Haihtuv lusikas

Autoril Sam Keanil tekkis suur huvi keemia vastu juba varases lapsepõlves, kui ta aastate vältel katkiläinud termomeetritest elavhõbedat kogus, vaimustudes elavhõbeda imelisest võimest puruneda väiksemateks tilgakesteks ning taas jälle liituda üheks suureks säravaks tilgaks (ise seejuures teadmata midagi elavhõbeda aurude ohtlikkusest tervisele). Ka „Haihtuvat lusikat“ lugedes võime märgata autori tähelepanuväärset võimet tunda lapselikku vaimustust keemiavallas toimuva üle, tajuda seda kui tõelist looduse kunstiteost ja imet.

Autoril on silmapaistvalt lai silmaring. Ainevaldkond on väga lai, hõlmates spiritismi, kirjandust, keskkonna saastumist, kosmoloogiat ja sõjandust ning loomulikult on need teemad kõik seotud perioodilisussüsteemiga. Raamatus on toodud hulgaliselt hämmastavaid ja sageli anekdootlikke fakte perioodilisussüsteemi ja teadlaste kohta. Saame teada, kui kirev ja sageli vastuoluline on olnud mitmete elementide avastamise ajalugu. Inimsuhete esiletõstmiseks on autor kohati hingestanud (animeerinud) ka keemilisi objekte (elemente, aatomeid, molekule), omistades neile inimlikke jooni, nt olla nurjatu, panna toime vargusi jmt.

„Haihtuv lusikas“ on kirjutatud tavapärase aimeraamatu kohta veidi kerglases ning pisut kõmulises võtmes, mis näib olevat ameeriklastele omane, kuid Eesti lugejale võib olla pisut harjumatu. Väga hea iseloomustuse raamatule annab autori enda pakutud alapealkiri. See on tõepoolest raamat elementidest, kirgedest ja armastusest. Armastusest nii inimeste vahel kui ka teaduse vastu. Elemendid ja nendega seotud keemiaprobleemid moodustavad küll raamatu põhisisu, kuid on siiski pigem vahendiks, et jõuda palju tähtsamani.

Tegelikult näivad autorit elementidest ja keemilistest seaduspärasustest palju enam huvitavat inimestevahelised suhted, lähtudes seega eelkõige kirjaniku või ajakirjaniku-reporteri positsioonilt, mitte andes ülevaadet täppisteadlase vaatevinklist. Sellele viitab ka Sam Kean ise, kirjutades, kuidas ta õpingute vältel tundis end armetuna oma kaastudengitest noorteadlaste hulgas. Tema huvi ja kirg oli mujal – kirjutada, vestelda professoriga, uurida huvitavaid seiku. Ta kirjeldab ilmekalt, kuidas temale oli eksamil perioodilisustabelist neetult vähe abi ja ta tundis end kui värvipime, kes peab värviliste täpikeste rägastikust ära tundma selles peituva joonise, samas kui mõned (mittevärvipimedad) suutsid sellest välja lugeda hulgaliselt vajalikke fakte.

Autor on oma kommentaarides toonud esile ühe põhimõtte, mida ta on ilmselt silmas pidanud kogu raamatu kirjutamise vältel: sotsiaalsete olenditena vajame me teaduse mõistmiseks metafoore. Konkreetselt on sellest juttu määramatuse printsiibi selgitamisel, tuues nn vaatleja efekti selgituseks võrdluse suure veoauto kiiruse määramisest, korraldades veoauto kokkupõrke Datsuniga. Leidlikke ja värvikaid metafoore on aga kogu raamatus rohkesti. Perioodilisustabelit käsitleb autor näiteks kui kaitsevalli ja tornidega varustatud võimast kindlust, milles igal tellisel on oma kindel koht. Kindlasti leiavad keemiaõpetajad sellest raamatust hulgaliselt tabavaid võrdlusi, et muuta keemiat oma õpilastele mõistetavamaks ja huvitavamaks.

Nendele, kes tahavad raamatust kiiresti leida keemiaga seotud olulist teavet ning sügavamalt mõista üksikfakte ühendavaid üldisi seaduspärasusi, võib see teos tunduda liialt laialivalguv ja pealiskaudne, üleküllastatuna kirevatest, kuid ebaolulistest ja tähelepanu hajutavatest üksikasjadest. Eriti torkab see silma raamatu lõpus toodud autoripoolsetes selgitavates märkustes, mis kohati sobiksid paremini näiteks Kroonika või Õhtulehe veergudele, kuid siin võib taas olla tegemist lõivu maksmisega tänapäeva läänemaailmas levinud mõtteviisile.

Teoreetilisemate teemade käsitlemisel on autor end mõnigi kord lasknud kas liialt kaasa kiskuda näiliselt huvitavatest võrdlustest või siis pole piisavalt süüvinud keemiliste nähtuste olemusse. Näiteks Lewise hapetele vargakommete omistamisega (hape varastab elektrone) võib tekitada kogenematus lugejas segadust või luua nähtusest lausa vale mulje. Võrdlust elektronide vargusega sobiks pigem kasutada näiteks redoksreaktsioonide põhimõtte selgitamisel. Esineb ka mõningaid küsitavusi või ebatäpsusi faktides. Samas on väga hinnatav kaastunne ja empaatia, millega autor kirjeldab ebaõiglust, mis mõnelegi teadlasele on osaks saanud. Eriti kujukas on selles mõttes Maria Goeppert-Mayeri lugu, kellele silmapaistvate teadussaavutuste eest anti mööndusena küll õigus töötada professorina ülikoolis, kuid palka selle eest maksmata (ikkagi naine!).

Tõlkija joonealused märkused selgitavad meie lugejatele nii mitmeidki üksnes angloameerika kultuuriruumi esindajatele mõistetavaid üksikasju ja on seega heaks täienduseks autori tekstile.

Raamat pakub kindlasti huvi laiale lugejaskonnale: alates gümnasistidest kuni teaduse ajaloost huvitatud isikuteni ning isegi kilvarid võivad siit leida üht-teist kasulikku ja meeldejätmist väärivat.

Taaskord on Imelise Teaduse raamatukokku ilmunud suurepärane teos. Nüüd keemia vallast. Perioodilisuse tabel, mis kooliajal tekitas oma keerukusega esmalt õudu, kuid on tegelikult küllalt lihtne ja loogiline (kui õpetaja suutis selle lihtsuse ja loogilisuse sulle selgeks teha).

Olgu alustuseks öeldud, et iga ärgas keemiaõpetaja peaks antud raamatu lugemise tegema õpilastele kohustuslikuks. Tegu pole kaugeltki tüütu keemiaõpikulaadse lektüüriga, kuid samas jätab ajukurdude vahele nii mõnegi tarkusemolekuli: saavad selgeks keemiliste elementide nimed või jäävad meelde ainete mõned omadused või jagavad ära keemiliste reaktsioonide põhjuse. Või mida iganes. Rumalamaks raamat kindlasti lugejat ei tee.

Geniaalsus peitub tegelikult lihtsuses. Pole keeruline arvata, et keemilises ja keemikute maailmas on toimunud ja toimub molekulide kaupa põnevat, millest tavainimene pole kuulnudki. Tuleb lihtsalt kogu see põnev kokku koguda ja raamatusse köita. Lihtne. Ja geniaalne.

Raamatu ametlikus tutvustuses on elegantselt selgitatud, mis kaante vahel peitub:

„Perioodilisuse tabel on hindamatu aardelaegas täis lugusid kirest, seiklustest, reetmisest ja sundmõtetest. Kaasakiskuvad lood ja hämmastavad faktid süsiniku, neooni, räni ja kulla kohta jutustavad lugusid elementidest ja nende rollist inimkonna ajaloos, rahanduses, mütoloogias, sõdades, kunstis, mürgitamistes ja (sageli) hullumeelsete teadlaste elus."

Igal keemilisel elemendil on jutustada oma lugu. Ja ongi. Ning neid lugusid on ses raamatus kümneid ja kümneid.

* Kuidas on ruteenium seotud teise maailmasõja lõpuga;

* Kuidas on liitium seotud Pulitzeri preemiaga;

* Miks muudab hõbeda manustamise inimese siniseks;

* Miks põhjustas tantaal miljonite inimeste surma;

* Miks jaapanlased tapsid Godzilla kaadmiumist rakettidega;

* Miks on üks sool tervisele kasulik, teine mitte;

* Miks põhjustas telluur ajaloo veidrama kullapalaviku, kus lammutati isegi elamuid.

Sääraseid põnevaid noppeid raamatust võib kirja panna veel ja veel, aga milleks. Palju lihtsam on raamat kätte võtta ja läbi lugeda.

Ah jaa... Pealkirjast. Haihtuv lusikas on keemikute praktiline nali. Nimelt valmistatakse galliumist - alumiiniumit meenutavast metallist - lusikas ja antakse see semule tee segamiseks. Lusikas haihtub tee sees sel lihtsal põhjusel, et galliumi sulamistemperatuur on 29,8 kraadi Celsiust.

http://www.ohtuleht.ee/blogid/raamatublogi/4351