teeb meid aga targemaks ja osavamaks? Tõekspidamine, et „geenid on minu ülesöömise või depressiooni põhjuseks“ on osutunud mugavaks valeks. Andekuse ega keskpärasuse geeni pole olemas, ilmsiks on saanud geenide ja keskkonna vaheline hoopis keerukam sünergia, kus pearoll kandub geenilt keskkonnale ja sealt edasi inimese tahtekindlusele.
Raamatus on ülevaateid katsetest ja nende üllatavaist tulemustest; kirjeldatakse pärilikkuse mehhanismi väljaselgitamisel tehtud tohutuid edusamme, kuid kõige olulisemana detailide täpsustamisel selgunud olulisi nüansse, mis lasevad kõigel paista hoopis uues valguses. Geeniregulatsiooni ja epigeeniliste muutuste tõttu võib organismis ilmneda palju tunnuseid, mis ei tekkinud eostamise ajal, vaid peegeldavad pigem genoomi ja keskkonnas asuva teabe vastastiktoimet alates inimese looteeast läbi kogu elu. Ilmekas oleks siin võrrelda geene kirjatähtedega. Kui geeni sisse ei lülitata, jääb ta tummaks, vastasel juhul hakkab aga kõnelema, ning siis kirjutab lauseid sinu elukogemus.
On julgustav teada, et ei anne ega intelligentsus pole piiratud ressurss nagu fossiilne kütus, vaid seda leidub külluses nagu tuulenergiat. Meil pole tihti aimugi oma tegelikust potentsiaalist ning kaldume esimesi tagasilööke tõlgendama hoopis sünnipärase piiranguna.
See raamat sobib lugemiseks neile, kes pole nõus oma elu „elatuks“, tunnistama vaid otsivad uut ja põnevat. Lausa kohustuslik on see lugemine aga lapsevanematele – nii nagu on võimalik oma lapsest geenius kasvatada, võib selle ande oma lapses ka tahtmatult lämmatada.
Raamat, mida käes hoiad, tõukab troonilt sünnipärased geeniused ja räägib suurest, avastamist ootavast potentsiaalist igas ühes meist. Geenide ettemääratuse suur roll inimese elus peab tegema ruumi vabale tahtele. Motivatsioon end parema tulemuseni treenida on hoopis määravam ande välja kujunemisel. Seega, suured unistused ja mitte alla andmine võiks olla hea soov igale siia maailma sündinud põnnile, ning nüüd toetab seda ka teadus. Unistusi on võimalik teostada, jätkuks vaid püsivust ja aega.
David Shenk võitleb oma raamatus vaenlasega, milleks on üldlevinud idee andekuse ja edukuse geneetilisest määratusest. Kui varem arvati, et andekus ja edukus on mõnel muutmatult geenides ja mõnel kahjuks mitte, siis moodne teadus on selle müüdi kummutanud. Geenid on olulised, kuid ainuüksi koostoimes keskkonnaga. Seetõttu võib igaühest saada kuitahes andekas ja edukas inimene, kui tema geneetilisele taustale vastab sobiv keskkond. Ning vastupidi – kui inimese geenid ja keskkond kokku ei passi, jääb see kõik saavutamata.
„Geenius meis kõigis“ on väga hea raamat, mida kindlasti soovitan lugeda. Pean aga ütlema ka, et minu tunded raamatu suhtes on kahetised. Pole kahtlust, et Shenk on teinud väga hea eeltöö ja viinud end kurssi hulga asjakohaste teadustulemustega, mida ta väga köitvalt esitab. Üldjuhul räägivad kirjeldatud teadustööd tõesti veenvalt tema põhiargumendi – andekus pole eostamishetkel muutmatult geenidesse valatud – kasuks. Olgu, ka mina uskusin seda enne – ja tegelikult arvan, et enamik intelligentsuse teemaga kokku puutunud teadlastest pole kunagi uskunud täielikku geneetilisse ettemääratusse, aga kui ma poleks uskunud, siis nüüd usuksin natuke rohkem.
Samas tundub mulle, et Shenk teeb täpselt sedasama, milles teisi süüdistab. Astub reha otsa, püüdes maailma mustvalgena näidata. Shenk näib väitvat, et siiani on domineerinud teaduslik arusaam, mille järgi andekus kas on või pole meil geenides ja sinna pole midagi parata – ning avalik arvamus on selle arusaama jäägitult omaks võtnud. Aga, ütleb Shenk, nüüd on kõik muutunud: kõik, mida teadlased ja avalikkus enne geenide, andekuse ja intelligentsuse kohta arvasid, on vale. Revolutsioon. Kõik on varemeis.
Faktiliselt pole mul Shenkile midagi ette heita, aga tundub, et oma tõlgendustes läheb ta veidi liiale. On ilmselt õige, et keskkonna ja käitumise roll geneetiliste tegurite avaldumisele on palju suurem, kui varem osati arvata, ning seepärast tuleb paljud seisukohad ümber vaadata. Teadus on tõepoolest kohati, ja ilmselt osaliselt tahtmatult, jätnud mulje paljude tunnuste (sh intelligentsuse) geneetilisest määratusest. Aga ma ei usu, et kõik mida siiani on arvatud, oleks seepärast vale. Ja samuti ei ole ma veendunud, et igaühest saab teha geeniuse. Isegi kui see mõne tunnuse puhul oleks teoreetiliselt võimalik, siis päriselus seda 99.9999999% inimeste puhul ikkagi ei juhtu. Et keskpäraste kehaliste eeldustega sportlane ennast olümpiavõitjaks suudaks treenida, eeldab temalt ka muid võimeid (nt tahtejõud, planeerimisvõime jpt omadusi) ning needki on omakorda keeruliste geeni-keskkonna interaktsioonide tulemus. Kõigi nende sihipärane ja üheaegne muutmine pole ilmselt kellelegi jõukohane. Laborieksperimendis mingit tunnust mõjutada on üks asi, päris maailmas käivad aga asjad omasoodu.
Inimeste suhteline paiknemine intelligentsuseskaalal – jah, muidugi pole see ainult geenide, vaid pigem geenide ja keskkonna koostoime tulemus – on ajas üpris püsiv, ehkki kindlasti mitte fikseeritud. Ja inimeste suhteline paiknemine intelligentsuseskaalal on parimaid akadeemilise ja sotsiaalmajandusliku edukuse ennustajaid. Need on faktid. Ja kardetavasti need asjad nii ka jäävad, mis iganes on nende põhjusteks, ja sõltumata sellest, kas need meile meeldivad.
Shenki väga head raamatut tasub aga kindlasti lugeda, sest see ärgitab nende asjade üle sügavamalt järele mõtlema.
Geenius meis kõigis
Kirjeldus
Selles raamatus ei räägita geniaalsusest mitte kõige tavapärasemas mõttes. See ei ole käsiraamat, mis õpetaks sind imetabasel moel saama samasuguseks nagu William Shakespeare, ega ka salarelv, mille abil üles leida meie hulgas elavad tunnustamata geeniused. See on lihtne ja julgustav üleskutse kõigile, kes soovivad elus midagi saavutada, ükskõik millisel elualal ja mistahes tasemel. „Geenius meis kõigis“ näitab, et kellelegi pole geneetiliselt määratud saada väljapaistvaks, samuti kui vaid vähestel meist piiravad tippu jõudmist bioloogilised tegurid. Kõik kujundab meid ja ka meie võime kõike kujundada. Meis kõigis peitub geenius – see on meie kaasasündinud võime muuta iseend ja maailma meie ümber.
Tänapäeval räägitakse ikka ja kõikjal kaasasündinud andekusest. Miks nii? Sest me usume sellesse müüti. Usku kaasasündinud andekusse on palju kergem omaks võtta: nii on maailm meie ümber palju lihtsam ja mugavam. David Shenki bestseller „Geenius meis kõigis“ kummutab uusimate teadusuuringute valguses selle iganenud arusaama ja väidab, et igaühes meist on potentsiaali saada tipptegijaks.
Sündinud väikeseks. Sündinud taibu. Sündinud muusikuks. Sündinud korvpalluriks. Nii on ahvatlev mõelda, nii oleme me kõik mõelnud. Geneetilise eesriide taha piiludes aga ilmneb, et enamasti pole see tõsi. Viimaste aastate teaduslikud uuringud on toonud meieni hämmastavaid tõendeid selle kohta, et vastupidiselt seni vääramatuks tõeks peetule, on meie temperament, intelligentsus ja talent arengus juba alates meie eostamise hetkest.
Geenid iseseisvalt ei tee meid targaks, lolliks, ninakaks, viisakaks, kurvameelseks, rõõmsameelseks, musikaalseks, ebamusikaalseks, kehaliselt osavaks, saamatuks, õpihimuliseks või huvituks. Need omadused kujunevad välja dünaamilises süsteemis asetleidva keeruka vastastikmõju tagajärjel. Iga päev ja igal viisil mõjutame me ise, millised geenid aktiveeruvad, väidab Shenk jõuliselt.
Uue paradigma kohaselt geenid mõjutavad küll kõike, kuid jäigalt määravad nad väga vähe. Sestap oleme sunnitud ümber mõtestama kõik, mis meisse endisse puutub – kust me tuleme ja kuhu me minna võime. See on lubadus, et kuigi me pole suutelised oma elus määrama kaugeltki kõike, on meil ikkagi võimu seda tohutult mõjutada. Keegi ei ole mõistetud olema geneetiliselt keskpärane.
Me ei tunne – ega saagi tunda – oma piire enne, kui pole hakanud nende poole pürgima. Oma tegeliku, loodusest seatud piiri ülesleidmine mistahes alal nõuab palju aastaid ja mitmeid tuhandeid tunde innukat püüdlemist eesmärgi poole.
Millised on teie piirid?
Lisainfo
Arvustused (3)
Kui mulle pakuti võimalust avaldada mõtteid David Shenki raamatu "Geenius meis kõigis" teemal, nõustusin suurte kõhklustega. Pealkiri viitas, et tegu on teadusraamatuga, mida ma tavaliselt loen väga valikuliselt. Teadusraamat see ei ole, kuigi nn kohvilaua raamat samuti mitte – päris palju on siin viiteid nimedele ja uurimustöödele laiast maailmast.
Millest see raamat siis kõneleb? David Shenk kutsub meid unustama kõik, mida arvasime teadvat geenidest, pärilikkusest, andekusest ja intelligentsusest. Ta avab meile ukse sootuks uude maailma hiljutiste teadusavastuste valguses. Raamatust koorub lõpuks koorub välja vana tõde, mida võiks suisa vanasõnaks pidada – sihile viib 1% andekust ja 99% tööd. Nii lihtne see ongi. DNA ei tee meist neid, kes me oleme.
Shenk väidab, et inimene elab allpool oma võimete piire. Kasutame üksnes väikest osa oma füüsilistest ja vaimsetest võimetest. Vastupidiselt sellele, mis meile on õpetatud, ei määra geenid füüsilisi ja iseloomuomadusi iseseisvalt. Geenid on keskkonnaga pidevas dünaamiliselt kulgevas vastastiktoimes, mille käigus indiviid kujuneb ja täiustub pidevalt. Intelligentsus ei ole asi, vaid protsess – see Shenki väide meeldis mulle eriti. Kui inimene säilitab võime õppida ja märgata elu enda ümber iga päev, võib väita, et ta elab täiel rinnal. Kui aga kapseldutakse oma kitsasse ringkonda või aega (mõtlen siin takerdumist oma noorusaega), on elu palju vaesem ja sellisel juhul võib küll väita, et oma sisemisi rikkusi ei kasutata täiel määral. Sain sellest raamatust kinnitust arusaamale, miks mind on terve elu huvitanud jälgida, õppida ning vestelda teiste erialade inimestega. Olen kogu oma elu maalinud ja tean sellest palju rohkem kui näiteks sellest, kuidas kirjanik kirjutab, kuidas sünnib muusika, hea film või foto. Seepärast ongi sellised vestlused põnevad ja harivad.
Järgmine väga sümpaatne väide autorilt on: "Nagu intelligentsus, pole ka andekus sünnipärane, vaid eostamisest alates kujunevate oskuste aeglase ja nähtamatu lisandumise tulemus. Sündides on igal inimesel oma eripärad ning mõnel on ainulaadsed sünnipärased eeldused teatud tegevuseks. Kuid kellelgi pole geneetiliselt määratud saada väljapaistvaks, samuti kui vähestel piiravad tippu jõudmist bioloogilised tegurid.“
Sellel teemal olen palju mõtisklenud seoses oma vanematega (isa Luulik Kokamägi oli maalikunstnik, ema on maalikunstnik ja maalib ka praegu 83-aastasena). Kasvasin üles ateljee keskkonnas, õlivärvi ja tärpentini lõhnast ümbritsetuna. Olen kindel, et vanemate eeskuju ja see keskkond määras minu edaspidise tee ja vormis minust selle, kes olen täna. Teadsin, et tahan saada samasuguseks nagu nemad, ehk maalikunstnikuks, juba väga varajasest noorusest alates. Ja ma näen ka järjepidevust oma lastes. Esiplaanil on olnud tunne, et töökus ja keskkond on olnud määravad tegurid. Võib-olla on õigem öelda: TAHE on määrav indiviidi arengus.
David Shenki raamatust sain tuge oma mõtisklustele ja huvitav oli tõdeda, et tänapäeva teadus on jõudnud tõestuseni, kui oluline mõju on keskkonnal inimese arengus.
Väga sümpaatsed olid autori näited tuntud loojate Beethoveni ja Mozarti kohta. Neid nimesid on vist inimajaloos kõige enam seostatud sõnaga „geenius“. Autor aga näitab lihtsate faktide varal, milline töö ja tahe, ja Mozarti puhul ka isa õppemeetodid olid selliste geeniuse kujunemise taga. Suure tahte ja töökusega saavutati lõpptulemus, mis meie kõrvale praegu kõlab ebamaiselt kauni ning geniaalse muusikana.
Seega raamatust jääb kõlama mõte, et meie elu ei määra ainult geenid, vaid see, kuidas meid kasvatatakse, mis keskkonnas ning millised võimalused elu meie ees lahti rullib.
Head lugemist!
Seda raamatut lugedes unustage kõik, mis olete seni arvanud teadvat geenidest, nende rollist ja olulisusest inimese(ks) kujunemisel. Ootasin selle raamatu eestikeelset tõlget kannatamatult, et üldlevinud arusaam geenide ülemrollist meie elus saaks ka Eestimaal pea peale pööratud.
Täna, kuuskümmend aastat pärast DNA topeltheeliksi esimest kirjeldust töötavad tuhanded teadlased selle nimel, et selgitada välja, kui keeruline pärilikkuse mehhanism ikkagi on.
Kümme aastat tagasi arvati inimgenoomis olevat 80 000–120 000 geeni. Rabava uudisena saime teada, et meil arenenud liigina on geene samapalju kui loomadel. Mis on see miski, mis teeb meid aga targemaks ja osavamaks? Tõekspidamine, et „geenid on minu ülesöömise või depressiooni põhjuseks“ on osutunud mugavaks valeks. Andekuse ega keskpärasuse geeni pole olemas, ilmsiks on saanud geenide ja keskkonna vaheline hoopis keerukam sünergia, kus pearoll kandub geenilt keskkonnale ja sealt edasi inimese tahtekindlusele.
Raamatus on ülevaateid katsetest ja nende üllatavaist tulemustest; kirjeldatakse pärilikkuse mehhanismi väljaselgitamisel tehtud tohutuid edusamme, kuid kõige olulisemana detailide täpsustamisel selgunud olulisi nüansse, mis lasevad kõigel paista hoopis uues valguses. Geeniregulatsiooni ja epigeeniliste muutuste tõttu võib organismis ilmneda palju tunnuseid, mis ei tekkinud eostamise ajal, vaid peegeldavad pigem genoomi ja keskkonnas asuva teabe vastastiktoimet alates inimese looteeast läbi kogu elu. Ilmekas oleks siin võrrelda geene kirjatähtedega. Kui geeni sisse ei lülitata, jääb ta tummaks, vastasel juhul hakkab aga kõnelema, ning siis kirjutab lauseid sinu elukogemus.
On julgustav teada, et ei anne ega intelligentsus pole piiratud ressurss nagu fossiilne kütus, vaid seda leidub külluses nagu tuulenergiat. Meil pole tihti aimugi oma tegelikust potentsiaalist ning kaldume esimesi tagasilööke tõlgendama hoopis sünnipärase piiranguna.
See raamat sobib lugemiseks neile, kes pole nõus oma elu „elatuks“, tunnistama vaid otsivad uut ja põnevat. Lausa kohustuslik on see lugemine aga lapsevanematele – nii nagu on võimalik oma lapsest geenius kasvatada, võib selle ande oma lapses ka tahtmatult lämmatada.
Raamat, mida käes hoiad, tõukab troonilt sünnipärased geeniused ja räägib suurest, avastamist ootavast potentsiaalist igas ühes meist. Geenide ettemääratuse suur roll inimese elus peab tegema ruumi vabale tahtele. Motivatsioon end parema tulemuseni treenida on hoopis määravam ande välja kujunemisel. Seega, suured unistused ja mitte alla andmine võiks olla hea soov igale siia maailma sündinud põnnile, ning nüüd toetab seda ka teadus. Unistusi on võimalik teostada, jätkuks vaid püsivust ja aega.
David Shenk võitleb oma raamatus vaenlasega, milleks on üldlevinud idee andekuse ja edukuse geneetilisest määratusest. Kui varem arvati, et andekus ja edukus on mõnel muutmatult geenides ja mõnel kahjuks mitte, siis moodne teadus on selle müüdi kummutanud. Geenid on olulised, kuid ainuüksi koostoimes keskkonnaga. Seetõttu võib igaühest saada kuitahes andekas ja edukas inimene, kui tema geneetilisele taustale vastab sobiv keskkond. Ning vastupidi – kui inimese geenid ja keskkond kokku ei passi, jääb see kõik saavutamata.
„Geenius meis kõigis“ on väga hea raamat, mida kindlasti soovitan lugeda. Pean aga ütlema ka, et minu tunded raamatu suhtes on kahetised. Pole kahtlust, et Shenk on teinud väga hea eeltöö ja viinud end kurssi hulga asjakohaste teadustulemustega, mida ta väga köitvalt esitab. Üldjuhul räägivad kirjeldatud teadustööd tõesti veenvalt tema põhiargumendi – andekus pole eostamishetkel muutmatult geenidesse valatud – kasuks. Olgu, ka mina uskusin seda enne – ja tegelikult arvan, et enamik intelligentsuse teemaga kokku puutunud teadlastest pole kunagi uskunud täielikku geneetilisse ettemääratusse, aga kui ma poleks uskunud, siis nüüd usuksin natuke rohkem.
Samas tundub mulle, et Shenk teeb täpselt sedasama, milles teisi süüdistab. Astub reha otsa, püüdes maailma mustvalgena näidata. Shenk näib väitvat, et siiani on domineerinud teaduslik arusaam, mille järgi andekus kas on või pole meil geenides ja sinna pole midagi parata – ning avalik arvamus on selle arusaama jäägitult omaks võtnud. Aga, ütleb Shenk, nüüd on kõik muutunud: kõik, mida teadlased ja avalikkus enne geenide, andekuse ja intelligentsuse kohta arvasid, on vale. Revolutsioon. Kõik on varemeis.
Faktiliselt pole mul Shenkile midagi ette heita, aga tundub, et oma tõlgendustes läheb ta veidi liiale. On ilmselt õige, et keskkonna ja käitumise roll geneetiliste tegurite avaldumisele on palju suurem, kui varem osati arvata, ning seepärast tuleb paljud seisukohad ümber vaadata. Teadus on tõepoolest kohati, ja ilmselt osaliselt tahtmatult, jätnud mulje paljude tunnuste (sh intelligentsuse) geneetilisest määratusest. Aga ma ei usu, et kõik mida siiani on arvatud, oleks seepärast vale. Ja samuti ei ole ma veendunud, et igaühest saab teha geeniuse. Isegi kui see mõne tunnuse puhul oleks teoreetiliselt võimalik, siis päriselus seda 99.9999999% inimeste puhul ikkagi ei juhtu. Et keskpäraste kehaliste eeldustega sportlane ennast olümpiavõitjaks suudaks treenida, eeldab temalt ka muid võimeid (nt tahtejõud, planeerimisvõime jpt omadusi) ning needki on omakorda keeruliste geeni-keskkonna interaktsioonide tulemus. Kõigi nende sihipärane ja üheaegne muutmine pole ilmselt kellelegi jõukohane. Laborieksperimendis mingit tunnust mõjutada on üks asi, päris maailmas käivad aga asjad omasoodu.
Inimeste suhteline paiknemine intelligentsuseskaalal – jah, muidugi pole see ainult geenide, vaid pigem geenide ja keskkonna koostoime tulemus – on ajas üpris püsiv, ehkki kindlasti mitte fikseeritud. Ja inimeste suhteline paiknemine intelligentsuseskaalal on parimaid akadeemilise ja sotsiaalmajandusliku edukuse ennustajaid. Need on faktid. Ja kardetavasti need asjad nii ka jäävad, mis iganes on nende põhjusteks, ja sõltumata sellest, kas need meile meeldivad.
Shenki väga head raamatut tasub aga kindlasti lugeda, sest see ärgitab nende asjade üle sügavamalt järele mõtlema.