Megamuutus

Ennustamine on enamasti tänamatu tegevus, sest tulevik „eirab“ meie ennustusi, sõltuvalt ennustuste kvaliteedist rohkem või vähem. Vähemalt praeguseni on see seaduspärasus toiminud. Tulevikku ennustatakse enamasti minevikukogemust arvesse võttes ning aegridade alusel saab teatud piires siiski oletada, milliseks kujuneb tulevik. Prognoosid on riigi pikaajaliste strateegiate alus paljudes valdkondades, eriti rahandusmaailmas. Paraku näitab praktika, et minevikukogemused osutuvad väärtuslikeks vaid siis, kui me ei arva, et tulevik kordab juba läbitud arengutrende. Nõnda ehk võikski skeptiliselt küsida: milleks tulevikuprognoosid? Aga neid peab tegema. Ei saa ju ärimees teha oma äriplaani ilma prognoosimata, milline saab turg olema siis, kui tehas valmib, kellele saab oma toodangut müüa. Nii tegeleme ennustamisega ka pidevalt oma igapäevaelus. Ennustame kasvõi seda, kas tuleme järgmise palgapäevani omadega välja, millal lõpetame kõrgkooli, mis ajal oleks mõttekas lapsed muretseda jms. Võidab see, kes suudab kõige paremini prognoosida, sest täpse ennustuse abil saab valida parimad tegutsemisstrateegiad. Aasta 2050 ei olegi nii kaugel, kui ehk täna arvame. Oleme juba selle lävepakul ning aeg on küps sissevaateks tulevikku, mis ootab meid ees vaid 40 aasta pärast.

„Megamuutus“ rahuldab nende inimeste uudishimu, kes soovivad kergitada katet, mis eraldab meid tulevikust. Raamat ei ole seejuures utopistlik, vaid põhineb teaduslikul lähenemisel, mõistagi sedavõrd kui see on võimalik. Eri valdkondi vaadeldakse aegridade alusel ning mis eriti oluline, lähtepunktiks ei ole sugugi aasta 2010, vaid kirjeldatakse, kuidas oleme jõudnud praegusesse seisu. Seepärast saab lugeja soovi korral asuda autoritega diskussiooni ning kaaluda, kas ta nende seisukohtadega nõustub või mitte.

Raamatu sihtgrupp on väga lai, alustades põhikooli lõpuklasside õpilastest kuni akadeemikuteni välja. See võib olla väga kasulik lugemine eriti sotsioloogia tudengitele. Maailmast saab siit küllalt tervikliku ülevaate. Raamatu keel on lihtne, mitte aga lihtsustav. Ainuüksi mööda graafilist materjali matkates saab maailma arengutrendidest väga hea ülevaate.

Ilmselt saab enamik selle raamatu lugejatest teada üsnagi üllatuslikke fakte maailma eri piirkondade kohta, sealhulgas ka seda, kuidas maailma mastaabis paistab meie kodune Euroopa. Eestit paraku seal ei mainita, kuid meie naabrid soomlased on mõne teemaga seoses välja toodud – et välja paista, ei pea järelikult olema suur. Mulle meeldinuks väga, kui kasvõi lisana olnuks ka graafiline materjal Eesti kohta. Paraku tuleb seda veel oodata.

Kui kasvõi kolmandik „Megamuutuses“ kirjeldatust tõeks osutub, on tegemist tähelepanuväärse ettenägelikkusega. Miks see nii on, sellest on kirjutanud Matt Ridley raamatu viimases osas. Minu arvates oleks võinud raamat sellega tegelikult alata ning kui kellelgi napib aega kogu raamatu läbi lugemiseks, siis see on see osa, mis kõige enam lugemist väärib. Miks inimesed püüavad tuleviku ennustada, miks see õnneks tihtipeale ebaõnnestub ning miks see hoolimata kõigest on ikkagi meile väga oluline ja kasulik. Vastus on ju tegelikult lihtne – siis oskame, tahame ja suudame oma käitumist muuta.

Aga lugemist väärivad raamatu teisedki osad. Paljude autoritega raamatu puuduseks on tihtipeale ebaühtlane tekst ja ka „Megamuutus“ ei ole sellest puudusest vaba. Mõned osad on liialt minevikku vaatavad ega paku fantaasialennule suurt tuge, samas teised, tegelikult enamik, annavad selleks kõvasti hoogu. Kahtlemata ei ole tegemist raamatuga, mis kõigest ja põhjalikult räägiks, ilmselgelt oleks see ka võimatu, kuid autorid suudavad anda põhilistest maailmas toimuvatest protsessidest üldjuhul mitmetahulise pildi. Ka on hea, et ka halbadest asjadest kirjutades ei ole laskutud väga paljudele futuristlikele tekstidele omasesse masendusse.

Raamat algab demograafiast ja tervisest, kirjutatakse erinevatest poliitilistest arengutest, majandusest, teadusest ja innovatsioonist, inimeste omavahelisest suhtlemisest ja tehnikast meie ümber. Võrdlusi tuuakse üle maailma ja kindlasti on väärtus see, et kirjutajaid ei kammitse usk ühe või teise arengu vääramatusse, mis tegelikult on väga laialt levinud ja olulisemaks põhjuseks, miks prognoosid tõesteks ei osutu.

Võiks kurta, et raamatus pole osa, mis need erinevate valdkondade arengud seostaks ja pakuks meile ühte või mitut suurt tulevikupilti. Tegelikult annab sellise ühisosa puudumine lugejale võimaluse ise mõelda, kuidas kõik need erinevad arengunoodid võiksid kokku kõlada. Tänapäeval on liialt paljud inimesed loobunud ise mõtlemast, lootes, et teised ütlevad neile, kuidas on õige ja kuidas asja tegelikult kulgevad. Kriitilise mõtlemise vähenemine ja grupimõtlemise kasv on kindlasti üks põhjus, miks on viimastel aastakümnetel tehtud päris tõsiseid vigu nii majanduses kui ka poliitikas. Kui see raamat suudab panna inimesi mõtlema maailmas toimuvate arengute mitmetahulisusele ja eri protsesside omavahelistele seostele, siis on lootust, et tuleviku maailm on vähemalt mõnevõrra parem ja ilusam sellest, millisena kujutavad seda apokalüptikud.