Megamuutus
Maailm aastal 2050
Tulevik ei pruugi sugugi olla nii morn kui viimsepäevakuulutajad teid uskuma tahaks panna. The Economisti värske bestseller ennustab, et hoolimata hirmsast hukatuse nutulaulust, millega meid alates 70ndatest on üle kallatud, toimetame me selle sajandi keskel kõigi eelduste kohaselt hoopis innovaatilisemas, külluslikumas ja targemas maailmas. „Megamuutus“ on põnev lugemine kõigile, kes tahavad teada, mis järgneval neljal aastakümnel inimkonna jaoks varuks on.
Kulus 250 000 aastat, kuni maailma rahvaarv jõudis 1800. aasta paiku ühe miljardini. Seevastu viimase miljardi lisandumiseks kulus inimkonnal vaid tosin aastat, kui ÜRO ametliku arvepidamise järgi ületati 2011. aasta oktoobris seitsme miljardi piir. See on megamuutus: suures mastaabis ning tähelepanuväärse kiirusega toimuv muutus. See on kõikjal meie ümber. Tehnoloogia levib uskumatult kiiresti – mõelge vaid internetile, mobiiltelefonidele ning kogu infomerele, mis nüüdseks arvutitesse vangistatud või mida edastatakse Facebooki ja Twitteri taoliste sotsiaalvõrgustike kaudu. Meie silme all vajub maailmamajandus kreeni Aasia suunas. Kõigel sellel on sügav mõju inimeste elule, äristrateegiatele, riikide poliitikale ja planeedi tulevikuväljavaadetele.
Üks selle raamatu kahest eesmärgist on tuvastada ja uurida suuri, maailma muutvaid trende kõigil aladel, tervisest jõukuseni. Eesmärk on rajada endale teemahaaval teed selles tavapärases virvarris. See, mis värskendava selgusega ilmub, ongi suurem pilt, linnulennuvaade.
Teiseks eesmärgiks on heita pilk tulevikku, sellele, milliseks need arengud võiksid vormida maailma aastal 2050. See on küllaltki ambitsioonikas ülesanne: ajalugu kubiseb täiesti valeks osutunud ennustustest. Briti ajakirjanik H. N Brailsford kirjutas 1914. aastal: „Kui poliitikas üldse milleski kindel võib olla, siis selles, et meie moodsate rahvusriikide piirid on viimaks paigas.“ „Usun, et kuue suurvõimu vahelisi sõdu enam ei tule.“ Vaid veidi hiljem puhkes Esimene maailmasõda. „Eeldan, et mõne kuu pärast on aktsiaturg tublisti kõrgemal,“ ennustas Irving Fisher, Ameerika majandusteadlane nädal enne 1929. aasta krahhi.
Siiski on mõistatamisel oma väärtus. 2050. aastal toimuva prognoosimine on veidral moel tegelikult lihtsamgi kui ennustamine, mis juhtub järgmisel nädalal või aastal. „Kasutades ilmaanaloogiat, võib öelda, et järgmise kuu ilmaennustus pole arvatavasti kuigi usaldusväärne. Samas oleks suisa vastutustundetu jätta küsimata, kuidas võiksid muutuda ilmamustrid aastaks 2050,“ kirjutab raamatu toimetaja Daniel Franklin.
Pealegi võib mõningaid tulevaste aastakümnete olulisi aspekte prognoosida üsna usaldusväärselt. Võtame demograafia: ehk küll mitte päris raudkindlad, on tulemused sellele üsna lähedal. See on tulevikust mõtlemisel väga heaks lähtepunktiks. Ja sellest raamat algabki, John Parkeri ülevaatest rahvastikutrendide kohta.
20 peatükki, mille on kirjutanud The Economisti ajakirjanikud või kaastöötajad, katavad laia teemaderingi, mis on jagatud neljaks laiemaks kategooriaks: inimesed, planeet, majandus ja teadmised. Kõiki neid ei läbi mitte üksnes megamuutuse teema, vaid ka rida ühiseid mõtteid tulevikust.
Kõige sellega ergutab ja provotseerib „Megamuutus“ kõige erinevamaid lugejaid. Firmastrateegid, valitsuste poliitikakujundajad ja üliõpilased kõigil aladel bioteadustest ettevõtluseni leiavad siit põnevat lugemist. Laiemalt on see raamat põnev igaühele, keda huvitab tänaste uudiste nägemine laiemas kontekstis ning kelle uudishimu kõditavad võimalikud tulevased uudised.
Sisukord
1. osa. Inimesed ja suhted
1. Mitte lihtsalt saatus John Parker
2. Riikide tervis Charlotte Howard
3. Naiste maailm Barbara Beck
4. Tõepoolest sõbrad Martin Giles
5. Kultuurirevolutsioonid Robert Lane Greene
2. osa. Taevas ja maa
6. Usu või ära usu Anthony Gottlieb
7. Soojem, veel soojem Oliver Morton
8. Tuleviku sõda: nõrkadest saavad tugevad Matthew Symonds
9. Vabaduse räbaldunud võidukäik Edward Lucas
10. Leviaatani taltsutamine: riigi olukord Paul Wallace
3. osa. Majandus ja äri
11. Tärkavate turgude ajastu Simon Cox
12. Globaliseerumine, kasv ja Aasia sajand Laza Kekic
13. Suur tasandumine Zanny Minton Beddoes
14. Schumpeter Inc Adrian Wooldridge
15. Turu inerts Philip Coggan
4. osa. Teadmised ja progress
16. Kuhu läheb teadus Geoffrey Carr
17. Ad astra Tim Cross
18. Teadmiste võrk Kenneth Cukier
19. Kaugus on surnud. Elagu asukoht Ludwig Siegele
20. Ennustustest ja progressist: odavamalt rohkem Matt Ridley
Arvustused
Ennustamine on enamasti tänamatu tegevus, sest tulevik „eirab“ meie ennustusi, sõltuvalt ennustuste kvaliteedist rohkem või vähem. Vähemalt praeguseni on see seaduspärasus toiminud. Tulevikku ennustatakse enamasti minevikukogemust arvesse võttes ning aegridade alusel saab teatud piires siiski oletada, milliseks kujuneb tulevik. Prognoosid on riigi pikaajaliste strateegiate alus paljudes valdkondades, eriti rahandusmaailmas. Paraku näitab praktika, et minevikukogemused osutuvad väärtuslikeks vaid siis, kui me ei arva, et tulevik kordab juba läbitud arengutrende. Nõnda ehk võikski skeptiliselt küsida: milleks tulevikuprognoosid? Aga neid peab tegema. Ei saa ju ärimees teha oma äriplaani ilma prognoosimata, milline saab turg olema siis, kui tehas valmib, kellele saab oma toodangut müüa. Nii tegeleme ennustamisega ka pidevalt oma igapäevaelus. Ennustame kasvõi seda, kas tuleme järgmise palgapäevani omadega välja, millal lõpetame kõrgkooli, mis ajal oleks mõttekas lapsed muretseda jms. Võidab see, kes suudab kõige paremini prognoosida, sest täpse ennustuse abil saab valida parimad tegutsemisstrateegiad. Aasta 2050 ei olegi nii kaugel, kui ehk täna arvame. Oleme juba selle lävepakul ning aeg on küps sissevaateks tulevikku, mis ootab meid ees vaid 40 aasta pärast.
„Megamuutus“ rahuldab nende inimeste uudishimu, kes soovivad kergitada katet, mis eraldab meid tulevikust. Raamat ei ole seejuures utopistlik, vaid põhineb teaduslikul lähenemisel, mõistagi sedavõrd kui see on võimalik. Eri valdkondi vaadeldakse aegridade alusel ning mis eriti oluline, lähtepunktiks ei ole sugugi aasta 2010, vaid kirjeldatakse, kuidas oleme jõudnud praegusesse seisu. Seepärast saab lugeja soovi korral asuda autoritega diskussiooni ning kaaluda, kas ta nende seisukohtadega nõustub või mitte.
Raamatu sihtgrupp on väga lai, alustades põhikooli lõpuklasside õpilastest kuni akadeemikuteni välja. See võib olla väga kasulik lugemine eriti sotsioloogia tudengitele. Maailmast saab siit küllalt tervikliku ülevaate. Raamatu keel on lihtne, mitte aga lihtsustav. Ainuüksi mööda graafilist materjali matkates saab maailma arengutrendidest väga hea ülevaate.
Ilmselt saab enamik selle raamatu lugejatest teada üsnagi üllatuslikke fakte maailma eri piirkondade kohta, sealhulgas ka seda, kuidas maailma mastaabis paistab meie kodune Euroopa. Eestit paraku seal ei mainita, kuid meie naabrid soomlased on mõne teemaga seoses välja toodud – et välja paista, ei pea järelikult olema suur. Mulle meeldinuks väga, kui kasvõi lisana olnuks ka graafiline materjal Eesti kohta. Paraku tuleb seda veel oodata.
Megamuutus
Kirjeldus
Tulevik ei pruugi sugugi olla nii morn kui viimsepäevakuulutajad teid uskuma tahaks panna. The Economisti värske bestseller ennustab, et hoolimata hirmsast hukatuse nutulaulust, millega meid alates 70ndatest on üle kallatud, toimetame me selle sajandi keskel kõigi eelduste kohaselt hoopis innovaatilisemas, külluslikumas ja targemas maailmas. „Megamuutus“ on põnev lugemine kõigile, kes tahavad teada, mis järgneval neljal aastakümnel inimkonna jaoks varuks on.
Kulus 250 000 aastat, kuni maailma rahvaarv jõudis 1800. aasta paiku ühe miljardini. Seevastu viimase miljardi lisandumiseks kulus inimkonnal vaid tosin aastat, kui ÜRO ametliku arvepidamise järgi ületati 2011. aasta oktoobris seitsme miljardi piir. See on megamuutus: suures mastaabis ning tähelepanuväärse kiirusega toimuv muutus. See on kõikjal meie ümber. Tehnoloogia levib uskumatult kiiresti – mõelge vaid internetile, mobiiltelefonidele ning kogu infomerele, mis nüüdseks arvutitesse vangistatud või mida edastatakse Facebooki ja Twitteri taoliste sotsiaalvõrgustike kaudu. Meie silme all vajub maailmamajandus kreeni Aasia suunas. Kõigel sellel on sügav mõju inimeste elule, äristrateegiatele, riikide poliitikale ja planeedi tulevikuväljavaadetele.
Üks selle raamatu kahest eesmärgist on tuvastada ja uurida suuri, maailma muutvaid trende kõigil aladel, tervisest jõukuseni. Eesmärk on rajada endale teemahaaval teed selles tavapärases virvarris. See, mis värskendava selgusega ilmub, ongi suurem pilt, linnulennuvaade.
Teiseks eesmärgiks on heita pilk tulevikku, sellele, milliseks need arengud võiksid vormida maailma aastal 2050. See on küllaltki ambitsioonikas ülesanne: ajalugu kubiseb täiesti valeks osutunud ennustustest. Briti ajakirjanik H. N Brailsford kirjutas 1914. aastal: „Kui poliitikas üldse milleski kindel võib olla, siis selles, et meie moodsate rahvusriikide piirid on viimaks paigas.“ „Usun, et kuue suurvõimu vahelisi sõdu enam ei tule.“ Vaid veidi hiljem puhkes Esimene maailmasõda. „Eeldan, et mõne kuu pärast on aktsiaturg tublisti kõrgemal,“ ennustas Irving Fisher, Ameerika majandusteadlane nädal enne 1929. aasta krahhi.
Siiski on mõistatamisel oma väärtus. 2050. aastal toimuva prognoosimine on veidral moel tegelikult lihtsamgi kui ennustamine, mis juhtub järgmisel nädalal või aastal. „Kasutades ilmaanaloogiat, võib öelda, et järgmise kuu ilmaennustus pole arvatavasti kuigi usaldusväärne. Samas oleks suisa vastutustundetu jätta küsimata, kuidas võiksid muutuda ilmamustrid aastaks 2050,“ kirjutab raamatu toimetaja Daniel Franklin.
Pealegi võib mõningaid tulevaste aastakümnete olulisi aspekte prognoosida üsna usaldusväärselt. Võtame demograafia: ehk küll mitte päris raudkindlad, on tulemused sellele üsna lähedal. See on tulevikust mõtlemisel väga heaks lähtepunktiks. Ja sellest raamat algabki, John Parkeri ülevaatest rahvastikutrendide kohta.
20 peatükki, mille on kirjutanud The Economisti ajakirjanikud või kaastöötajad, katavad laia teemaderingi, mis on jagatud neljaks laiemaks kategooriaks: inimesed, planeet, majandus ja teadmised. Kõiki neid ei läbi mitte üksnes megamuutuse teema, vaid ka rida ühiseid mõtteid tulevikust.
Kõige sellega ergutab ja provotseerib „Megamuutus“ kõige erinevamaid lugejaid. Firmastrateegid, valitsuste poliitikakujundajad ja üliõpilased kõigil aladel bioteadustest ettevõtluseni leiavad siit põnevat lugemist. Laiemalt on see raamat põnev igaühele, keda huvitab tänaste uudiste nägemine laiemas kontekstis ning kelle uudishimu kõditavad võimalikud tulevased uudised.
1. osa. Inimesed ja suhted
1. Mitte lihtsalt saatus John Parker
2. Riikide tervis Charlotte Howard
3. Naiste maailm Barbara Beck
4. Tõepoolest sõbrad Martin Giles
5. Kultuurirevolutsioonid Robert Lane Greene
2. osa. Taevas ja maa
6. Usu või ära usu Anthony Gottlieb
7. Soojem, veel soojem Oliver Morton
8. Tuleviku sõda: nõrkadest saavad tugevad Matthew Symonds
9. Vabaduse räbaldunud võidukäik Edward Lucas
10. Leviaatani taltsutamine: riigi olukord Paul Wallace
3. osa. Majandus ja äri
11. Tärkavate turgude ajastu Simon Cox
12. Globaliseerumine, kasv ja Aasia sajand Laza Kekic
13. Suur tasandumine Zanny Minton Beddoes
14. Schumpeter Inc Adrian Wooldridge
15. Turu inerts Philip Coggan
4. osa. Teadmised ja progress
16. Kuhu läheb teadus Geoffrey Carr
17. Ad astra Tim Cross
18. Teadmiste võrk Kenneth Cukier
19. Kaugus on surnud. Elagu asukoht Ludwig Siegele
20. Ennustustest ja progressist: odavamalt rohkem Matt Ridley
Ennustamine on enamasti tänamatu tegevus, sest tulevik „eirab“ meie ennustusi, sõltuvalt ennustuste kvaliteedist rohkem või vähem. Vähemalt praeguseni on see seaduspärasus toiminud. Tulevikku ennustatakse enamasti minevikukogemust arvesse võttes ning aegridade alusel saab teatud piires siiski oletada, milliseks kujuneb tulevik. Prognoosid on riigi pikaajaliste strateegiate alus paljudes valdkondades, eriti rahandusmaailmas. Paraku näitab praktika, et minevikukogemused osutuvad väärtuslikeks vaid siis, kui me ei arva, et tulevik kordab juba läbitud arengutrende. Nõnda ehk võikski skeptiliselt küsida: milleks tulevikuprognoosid? Aga neid peab tegema. Ei saa ju ärimees teha oma äriplaani ilma prognoosimata, milline saab turg olema siis, kui tehas valmib, kellele saab oma toodangut müüa. Nii tegeleme ennustamisega ka pidevalt oma igapäevaelus. Ennustame kasvõi seda, kas tuleme järgmise palgapäevani omadega välja, millal lõpetame kõrgkooli, mis ajal oleks mõttekas lapsed muretseda jms. Võidab see, kes suudab kõige paremini prognoosida, sest täpse ennustuse abil saab valida parimad tegutsemisstrateegiad. Aasta 2050 ei olegi nii kaugel, kui ehk täna arvame. Oleme juba selle lävepakul ning aeg on küps sissevaateks tulevikku, mis ootab meid ees vaid 40 aasta pärast.
„Megamuutus“ rahuldab nende inimeste uudishimu, kes soovivad kergitada katet, mis eraldab meid tulevikust. Raamat ei ole seejuures utopistlik, vaid põhineb teaduslikul lähenemisel, mõistagi sedavõrd kui see on võimalik. Eri valdkondi vaadeldakse aegridade alusel ning mis eriti oluline, lähtepunktiks ei ole sugugi aasta 2010, vaid kirjeldatakse, kuidas oleme jõudnud praegusesse seisu. Seepärast saab lugeja soovi korral asuda autoritega diskussiooni ning kaaluda, kas ta nende seisukohtadega nõustub või mitte.
Raamatu sihtgrupp on väga lai, alustades põhikooli lõpuklasside õpilastest kuni akadeemikuteni välja. See võib olla väga kasulik lugemine eriti sotsioloogia tudengitele. Maailmast saab siit küllalt tervikliku ülevaate. Raamatu keel on lihtne, mitte aga lihtsustav. Ainuüksi mööda graafilist materjali matkates saab maailma arengutrendidest väga hea ülevaate.
Ilmselt saab enamik selle raamatu lugejatest teada üsnagi üllatuslikke fakte maailma eri piirkondade kohta, sealhulgas ka seda, kuidas maailma mastaabis paistab meie kodune Euroopa. Eestit paraku seal ei mainita, kuid meie naabrid soomlased on mõne teemaga seoses välja toodud – et välja paista, ei pea järelikult olema suur. Mulle meeldinuks väga, kui kasvõi lisana olnuks ka graafiline materjal Eesti kohta. Paraku tuleb seda veel oodata.