ISIS

Islamiriigina tuntust kogunud terrorirühmitus, mis on vallutanud maa-alasid Iraagis ja Süürias ning kuulutanud end kalifaadiks, on kogu oma kurjakuulutavuses maailma üldsuse teadvusse jõudnud. Jessica Sterni ja J. M. Bergeri teos „ISIS. Terrori riik“ on kütkestav ajalookirjeldus maailmas hirmu ja õudust külvava Islamiriigi (ISIS, ISIL või pisut halvustavalt Daesh) õõva tekitavate võitude jadast, nende rangest islami interpretatsioonist ning kohutavast populaarsusest, mida kinnitab suur (ka mitteislamiriikidest pärit) värvatute hulk. Teos joonistab välja Islamiriigi ajaloo ning kirjeldab selle loomise eeldusi ja arenguid 2014. aasta lõpu ja 2015. aasta alguse seisuga. Raamatus on tabavalt öeldud, et tegemist on sündmuste ülevaate esialgse versiooniga, sest lõpptulemus annab veel ennast oodata. Kui asjade käiku iseseisvalt jälgides võib saadud info olla laialivalguv, siis raamat toob lugejani sujuvaks tekstiks liidetud kokkuvõtte. Pühendunumale teadmisteotsijale leidub siin huvipakkuvalt palju tsitaate olulistelt lääne uurijatelt.

Põnevalt on kirjeldatud, kuidas Islamiriigi ja Osama bin Ladeni juhtimisel tuntuks saanud Al-Qaeda ning teiste terrorivõrgustike ja -organisatsioonide vahel ei valitse sugugi üksmeel. Arveteklaarimine ei leia aset pelgalt vastastikuse toetajate ja esindajate kõrvaldamisena. Vaidlused, mustamine ja süüdistamine toimub meie silme all Twitteri kontodel ja mitmesugustes foorumites. Džihadistide maailmas on sellist omavahel võitlevat mitmekihilisust seatud mõiste fitna alla. Kodusõja tähenduses oli fitna tuntud juba islami algusaegadel 7. sajandil, kui muslimid ei jõudnud kokkuleppele valitseja osas, sest vastavad seadused olid veel välja kujunemas või tõlgendati neid erinevalt. Siinkohal võime näha, kuidas ajalugu kalifaadi loomise, liitmise ja hoidmisega kordub, traditsiooniline on põimitud tänapäeva internetiajastu ja tulirelvadega.

Reaalse sõja kõrval toimuvaid Islamiriigi info- ja propagandakampaaniad kirjeldatakse kui juhtideta džihaadi. Selle idee kohaselt viivad võitluse innukad toetajad tegevust ilma otsese käsuliinita edasi. Raamatust võib leida suurel hulgal selliste üksikürituste värvikaid näiteid. Kui varem olid meediareklaamiks peamiselt Al-Qaeda juhtide pikad kõned, siis Islamiriik pakub interneti vahendusel ultravägivaldseid videoklippe, säutsusid, luulet ja innustavaid üleskutseid, mis on suunatud paljudele sihtrühmadele. Üleskutse tulla ja alustada uut elu pole ainult võitlejatele mõeldud, vaid kehtib ka teiste eluvaldkondade kohta, sest uue riigi rajamisel on vaja neid kõiki. Samal ajal on kõik see mõeldud ka vaenlase hirmutamiseks.

Me elame praegu nende sündmuste toimumise hetkes, mil lõpptulemus pole veel saabunud. Missugune see lõpptulemus on, me veel ei tea. Teose lõpuosas esitatakse huvitavat statistikat ja kirjeldatakse, kuidas käsitletakse viimsepäeva ootust Islamiriigis ja laiemalt muslimite seas. Mõtisklused lõpevad küsimustega, mida tuleks või saaks ette võtta. Kui Süüria aladel astuda vastu Asadi vägedele ja kukutada ta võim, kas see avab džihadistliku kaose, nagu juhtus Liibüas ja Iraagis? Kuidas peaks meie arvates Islamiriigi tekitatud võigas tõelisus lõppema?

Islamiriigi haarmed on jõudnud Eestini esialgu küll vaid virtuaalselt ja seda koos Lähis-Ida konfliktikolletest lähtuva põgenikelainega, põhjustades vääritimõistmisi rühmituse, selle juurte, tegeliku mõju ja islami religiooni kohta ning tekitades kogu ühiskonda halvava „murjanipaanika“, mis paljuski tuleneb teadmatusest. Rahvusvahelise islamiterrorismi ekspertide J. M. Bergeri ja Jessica Sterni raamat aitab seda teabelünka täita ja seletab lahti, kuidas on sündinud paljud islamistlike terroriorganisatsioonide kohta levivad populaarsed mustvalged konstruktsioonid, mis teevad võimalikuks hollywoodilike antikangelaste (bin Laden, al-Zarqawi, al-Baghdadi jt) sünni, kuid jätavad lahti rääkimata neid ilminguid soodustanud protsessid, eeskätt suutmatuse või ka soovimatuse mõista Lähis-Idas ja islamimaailmas toimivate ühiskondlike nähtuste ja vastasseisude keerukust.

Lugeja saab põhjaliku ülevaate Islamiriigi tekkepõhjustest ja Abu Musab al-Zarqawi isikust, kelle vaimusünnitisena liikumine kord alguse sai, ning tema lahkhelidest džihadistliku liikumise ikooni Osama bin Ladeniga, kellega al-Zarqawit ühendasid vaid sarnane maailmavaade ja pragmaatiline koostöövajadus. Tänaseks päevaks on välja kujunenud vastasseis kahe konkureeriva võrgustiku – Al-Qaeda ning Islamiriigi – vahel. Iraagi 2003. aasta interventsioonile järgnenud etniliste ja usuliste pingete eskaleerumise lõppakordiks kujunes kalifaadi väljakuulutamine Süüria ja Iraagi aladel 2014. aasta juunis, varsti pärast Põhja-Iraagi olulise keskuse Mosuli vallutamist. Islamiriik on algsest salaühingust kasvanud laiaulatuslikuks meediaprojektiks, mida iseloomustavad ühtaegu nii ultravägivald kui kodanikuühiskonnale omased jooned. Autorid on esitanud põhjaliku ülevaate rühmituse võitlusmeetoditest ning kaasaegse meedia (k.a sotsiaalmeedia) võimaluste oskuslikust kasutamisest oma eesmärkide populariseerimiseks ja uute võitlejate värbamiseks. J. M. Berger on eelnevalt sügavuti tutvunud islamistlike sotsiaalvõrgustikega ja ka kasutanud seda teavet raamatu valmimisel.

Islamiriigi seos islami religiooniga on samuti tavapärasest erinev, sest tegemist on politiseeritud islamiga. Religioon on rühmituse jaoks poliitiline ideoloogia, mille abil püütakse võimu saavutada. Ühiseid jooni võib leida Islamiriigi ning 20. sajandi kommunistlike ja natsionaalsotsialistlike režiimide vahel – need kõik on totaalsed organisatsioonid, millel on oma liikmete igapäevaelu üle enam või vähem monopoolne kontroll (Erving Goffman). Ühtlasi ei saa täielikult ühitada džihadismi (võitlevat salafismi) ja salafismi, mis on algislamile toetuv konservatiivne sunniitlik ideoloogia. Džihadistid moodustavad selles vaid marginaalse vähemuse ning isegi enamik salafiste, rääkimata tervest islami kogukonnast, on suures osas rahumeelne. Vahhabism seevastu on teiste poolt Saudi Araabia päritoluga salafismile omistatud nimetus, mida nad ise ei kasuta.

Omaette probleem on rühmituse poliitiline identifitseerimine, sest erinevalt teistest terrorivõrgustikest, sealhulgas oma suurest konkurendist Al-Qaedast, pretendeerib Islamiriik riiklusele, evides mitut rahvusvaheliselt heaks kiidetud riigi tunnust, kuigi mitte kõiki.

Islamiriigil on olemas kontrollitav ja hallatav territoorium, elanikkond ning valitsemisstruktuurid, kuigi mitte ükski teine riiklik moodustis pole seda riigina tunnustanud heaks kiitnud ja raske on ette näha, et midagi sellist võiks vähemalt lähitulevikus üldse juhtuda. Islamiriik on esitanud väljakutse kogu kaasaegsele maailmale ning ei pea kinni seal kehtivatest piiridest, väärtustest ega normidest. Selles osas on tegemist tõelise paariariigiga, mis erineb isegi teistest piiratud rahvusvahelise tunnustusega omariiklusele pretendeerivatest moodustistest, nagu Taiwan, Põhja-Küpros või Abhaasia, keda vähemalt teatud määral de facto tunnustavad need, kes ei pea õigeks seda juriidiliselt teha.