Kaardikirg

Ken Jenningsi “Kaardikirg: geograafianohikute kirev maailm” on mõeldud lugejale, kelle kireks on geograafia ja reisimine. Raamat annab ülevaate inimeste geograafiaalastest teadmistest, võimalustest neid teadmisi rakendada ja teha neist seiklus.

Raamatu esimene pool on mõnevõrra veniv ning autori püüdlus jõuda sissejuhatavast osast edasi kukub vähemalt esimese kolmekümne lehekülje puhul täiesti läbi. Jennings püüab lugejat kaasa tõmmata paljulasulise arsenaliga ning puistab selleks ohtralt veidi klišeelikke nalju, noppeid seriaalidest ja palju erinevaid autoreid, kuulsaid ja vähem kuulsaid nimesid ning kohanimesid (seda võiks muidugi tõlgendada kui tavapärast ameerikalikku lähenemist teadusele). Kui lugeja saab sellest peapööritusest üle, kohaneb ja suudab hakata autorit jälgima, siis on raamat hariv ja põnev ning paneb teie teadmised proovile. Kui enamik kohtadest ja nimedest tulevad teile tuttavad ette, suudate ära arvata enamiku raamatus leiduva viktoriini ülevaates olnud küsimustest, siis olete juba praegu geograafia tundmises hea. Kui te seda ei suutnud, jätke meelde pool raamatus toodust ning te ei pea tulevikus punastama, kui seltskonnas hakatakse kohtadest ja reisimisest rääkima.

Ka neile, kes koguvad reisides maid, on põnev lugeda ülevaadet 100 riigi klubist, või kes on kuulnud geopeitusest, saab sellest täpsema ülevaate. Kahjuks vajub raamatu lõpp taas pisut ära ning rikub vahepeal saadud elamust.

Inimeste suhtumine kaartidesse on väga erinev, ühele on need jäänudki segasteks kirjudeks piltideks, teisele on ta vajalik abivahend, kolmas võib aga nendest vaimustusse sattuda ja lugeda nagu mingit põnevusraamatut. Viimaste hulka kuulus käesoleva raamatu autor (ja ka nende ridade kirjutaja).

Ken Jennings kirjutab, kuidas talle lapsena kaardid meeldisid ja hoidis oma esimest atlast nagu teised oma lemmiklelu, koolist tulles oli esimene asi hakata kaarte uurima, vahtida neid tugitoolirändurina tundide kaupa. Ta otsis sealt kõlavaid ja veidraid kohanimesid (Limpopo, Llullaillaco), õppis pähe USA kõikide osariikide pealinnad ning väga palju muid kohti ja arve. Kümneaastaselt oli tema suurim rikkus riiulitäis atlaseid. Esialgne vaimustus kestis seni, kuni ta avastas, et tüdrukuid ei huvitagi kaartidest rääkimine. Huvi geograafiliste teadmiste ja kaartide vastu on tal püsinud seniajani. Raamatu autori suuri (fakti)teadmisi ka teistes valdkondades tunnistab tema edu USA-s populaarses TV mälumängus “Kuldvillak”, kus ta võitis 74 korda järjest ja teenis sellega kokku ligi 4 miljonit dollarit.

Ken Jennings tutvustab USA-s bestselleriks osutunud raamatus kaartide koostamist, kasutamist ja kogumist, sidudes neid huvitavate ja vahel ka naljakate faktide ja juhtumitega.

Kaarte võib hinnata mitmeti. Nad on osa kultuuripärandist, vanad kaardid on varasemate teadmiste ja mõttemaailma kandjad ning hinnatud kogumisobjektid. Rikastel kollektsionääridel on miljonite dollarite väärtuses haruldasi kaarte. 2001. aastal ostis USA Kongressi raamatukogu, kus on 4,5 miljonit kaarti ja atlast, 10 miljoni dollari eest saksa kartograafi Martin Waldseemülleri 1507. aastal 1000 eksemplaris trükitud maailmakaardi ainsa säilinud eksemplari. Esimest korda olid kaardil Euroopa ja Aasia vahel kujutatud nii Põhja- kui ka Lõuna-Ameerika (küll kitsaste põhja-lõunasuunaliste maaribadena). Peamine väga kõrge hinna põhjus oli aga ühes nimes – esimest korda kaardile umbes praeguse Argentina kohale trükitud sõnas “America”.

Jennings toob rohkesti näiteid inimeste heast ja halvast kaardi- ja geograafiatundmisest, rohkem küll viimasest. Juba lapsena tekitas temas hämmeldust, kui luges kolledžiharidusega täiskasvanutest, kes ei suutnud maailma kaardilt üles leida Ameerika Ühendriike. Ta kirjutab, et kultuuris, kus geograafilist kirjaoskamatust kasutatakse koomilise klišeena lolluse näitamiseks, ei taha keegi tunnistada omaenese kaarditundmise kerget udusust. Hiljutises küsitlustes ei suutnud üks kümnest Ameerika kolledžitudengist leida kaardilt Californiat. Selle põhjuseks peab ta eelkõige asjaolu, et Ameerika Ühendriigid on arenenud riikide seas nüüd ainuke, kus õpilane võib läbida kõik haridusetapid lasteaiast kõrgkoolini, ilma et ta kordagi peaks geograafiaõpikut avama. Piinlikkust tekitas suurriigi presidendi toost Brasiilias: “Boliivia rahva terviseks!” Teise presidendi ajal olid aga Riigidepartemangu töötajad segi ajanud troopilise saareriigi Mauritiuse kõrbelise Mauritaaniaga nii, et president lubas külla tulnud Mauritiuse peaministrile abi põllumajanduse edendamisel kõrbes. Raamatu autori arvates on veel üks põhjus, miks ameeriklased maailma tundmises teistest maha jäävad – riigi isoleeritus “... sõitke Prantsusmaalt kümme tundi itta ja te võite läbida viis riiki. Sõitke El Pasost Texases ida poole ja kümne tunni pärast pole te veel [sama osariigi suurimasse linna] Houstonissegi jõudnud. Ameeriklased ei tea suuremat teistest rahvastest, sest suudame imekergelt teeselda, et neid pole üldse olemaski. Kui ameeriklased tahavad minna mägedesse, kõrbesse või randa, ei pea nad istuma rahvusvahelisele lennule; vaid see kõik on endal olemas”. Kuid ega meiegi või alati hea kaarditundmisega kiidelda. Vahel pahandame, kui välismaal ei tehta Eestil ja lõunanaabritel vahet. Aga kui paljud meist panevad kontuurkaardil õigesti paika kõik Balkani poolsaare riigid, Kesk-Ameerika omadest rääkimata.

Tõsiste kaardikogujate ja -huviliste kõrval on USA-s klubisid, mille eesmärgid võivad tunduda imelikud. Ühe liikmeks võetakse inimesi, kes on viibinud vähemalt sajas riigis, teise klubi osalised on seadnud eesmärgiks käia kõigi 50 osariigi kõrgeimas punktis (Alaska McKinley/Denali on 6194 m kõrgune!), kolmanda omad püüavad külastada kõiki rahvusparke ja looduskaitsealasid. Sageli on eesmärgiks vaid punktide kogumine kohtade vastu huvi tundmata. Omaette fanaatikud on nn maanteehundid, kes huvituvad ainult teedest, pildistavad igat ristmikku, peavad meeles teetähiste kirjatüüpe jne. Sellise “kollektsioneerimise” kõrval ei pööra nad tähelepanu tee ääres olevatele huviväärsustele. Siit tuleb välja ka suur erinevus USA ja Euroopa, sh Eesti teedeatlaste vahel. Ameerika kaartidel on peamine otse teega seonduv, maastiku iseärasusi ja vaatamisväärsusi on seal näidatud kasinalt.

Ken Jenningsi paeluvalt kirjutatud “Kaardikirg” viib meid maakaartide maailma, näitab, et kaarte on vaja osata kasutada ja tutvustab kaarte kui maailmapildi avardajaid.

Juba esimest peatükki lugedes tabas mind meeldiv äratundmine, et ma pole ainus, kellel on öökapil mahukas maailmaatlas. Kui tekib tahtmine ringi rännata, kuid miskipärast pole see päriselt võimalik, tulevad appi erinevad kaardid. Kaardid võimaldavad “viibida” kus iganes ja millal iganes. Seikluste suurusele seavad piire vaid su enda teadmised ja fantaasia.

Sellest raamatust saab tõelise lugemisnaudingu siis, kui üks silm jälgib kirjapandut ja teine ajab atlasest järge. Autor annab huvitavate seoste kaudu ülevaate kaartidest läbi aegade ning kaartidele tuginevate kaasaegsete lahenduste põhitõdedest. Saame teada, kuidas kaardid elavad ja meid harivad. Mõtestatakse lahti kaartide tähtsus inimkonna ajaloos. Tänu põnevatele geograafiaalaste faktidele, mida ilmestavad kokkusattumused ja paradoksid, saab maailm mõõtmeid juurde.

Inimesed on kultuuritaustast sõltumata sündinud kaardilugejad, kaarditundmine on meile kõigile midagi loomuomast. Kaardid aitavad meil maailma tunnetada ja mõista. Kuidas, see sõltub näiteks elukutsest. Arstile kangastuvad atlast uurides kohad, kust said alguse suured haiguspuhangud; sõjakirjasaatja teab une pealt maailma sõjakoldeid; hobuseuurija vaatab maailma selle pilguga, et kus ja millist hobusetõugu võib kohata ... Töötan küll peaaegu iga päev kaartidega, aga ei ole veel kunagi mõelnud, kui kaugele jäävad ristkoordinaadid (kilomeetrivõrk) minu või mu naabri väravast. Nüüd arvutan välja.

Raamatust saame teada, kas kaartide tundmine on paranenud või halvenenud ning vaatleme sellest tulenevaid tagajärgi igapäevaelus. Kui palju on muutunud inimeste side loodusega või geograafia kui teaduse positsioon; mis on topofoobia, geograafiline asjatundlikkus. Kuidas on sellega seotud poliitikud või mis juhtub, kui poliitik näitab välja geograafilist nutikust.

Kui kaarte poleks, tuleks need leiutada. Kaarte võib vähem või rohkem armastada. Aga mida võib kaasa tuua kiindumus kaartide vastu? Võib ju inimese kogu elu koos rännakute ja teekaaslastega kujutada kaardil – nüüd lausa kolmemõõtmelisel. Kuid seejuures ei tohi unustada, et kaardid ei asenda tegelikkust ...