Kõik on suurepärane

Raamatut „Kõik on suurepärane” sobibki kõige täpsemalt kirjeldama sõna „suurepärane”. Sellest raamatust on väga selgelt näha, mida üks antropoloogiline välitöö endast õieti kujutab: suhtlemist inimestega, nendega kõrvuti elamist, üheskoos söömist ja tunnete jagamist. Rausing suudab ka mitteantropoloogidele selgeks teha, kuivõrd tihedalt on antropoloogilise uurimistöö käigus kogutavad andmed seotud uurija enda isikuga: kui Rausing oleks oma välitööde ajal olnud teistsuguses rollis, oleks ta olnud vanem või ka noorem, oleks ta olnud hoopiski mees või ka teisest rahvusest, oleksid ta töö tulemused olnud teistsugused. Kui ta ise oleks olnud teine inimene, oleks ta töös sageli esinev sõna „normaalne” saanud teistsuguse tähenduse. Rausing suudab ilmekalt näidata, kuidas antropoloogiliste välitööde vältimatu subjektiivsus on tegelikult pigem niisuguse töö tugev külg, mitte teadusliku uurimuse paikapidavust ja usaldusväärsust kahjustav asjaolu, kuigi viimases antropolooge sageli süüdistatakse.

Rausing pareerib niisugused võimalikud etteheited oma avatuse ja refleksiivsusega. Ta avaldab vägagi avameelselt mõtteid inimeste kohta, kellega ta kokku puutub, samuti omaenda tunnete kohta ses tema jaoks kauges paigas ning isegi oma masendushetkede kohta. Ta mõtiskleb selle üle, et kõik suhted on vastastikused, ka ta suhted inimestega, keda ta kohtab. Just niisugune avatus teeb ta loo ülimalt veenvaks: lugejal on otsekohe selge, et kui Rausing niisugust informatsiooni edasi annab, on ta arvatavasti aus kõige osas, mida ta seal koges. Just ta isiklik haavatavus on ta loo suurim trump.

Rausingu refleksiivne ja isiklik kirjutamisstiil hoiab lugejat põnevil ka ühe teise aspekti kaudu. Kõigepealt ei ole paljudel lääneeurooplastel, kes paistavad selle raamatu adressaadiks olevat, eriti aimugi sellest, missugune maa on Eesti. Kuulsates raamatutes ja filmides Eestist palju ei räägita. Rausing annab inimestele võimaluse seda maad avastada ning oma kogemuste ja vaatluste üksikasjalike kirjelduste kaudu tunnetada. Lugejal on end temaga lihtne samastada ja seega näha Eestit läbi tema silmade. Mitte kõik lääneeurooplased, kes Eestisse reisivad, ei jõua välja Noarootsisse. Ja isegi kui nad peaksid sinna sattuma, ei veeda nad seal iialgi nii palju aega kui Rausing, et tunnetada seda paika sama sügavalt kui tema. Rausing annab lugejale võimaluse rännata sellesse tundmatusse paika, pealegi veel ammu möödunud ajal, ning külastada koos temaga paiku, kuhu lugeja iial ei sattuks. Ta annab meile akna, mille läbi vaadata sellesse varjatud ja salajasse maailma.

Niisugune avameelne lugu teeb Rausingu enda aga vägagi haavatavaks. Mis mind raamatus väga hämmastas, oli see, mil määral ta end kohalikest elanikest distantseeris. Esimestest peatükkidest alates kirjeldab ta seda küla kui paika, kuhu ta elama kolib ja millega tasahaaval harjuma hakkab. Kuid „räpasus”, „alkohol” ja „vaesus”, mis tema jaoks kohalikku elu iseloomustavad, ei ole kahtlemata kuidagi tema endaga seotud. Need on midagi, mis on seotud ta kontaktisikutega ja on osaks maailmast, millesse tema kahtlemata ei kuulu. Eriti selgelt ilmneb see siis, kui ta kirjeldab oma vestlust Michael Jacksonist. Rausing kirjeldab, kuidas talle tundus „väga lohutav, et see küla, see poolsaar ja kogu Eesti oli liikumas globaalse kultuuri poole, millest üks osa olin ka mina”. Ta tajub oma kontaktisikuid kui Teisi, kelle sooviks on saada sellisteks nagu Meie, see tähendab „normaalseteks”.

See tõstatab küsimuse, kas ta väide, et need inimesed tahavad saada „normaalseteks” lääneliku elulaadi ülevõtmise kaudu, on ehk miski, mille ta sellesse olukorda ise projitseeris või täheldas ta seda tõepoolest. Lõppude lõpuks, kui ta ei oleks tajunud distantsi enda ja oma kontaktisikute vahel arengutaseme ja kultuuritausta osas, ei oleks ta väitel alust. Ta ignoreerib võimalust, et siis, kui tema Noarootsi jõudis, oli maailm seal elanud inimeste jaoks täiesti „normaalne”, seda küll nende, mitte tema vaatenurgast. Mustus ei pruukinud nende jaoks olla mustus, vaikus ei pruukinud olla märk õnnetunde puudumisest ja võib-olla ei olnud ka toit tegelikult nii halb. Lugejale võib tunduda mõnevõrra kaheldav, kas need inimesed ise oma elu ebanormaalseks ja õnnetuks pidasid. Olles ise teinud antropoloogilisi välitöid Eestis, kuigi teises paigas ja teisel ajal, nägin mina inimesi, kes elasid omaenda normaalset ja tavapärast elu. Samuti jääb ebaselgeks, kas niisugune kurb olukord oli iseloomulik just Rausingu välitöö paigale või iseloomustas see tema arvates kogu Eesti elu.

Hoolimata mõningatest sellelaadsetest ääremärkustest annab raamat suurepärase pildi paigast, mis paljude lääneeurooplaste jaoks on Euroopa avastamata maa. Lisaks jagatakse raamatus teadusliku töö tulemusi vägagi edukalt laiema lugejaskonnaga. See on kindlasti kohustuslik lugemisvara kõigile antropoloogidele ja mitteantropoloogidele, kõigile, keda huvitab elu postkommunistlikus maailmas, ja ka neile, keda see veel ei huvita.

Sigrid Rausingu raamat jutustab elust Eestis aastail 1993-94, kui iseseisvumisega kaasnenud ind oli raugenud, kui Eesti „lõhnas pruunsöe ja liisunud vaesuse“ järgi, kui talvel oli kütmine kolhoosis „parimal juhul katkendlik“ ja kord nädalas sai leiget vett ning elati põhimõttel uju-või-upu.

See on kõrvalt vaatava teadlase kirjutatud kummaliselt kiretu raamat, mis ometi lugejat puudutab ja lummab. Selle detailitäpsuses on maitsed ja lõhnad, valu ja äng, päris inimesed ja nende päris elu. Ja kuigi antropoloogid kirjeldavad olevikku, on siin ka meie minevik ja tulevik.

Sigrid Rausing pidi tulema kaugelt, et kirjutada meist raamat, mida me ise vist ei suudaks.