Kuningate orus

Howard Carter ja Tutanhamoni haua leidmine

Kuningate orus
Daniel Meyerson
Lehekülgi: 224
Kirjastus: Äripäev

Egiptuse ajaloos on üks nimi, mida teavad kõik. See on Tutanhamon, lapseohtu vaarao, kes ilmus taas maailma palge ette aastal 1922 ja põhjustas sensatsiooni, millesarnast polnud varem nähtud. Ketservaarao Ehnatoni poja Tutanhamoni 3300 aasta vanuse haua ja selle avastajate ümber keerlev lugu jutustab uskumatutest varandustest, ent samavõrra ka arheoloogia argipäevast, kus põrkuvad keerulised iseloomud ja noore teaduse esimestesse sammudesse sekkub päevapoliitika. 

Autor käib läbi kogu pika tee, alustades koos lihtsa maapoisi Howard Carteriga aristokraatide lemmikloomade joonistamisest ning lõpetades teoks saanud kulda ja kalliskive täis maa-aluse varalaeka kaane kergitamisega. Sinna vahele jääb tonnide kaupa tolme ja pettumusi, seiklusi, süngeid needusi, alandusi ja kisklusi nii võimuesindajate kui ka hauaröövlitega, taustaks rahvusvaheline aarete väljavedu muuseumite ja rahameeste kollektsioonidesse. „Kuningate orus“ äratab läbi väljakaevamiste tolmu ellu muistsete vaaraode kordumatu hiilguse.

 

Teised kirjutavad:
Jaan Martinson Kuidas Tutanhamon suureks sai
Eesti Päevaleht, 22.03.2015

Jüri Pino Hauapuurija seiklused
ERR.ee, 09.03.2015

Sisukord

Märkus Egiptuse kaardi juurde
Esimene osa: Kulutused tasa ja ei midagi muud (peale saatuse)
Teine osa: Alasti vihmavarju all
Kolmas osa: Tutanhamon Hekaiunušema Nebheperura maailm
Neljas osa: Kuningate orus
Viies osa: Kasulik mees 
Kuues osa: Viimne täringuvise
Epiloog  
Tänusõnad  
Autorist  
Valitud bibliograafia  
Märkused

Arvustused

Indrek Riigorajalooõpetaja

„Algul ei näinud ma midagi, kambrist välja tungiv kuum õhk pani küünla vilkuma, aga peagi harjusid mu silmad tuhmi valgusega ja hämarusest ilmusid välja ruumi detailid, kummalised loomad, kujud ja kuld – kullaläige igal pool. Hetkeks – mis juuresviibijaile pidi tunduma igavikuna – olin ma hämmeldusest tummaks löödud, ja kui lord Carnarvon, kes ei suutnud enam teadmatust välja kannatada, küsis: „Näete te seal midagi?“, suutsin ma kuuldavale tuua ainult mõne sõna: „Jah, imelisi asju.““ (Howard Carter)

Ülem-Egiptuses tänapäeva Luxori lähedal paiknev Kuningate org on püramiidide kõrval tuntuselt ilmselt järgmine Egiptuse vaaraode, ülikute ja preestrite matmispaik. Antiikajal osaliselt avatud (rüüstatud) hauad ja nende sisu taasavastati väärtuslike muististena 18. sajandil. Orust on leitud 60 hauakambrit, millest kuulsaim on vaarao Tutanhamoni (valitses u 1333–1325 eKr) oma, kuna ühena vähestest jäi see rüüstamata – 1922. aastal leidis inglise arheoloog Howard Carter selle peaaegu puutumatuna.

Kui 1822. aastal dešifreeriti hieroglüüfid ja sündis egüptoloogia, tõttasid Egiptusesse muistiseid uurima nii tõsimeelsed teadlased kui niisama seiklejad. Kohati tegutsesid teadlased ja aardekütid üksteise võidu, ühed püüdsid avastada ja säilitada ning teised leida ja rahaks teha nii palju kui võimalik. Intensiivsetel kaevamistel on veel teinegi tulem – tänu inglasele sir William Mattew Fliders Petrie’le pandi alus moodsale arheoloogiale. Alates 1858. aastast hakkasid võimud haudu kaitsma ja säilitama, 1863. aastal avati Kairos Egiptuse Muuseum, mis hakkas koondama kõiki Egiptusest leitud muistiseid. Läks muidugi veel aega, kui peatati muististe kontrollimatu väljavool ja haudade röövimine. Samal ajal pidid nii teadlased, aardekütid kui eurooplastest kolonisaatorid järjest enam arvestama ka Egiptuse kohalike elanikega, kelle umbusk võõraste suhtes aina süvenes ja kelle rahvusliku identiteedi otsinguil said Egiptuse vaaraode aaretest keskne sümbol.

Ameerika kirjandusteadlane Daniel Meyerson on taas pöördunud sellesse põnevasse aega ja jutustab Tutanhamoni haua avastamisest tõelise põnevusloo. Peategelasteks võib nimetada haua avastajat Carterit, arheoloogia isa sir Petrie’t ja patrooni lord Carnarvoni. Tuginedes paljudele allikatele, näitab Meyerson vägagi emotsionaalselt, kui suurte intriigide kiuste ja üsnagi juhuslikult tehti üks 20. sajandi suurimaid avastusi. Siit selgub, kuidas kuulsad arheoloogid tegelikult omavahel suhtlesid ning millist rasket tööd ja pühendumist nõudis töö Egiptuse muististega. Carter on küll kuulsaima muistise avastaja, aga see jättis temasse ka eluaegse jälje.

Seejuures on huvitav märkida, et enne haua avastamist oli Tutanhamon üks vähem tuntumaid Egiptuse vaaraosid, kuid pärastpoole jättis ta varju isegi Ramsesed.

Tellimine
E-raamatNaN €
PaberraamatOtsas
Näita käibemaksuga
Kuningate orus

Kuningate orus

Daniel Meyerson
Howard Carter ja Tutanhamoni haua leidmine
Tellimine
E-raamatNaN €
PaberraamatOtsas
Näita käibemaksuga

Kirjeldus

Egiptuse ajaloos on üks nimi, mida teavad kõik. See on Tutanhamon, lapseohtu vaarao, kes ilmus taas maailma palge ette aastal 1922 ja põhjustas sensatsiooni, millesarnast polnud varem nähtud. Ketservaarao Ehnatoni poja Tutanhamoni 3300 aasta vanuse haua ja selle avastajate ümber keerlev lugu jutustab uskumatutest varandustest, ent samavõrra ka arheoloogia argipäevast, kus põrkuvad keerulised iseloomud ja noore teaduse esimestesse sammudesse sekkub päevapoliitika. 

Autor käib läbi kogu pika tee, alustades koos lihtsa maapoisi Howard Carteriga aristokraatide lemmikloomade joonistamisest ning lõpetades teoks saanud kulda ja kalliskive täis maa-aluse varalaeka kaane kergitamisega. Sinna vahele jääb tonnide kaupa tolme ja pettumusi, seiklusi, süngeid needusi, alandusi ja kisklusi nii võimuesindajate kui ka hauaröövlitega, taustaks rahvusvaheline aarete väljavedu muuseumite ja rahameeste kollektsioonidesse. „Kuningate orus“ äratab läbi väljakaevamiste tolmu ellu muistsete vaaraode kordumatu hiilguse.

 

Teised kirjutavad:
Jaan Martinson Kuidas Tutanhamon suureks sai
Eesti Päevaleht, 22.03.2015

Jüri Pino Hauapuurija seiklused
ERR.ee, 09.03.2015

Lisainfo

Daniel Meyerson
Lehekülgi: 224
Kirjastus: Äripäev

Sisukord

Märkus Egiptuse kaardi juurde
Esimene osa: Kulutused tasa ja ei midagi muud (peale saatuse)
Teine osa: Alasti vihmavarju all
Kolmas osa: Tutanhamon Hekaiunušema Nebheperura maailm
Neljas osa: Kuningate orus
Viies osa: Kasulik mees 
Kuues osa: Viimne täringuvise
Epiloog  
Tänusõnad  
Autorist  
Valitud bibliograafia  
Märkused

Arvustused (1)

Indrek Riigorajalooõpetaja

„Algul ei näinud ma midagi, kambrist välja tungiv kuum õhk pani küünla vilkuma, aga peagi harjusid mu silmad tuhmi valgusega ja hämarusest ilmusid välja ruumi detailid, kummalised loomad, kujud ja kuld – kullaläige igal pool. Hetkeks – mis juuresviibijaile pidi tunduma igavikuna – olin ma hämmeldusest tummaks löödud, ja kui lord Carnarvon, kes ei suutnud enam teadmatust välja kannatada, küsis: „Näete te seal midagi?“, suutsin ma kuuldavale tuua ainult mõne sõna: „Jah, imelisi asju.““ (Howard Carter)

Ülem-Egiptuses tänapäeva Luxori lähedal paiknev Kuningate org on püramiidide kõrval tuntuselt ilmselt järgmine Egiptuse vaaraode, ülikute ja preestrite matmispaik. Antiikajal osaliselt avatud (rüüstatud) hauad ja nende sisu taasavastati väärtuslike muististena 18. sajandil. Orust on leitud 60 hauakambrit, millest kuulsaim on vaarao Tutanhamoni (valitses u 1333–1325 eKr) oma, kuna ühena vähestest jäi see rüüstamata – 1922. aastal leidis inglise arheoloog Howard Carter selle peaaegu puutumatuna.

Kui 1822. aastal dešifreeriti hieroglüüfid ja sündis egüptoloogia, tõttasid Egiptusesse muistiseid uurima nii tõsimeelsed teadlased kui niisama seiklejad. Kohati tegutsesid teadlased ja aardekütid üksteise võidu, ühed püüdsid avastada ja säilitada ning teised leida ja rahaks teha nii palju kui võimalik. Intensiivsetel kaevamistel on veel teinegi tulem – tänu inglasele sir William Mattew Fliders Petrie’le pandi alus moodsale arheoloogiale. Alates 1858. aastast hakkasid võimud haudu kaitsma ja säilitama, 1863. aastal avati Kairos Egiptuse Muuseum, mis hakkas koondama kõiki Egiptusest leitud muistiseid. Läks muidugi veel aega, kui peatati muististe kontrollimatu väljavool ja haudade röövimine. Samal ajal pidid nii teadlased, aardekütid kui eurooplastest kolonisaatorid järjest enam arvestama ka Egiptuse kohalike elanikega, kelle umbusk võõraste suhtes aina süvenes ja kelle rahvusliku identiteedi otsinguil said Egiptuse vaaraode aaretest keskne sümbol.

Ameerika kirjandusteadlane Daniel Meyerson on taas pöördunud sellesse põnevasse aega ja jutustab Tutanhamoni haua avastamisest tõelise põnevusloo. Peategelasteks võib nimetada haua avastajat Carterit, arheoloogia isa sir Petrie’t ja patrooni lord Carnarvoni. Tuginedes paljudele allikatele, näitab Meyerson vägagi emotsionaalselt, kui suurte intriigide kiuste ja üsnagi juhuslikult tehti üks 20. sajandi suurimaid avastusi. Siit selgub, kuidas kuulsad arheoloogid tegelikult omavahel suhtlesid ning millist rasket tööd ja pühendumist nõudis töö Egiptuse muististega. Carter on küll kuulsaima muistise avastaja, aga see jättis temasse ka eluaegse jälje.

Seejuures on huvitav märkida, et enne haua avastamist oli Tutanhamon üks vähem tuntumaid Egiptuse vaaraosid, kuid pärastpoole jättis ta varju isegi Ramsesed.

© AS Äripäev 2000-2022
  • Aadress: Vana Lõuna 39/1, 19094 Tallinn
  • Klienditugi: 667 0099 (8:15-17:00)
  • E-post: [email protected]