Kust tulevad head ideed

„Loodus ei tea midagi algebrast, keemiast, arhitektuurist, tugevusõpetusest, loodus on tervik. Inimene jaotab ümbritseva maailma oma aju piiratud suutlikkuse tõttu osadeks, et selgitada seaduspärasusi, mis hõlbustavad looduse tunnetamist.”* See, kes suudab neid jaotisi kasvõi osaliselt integreerida, on võimeline nägema nähtusi ja protsesse, mille nimetus on innovatsioon. Tulemusliku loomingulise töö üheks eelduseks on vabadus selle sõna kõige laiemas tähenduses, lisaks sellele peab leiutaja olema ka piisavalt nutikas taipamaks, mida otsida.

Steven Johnson kirjutab: „Heale ideele tulemise iva ei seisne selles, et eraldate end suurejooneliselt kõigist ja kõigest ning üritate suuri mõtteid mõelda. Iva seisneb hoopis selles, et peate töölauale rohkem varuosi kuhjama … Üks põhjuseid, miks Kauffmani ümbritseva võimalikkuse mõiste mulle nii inspireeriv tundub, on kontiinum, mida see looduslike ja inimtekkeliste süsteemide vahel ette näeb.” See on väga õpetlik peatükk. Hiljuti osalesin ühes doktoridissertatsioonide kaitsmise komisjonis, kus toimus ioonsete elektromehaaniliselt aktiivsete polümeeride uurimisele pühendatud väitekirja kaitsmine. Elektromehaaniliselt aktiivseid polümeere nimetatakse ka „kunstlikeks lihasteks”. Minu küsimusele – milline rakendus on neile leitud? – kõlas vastuseks, et selle valdkonna teadlased üritasid valmistada robotkätt, mis pidi suruma Miss Universumi kätt, kuid tulemus jäi saavutamata. Uurisin sellealast kirjandust ja vestlesin professoriga, kes pidas kunstlihase teemal loenguid: selgus, et kõigil minule kättesaadavatel kunstlihast käsitlevate publikatsioonide autoritel ja kunstlihase teemal loengut pidaval professoril olid 2013. aastal olemas skeletilihasest teadmised kuni eelmise sajandi keskpaigani, rääkimata skeletilihase mikroanatoomia viimaste aastate saavutustest. Julgen väita, et aeglane edasiminek uurimistöös on suuresti tingitud kapseldumisest ühe valdkonna piiridesse.

Äärmuslikud olukorrad ei ole kunagi head. „Vedelate võrgustike” termin on hea väljend. Kui lisada siia veel P. K. Anohhini pakutud „funktsionaalse süsteemi” mõiste, muutub selgelt arusaadavaks, et kasvõi ühe seose arvestamata jätmine annab oluliselt halvema lõpptulemuse organismi funktsioneerimise seaduspärasuste mõistmisel. Anohhini järgi on funktsionaalne süsteem pidevalt muutuva struktuuriga, mis on alati suunatud tegevuse resultaadi saavutamisele. Funktsionaalse süsteemi all tuleb mõista selliselt valitud komponentide hulka, kus nende vastastikune tegevus ja vastastikused suhted omandavad vastastikuse koosmõju iseloomu ning on fokuseeritud süsteemi jaoks kasuliku resultaadi saavutamisele.

Aeglase aimduse olemasolu teadvustamine võib teha innovaatilise mõtlemise tulemuslikumaks, kuna mõttetöös püüame me alati midagi säilitada ja midagi minema visata. Õnnelik juhus ei ole pelgalt õnnelik juhus, vaid leiab aset üksnes teatud eeltingimuste olemasolul. Leiutustegevuses juhtuv viga hakkab meile alati kontrastselt silma ning seetõttu võib seda tõepoolest nimetada ka stimulaatoriks. Meelde tasuks jätta autori mõte: „Heade ideede loomuses on seista neile eelnenud hiiglaste õlgadel, mis tähendab, et teatud määral on iga oluline leiutis oma olemuselt võrgupõhine.”

Selle raamatu tõlkimine eesti keelde on tänuväärne ja mina soovitan südamest seda igale doktorandile ja loova töö tegijale. Lugemisnaudingu saab aga iga haritud inimene.

* See on mälu järgi taastatud tsitaat ühest ingliskeelsest bioloogiaraamatust, mida lehitsesin raamatukaupluses, kui olin aspirantuuris (1965–1968).

Mõned arvavad, et Eesti on liiga väike, et saada suurte ideede sünnimaaks. Suured ideed aga ei vaja suuri riike – need vajavad kirge, inspiratsiooni, ning palju tahtmist muuta maailma. „Kust tulevad head ideed“ on raamat, mis inspireerib ja sütitab uuendusmeelseid hingi kogu maailmas ja nüüd ka Eestis.

Hoolimata pealkirjast räägib raamat rohkem innovatsioonist kui ideedest – innovatsioon on see, kui ideed lisaks peast läbi vilksatamisele ka ellu viiakse, kasutust leiavad ja lõpuks omakorda millekski suuremaks kasvavad.

Eestis on palju tarkust ning järgnevatel aastatel on Eesti kasvulavaks paljudele suurtele ideedele. Kuid maailma muutev idee – innovatsioon – ei teki juhuslikult. Universumi tasandil on innovatsiooni retsept lihtne: palju aega ja kindlad reeglid. Inimeste seas tähendab see aga kestvat pühendumust, valmisolekut teha vigu ja avatust õppida kõige erinevamate valdkondade inimestelt ja ideedelt, kasvõi universumi enda käest. Just selliste suurte ideede sünnist ja küpsemisest raamat räägibki.

Innovatsioon on maagiline segu kaosest ja korrast. Mida rohkem ja erinevamaid mõtteid, visioone ja vaatenurki meie meeltega põrkub, seda parem. Biokeemia, kudumisklass, rannapidu, kalligraafia – igaühes võib peituda lahendus käsil olevale mõistatusele. Kuid vaja on ka kestvat pühendumust siduda kõik need kokku üheks suureks avastuseks. Selle poolest järgib Johnsoni raamat iseenda retsepti – sinna on lisatud lausa Brysonlikult kirju kaleidoskoop huvitavaid lugusid, kõik seotud innovatsiooniga. Seega on lugejal uute ideede tekkimine garanteeritud.

Innovatsioon on nagu avastusretk – selleks, et teha avastus, on vaja ette võtta reis. Eksimist karta ei tasu, tihti sünnivad avastused just vigadest (nagu Ameerika avastamine või antibiootikumid). Reisile asumine vajab aga õiget ajastust. Ideed vajavad küpsemiseks aega ning maailma, mis on nende vastuvõtmiseks valmis. See tagab, et idee saab läbi lüüa – see on põhjalikult läbi mõeldud ning maailm on seisus, mil seda saab muuta. Johnsoni raamat toob peamised põhimõtted uute ideede sünniks – Eesti on täiuslikus olukorras, et uued head ideed saaksid sündida. Siin on tekkinud toetus uue loomiseks ning maailm on avardunud, et saada nõuandeid ja soovitusi iga ala ekspertidelt.

Fits.me sai teoks ainult tänu Eesti väiksusele. See võimaldas ühendada maailmad, mis tavaliselt üksteisega ei lävi – moe ja robotid. Raamat käsitleb paljusid põnevaid juhtumeid, kus juhuslikult on kokku saanud üksteisega sobimatu ning tänu sellele on loodud midagi põhjalikult uut. Johnson toob näiteid, kuidas ideele on kaasa aidanud juhus, järjepidevus, või oskus näha vigu ja nendest õppida.

Kust tulevad head ideed? See on lihtne. Need on juba olemas meie kõigi peades. Johnsoni raamat annab vaid tõuke, et need sealt kätte saada.

Raamat „Kust tulevad head ideed“ on faktiderohke, kaasahaarav ja mõtlemapanev lugemisvara erinevate kontekstide ja ajalooperioodide suurtest ideedest. Tegu on innovatsiooni üldteooriaga, mis püüab kirjeldada ja koondada erinevate innovaatiliste ideede ühiseid tunnuseid. Autor võtab viimase kuuesaja aasta umbes kakssada kõige olulisemat leiutist ja teaduslikku läbimurret, alustades Gutenbergi trükipressist ning lõpetades Einsteini relatiivsusteooria, kliimaseadmete leiutamise ja veebi sünniga, ning uurib, kuidas head ideed on ajalooliselt tekkinud.

Kuidas üks hea idee sünnib? Kuidas see elama hakkab ja reaalses elus kuju võtab? On see juhuslik sähvatus, asjade kokkulangemine või miskit muud? On selleks vajalikud mingid eeltingimused? Miks mõned keskkonnad lämmatavad ideid, samas kui mõnes keskkonnas tunduvad need paljunevat ilma igasuguste pingutusteta? Mis on ühist korallriffil, suurlinnal, veebil? Kui palju mõjutab meid keskkond ja kui palju me oma loovust ise kujundada saame?

Neile ja veel paljudele küsimustele saab selles raamatus vastused. Ja enamgi veel – autor paneb kaasa mõtlema ja nägema, mida me ise saame selleks ära teha, et meis uued ideed sünniksid ja elujõulised oleksid.