loodus

Metsik lootus

Eduka looduskaitse eesliinil
Metsik lootus pilt
Autor: Andrew Balmford Ilmumisaasta: 2014 Lehekülgi: 344 Kirjastus: Äripäev Klubi: Imelise Teaduse raamatuklubi

Andrew Balmford viib meid haaravale reisile seitsmesse maailma paika, kus ta süveneb looduskaitse kohati lausa pööraste mastaapidega edulugudesse. See raamat inspireerib ja julgustab meid püüdlema jätkusuutliku maailma poole, mis oleks sõbralik ja elamisväärne paik ka meie lastele.

Raamatu võtmeks on positiivne lähenemine. Jah, tööstusrevolutsioonijärgse aja jooksul oleme poole võrra vähendanud looduslike liikide arvukust ja nende elupaiku. Klaas on pooltühi – ent samal ajal on see ka pooltäis. Rohkem kui pool troopilistest vihmametsadest siiski veel kasvab. Enamik korallrahusid on alles. Rohkem kui miljardist elanikust hoolimata elavad Indias endiselt leopardid ja karud, krokodillid ja hundid. Andrew Balmford kirjutab: „Püüdes näidata poliitikutele ja avalikkusele probleemi tõsidust, oleme ehk liialt keskendunud negatiivsele … Ehk oleme halbade uudiste nõnda tõhusa levitamisega jätnud kahe silma vahele ülimalt tähtsa asja – usu lahenduste võimalikkusesse.”

Looduskaitse korraldamiseks on palju viise ja Andrew Balmford toob neis peituvad vastuolud väga teravalt esile. Ajast aega on olnud peamine looduskaitse ees seisev küsimus: kuidas sobitada inimeste vajadus elatist teenida ja söönuks saada looduse vajadustega? Tänapäeval on see küsimus maailma üha suureneva rahvaarvu taustal järjest teravam. Kas on parem harrastada mahepõllundust või tuleks hoopis püüelda maksimaalse saagikuse poole, et oleks võimalik sama hulk inimesi ära toita väiksema maalapi abil ja säilitada maad ka puutumata loodusele? Me kõik arvame, et India elevante tuleks kaitsta, kuid vähesed teadvustavad, et selliste suurte loomadega külg külje kõrval elamine ei olegi nii lihtne. Autor viitab, et kogu Indias langeb elevantide ohvriks igal aastal umbes 300 inimest. Samas 2006. aastal üle 170 aasta Saksamaale elama asunud karu tapeti õige varsti, sest ta kujutas endast väidetavalt ohtu lammastele, küülikutele ja mesitarudele.

Andrew Balmfordi raamat annab selgepilgulise ülevaate looduskaitse ees seisvatest raskustest ja takistustest. Autor märkab nii läbikukkumisi kui süstemaatilisi vigu, mis looduse kaitsmise keeruliseks teevad, kuid samas osutab ka uudsetele lahendustele. Meil on siiski veel lootust.

Tellimine


Failid
Sisukord

1. Pooltühi klaas 9
2. Ükssarve valvamine: looduskaitse raskeim osa 33
3. Rähnisõdade lõpetamine 63
4. Võõrliigid, poliitika ja vaesus 99
5. Metsik loodus naaseb Hollandisse 127
6. Puude taga paistab mets 157
7. Kuidas hiiglane roheliseks muutus 191
8. Kalapüük tuleviku nimel 223
9. Pooleldi täis klaas 259
LISA: Hävingule piiri panemine 281
Tänusõnad 293
Kasutatud allikad 299

Arvustused
Lauri Klein
looduskaitsja, Keskkonnaagentuuri looduskaitse osakonna peaspetsialist

Me elame huvitaval ajal. Tõenäoliselt jääb täna parimas otsustuseas olevate põlvkondade südamele ei rohkem ega vähem kui see, kas meile elamiseks antud imeline maailm jääb sellisena püsima ka tulevikus. Juba aastakümneid on kirjutatud mitmeid rohkem või vähem roheliseks tituleeritud ülevaateid inimese tegevuse mõjudest keskkonnale ja elamisväärse tuleviku võimalikkusest. Nii mõnigi lugeja on väsinud lugemast lõputut jada nukratest faktidest, kuidas kõik elamisväärne loodusest kaob. Andrew Balmfordi „Metsik lootus“ on neile nagu loodud. See on haaravalt ja positiivses võtmes kirjutatud raamat, mis peaks olema kõigi otsustajate töölaual. Ja mitte ainult looduskaitsjate või muidu loodusest huvituvate inimeste, vaid ennekõike just kõigi loodusest kaugenenud majandusharude ministrite, nende nõunike, suurfirmade juhtide ja nõunike – kõigi nende hallide kardinalide laual, kellest sõltub meie kõigi elamisväärne tulevik.

Miks? Raamatus tuuakse välja väga konkreetsed ja selgesõnalised lood edust, mida on võimalik saavutada, kui liita kaine, kaalutlev mõistus innovaatiliste ideede ning otsustus- ja vastutusvõimega, seejuures suurelt mõeldes. Raamat annab ülevaate eri maailmajagudes aset leidnud mastaapsetest edulugudest, mis on aidanud neid piirkondi pikkade sammude võrra jätkusuutlikkuse poole. Tegelikult on kõik need üdini positiivsed juhtumid vähesegi tahtmise korral ülekantavad kõikjale maailmas.

Mida siis raamatust leiab? Lugeja saab teada, kuidas Indias on tugeva inimtegevuse surve ja suure asustustiheduse juures suudetud säilitada ja isegi kasvatada sealsete ninasarvikute asurkondi. Huvitavalt kirjeldatakse, miks on paljud maaomanikud Põhja-Ameerika pikaokkalise männi metsade piirkonnas vahetanud tulusa metsandusäri hoopis teise ja palju väiksema keskkonnamõjuga majandustegevuse vastu või pöördunud lausa looduskaitsjaiks, ning seda kõike tänu ühele väikesele linnule – palu-kirjurähnile. Saame ülevaate, kuidas aktiivsete loodusteadlaste õigeaegne ja arukas tegutsemine poliitikas on avanud otsustajate silmad nii Lõuna-Aafrika Vabariigis tänu märgatud seosele võõrliikide tõrje ja veevarude säilitamise vahel kui ka Hollandis, kus inimtegevuse tugeva mõju „tagasimaksmise vajaduse” tõttu rajatakse rohetaristut, et anda elanikele tagasi elutähtsad looduslikud aineringed ja taastada elamisväärne keskkond. Valusalt õpetlik on lugeda Ecuadoris asuva Loma Alta edulugu, kus kiirest majanduslikust edust pimestatud joobumuse järel tõi kainenemise alles tõdemus, et samamoodi jätkates jääb kohalik elanikkond ilma kogu oma looduslikust elatusallikast, neil ei jagu enam vett ega toitu – ja seda kõike traditsioonilise elatusallika, puidu, ülemäärase rahakstegemise tõttu. Õnneks saabus Ecuadoris kainenemine ajal, mil sealseid udumetsi oli mitmes paigas võimalik veel taastada. Paraku mitte kõikjal – on kommuune, kus mõistuse võidutsemine enam ei aita. Väga õpetlik ja igati järgimist vääriv on edulugu Austraaliast, kus riigi suurim kaevandusfirma on muutnud oma tegevuse sedavõrd jätkusuutlikult loodussõbralikuks (arvestades kaevandamisel elurikkusega igal väiksemalgi sammul ja jõudes rekultiveerimise käigus endise elurikkuse pea sajaprotsendilise taastamiseni), et see ületab paljude maailma riikide vastavaid seaduslikke nõudeid ja on tekitanud paradoksaalse olukorra, kus kaevandaja tahab mitmes riigis olla loodussõbralikum kui riigid ise. Seejuures on kaevandustegevus selle firma jaoks aga endiselt kasumlik. Viimase eduloona on toodud rahvusvaheline MSC sertifitseerimise süsteem kalanduses (see on sarnane maismaal metsanduses toimiva FSC süsteemiga), mis on suutnud juba aeglustada mitmete kalaliikide hävitavat ülepüüki. Raamatus on toodud edulugu ennekõike tuunikala näitel.

Erilist tähelepanu peaks Eesti riigivalitsejad pöörama Costa Rica näitele, kus juba 1997. aastal rajatud ökosüsteemide teenuste eest tasumise süsteem on aidanud riigi praeguseks jätkusuutliku heaolu indeksi, nn Õnneliku Planeedi indeksi alusel maailmas esikohale. See indeks, mis koosneb peamiselt kolmest komponendist – inimeste keskmisest oodatavast elueast, kodanike küsitluse alusel määratud õnnetunde arvestusest ja nende keskmisest ökoloogilisest jalajäljest –, määratleb Eesti maailma riikide järjestuses aga alles 117. kohale (seejuures on nt Holland 43. ja USA 114. kohal). Just sellel ökosüsteemide teenuste eest tasumise süsteemil põhineb ka Costa Rica ametlikult antud lubadus saavutada 2030. aastaks täielik süsinikuneutraalsus (sama lubaduse on maailma riikidest suutnud anda veel vaid Norra, Island, Maldiivid ja Vatikan).

„Metsik lootus” on kahtlemata raamat, millest Eestisse oleks paljutki üle kanda. Pea kõik edulood, mis raamatus kirjas, baseeruvad meetoditel, millel Eestiski leiduks kindlasti rakendust. Mõned edulood on ka meil ette näidata (nt esimene edukalt rajatud ökodukt või keskkonnatasude süsteem), aga nendega on kindlasti vaja edasi minna, et suudaksime oma väikese rahvaarvu juures ükskord taibata, millised hiigelrikkused veel hästi säilinud looduse näol olemas on, ja mitte näha silme ees vaid loodusvaradel baseeruvat kerget raha.

Oluline on mõista, et raamatu autor on isiklikult käinud läbi kõik need kohad, kus edulood on aset leidnud ja suhelnud nii eestvedajate kui kaasalööjatega. Ta on praktikas kogenud kõiki edulugude võtmeks olnud komponente ja toob need raamatu lõpus, 9. peatükis, veel kord ka välja. Nii see peatükk kui ka järgnev lisa peaksid olema kohustuslik lugemine kõigile, kes selle raamatu kord kätte võtavad. Neis peituvad lihtsad retseptid, mida igaüks meist saab kasutada, et põlvkondade visa töö ja tahte abil maamunal siiski jätkusuutlikult ellu jääda – see ongi metsik lootus, mis on ju tegelikult meie kõigi kätes.

Nii mõnigi lugeja on väsinud lugemast lõputut jada nukratest faktidest, kuidas kõik elamisväärne loodusest kaob. Andrew Balmfordi „Metsik lootus” on neile nagu loodud. See on haaravalt ja positiivses võtmes kirjutatud raamat, mis peaks olema kõigi otsustajate töölaual.

Loe edasi >
Tiit Mesila
Matsalu loodusfilmide festivali peakorraldaja

Andrew Balmfordi raamatu peasõnum ongi väljendatud pealkirjas „Metsik lootus”. Sest kust kandist ka ei vaataks, on inimkond paaril viimasel aastasajal loodusesse suhtunud hoolimatult, hävitavalt, kohati lausa röövellikult. Mitmed sellised seigad on raamatus ka esile toodud (elupaikade hävitamine, vihmametsade lageraie, maailmamerede tühjaks püüdmine, võõrliikide eksport jt). Välja on jäänud kõik jubedused, mis on seotud nafta ja gaasi otsimise ja tootmisega, aga näiteks ka üsna spetsiifiline merereostus, mida viljeles NSVLi hiigelsuur kalalaevastik Atlandil ja küllap ka mujal: kui baaslaev oli täis ega suutnud rohkem kala vastu võtta, lasksid traallaevad noodad lahti ja tuhanded tonnid surnud kala vajusid ookeani põhja.

Eks see olegi inimajaloo tavaline käik – arenema sunnib hädavajadus. Nii on looduskaitsega, nagu muide ka tervisega – meelde tuleb see siis, kui on käest libisemas. Ja mõistagi lööb sel juhul pendel kohe teise äärmusse, kasutusele võetakse ranged meetmed. Looduskaitses on asi tervisekaitsest hullem seetõttu, et meetmeid ei võta „patsient” ise, vaid kusagil ametisse pandud ametnikud. Terve raamat on tegelikult tõestus maksiimile, et kabinetist paistab kogu maailm teistsugune. Sealt ka tagajärjed.

1959. aastal valmis saksa looduskaitsegurul Bernhard Grzimekil film „Serengeti ei tohi surra” („Die Serengeti darf nicht sterben”), mis on tänaseni loodusfilmiikoon. Teemaks muidugi Aafrika kuulus looduspark ja selle asukate kaitse, suured rohusööjad, kiskjad ja teised.

2010. aastal sai Matsalu loodusfilmide festivalil eriauhinna teise sakslase, Steffen Keuligi film „Looduskaitsepõgenikud – paradiisist välja aetud” („Conservation Refugees – Expelled from Paradise”), mis rääkis masaidest ja teistest hõimudest, kes küüditati põlistest elupaikadest seoses Serengeti, Ngoro-Ngoro, Maasai Mara jt looduskaitsealade ja rahvusparkide rajamisega. Nende kahe filmi valmimise vahe on pool sajandit. Niikaua läks aega vea tegemisest selle tunnistamiseni. Et loodusrahvad ja nende eluviis…

Andrew Balmfordi raamatu väärtuseks tulekski minu arvates pidada hoiakut – positiivse esiletõstmist. Sest mis see kiruminegi aitab, ülim aeg on midagi ette võtta. Neist, kes on midagi ette võtnud, raamat räägibki, ja teeb seda muljetavaldavalt. Täpsema vaatluse alla on võetud seitse looduskaitsetegu maailma eri paikadest.

Tegelikult oli ju kõikidel juhtudel, millest Andrew Balmford kirjutab, varemgi jõupingutusi tehtud, aga need ei andnud kuigivõrd tulemusi. Midagi hakkas paremuse suunas muutuma alles seejärel, kui esiteks asuti probleemi põhjalikumalt uurima, teiseks muudeti kardinaalselt hoiakuid ja suhtumisi ning kolmandaks (või siiski esimeseks), kui looduskaitsjail tuli pähe hakata piitsa kõrval kasutama ka präänikut.

Näiteks uurimisest ja suhtumisest:

„Austraalia maastiku tule abil hooldamise traditsioon on 50 000 aastat vana. [---] Nn tulepõllunduse (fire-stick farming) käigus liikusid aborigeenid suurtel savannialadel ringi, süüdates aeg-ajalt põlenguid, et loomi, näiteks känguruid, küttide ette ajada, uruloomade värskeid jälgi (ja seega asukohti) paljastada ning värsket, peatselt pärast põlengut tärkavat rohtu kasvama ergutada. Kuna tulekahjud süüdati sageli kuiva hooaja alguses, enne kui kuiva tulematerjali jõudis kuhjuda suurtes kogustes, olid need enamjaolt väikesed, kuid hiljem toimisid põletatud alad tuletõkkena, piirates maastikutulekahjude levikut. Tagajärjeks olid taastuva taimestiku eri vanusega laigud. Selline toimimine tagas ideaalsed küttimisolud ja oli samas suurepärane viis – kuigi tahtmatult – mitmekesise, liigirikka maastiku säilitamiseks.“

Eurooplaste saabumisega kõik muutus. Kolonistide arusaamade muutumiseks aga kulus mitusada aastat. Selleks tuli – ajalugu uurida!

Piitsast ja präänikust: India ninasarviku ja Ameerika rähni ümber käivad sõjad on üsna erinevad.

„Looduskaitselahinguid peetakse Ameerika Ühendriikides sootuks teisiti kui Assamis – kohtusaalides ja konsultantide abiga, mitte öiste põllurüüstamiste ja tulevahetuste näol. Ent varjatult käivad lahingud endiselt selle ümber, kuidas lepitada inimeste vajadus elatist teenida looduse vajadustega, ning täpselt nagu Indias, näivad ka siinsed eduväljavaated sõltuvat piitsa ja prääniku loomingulisest kasutamisest.“

Andrew Balmford tõestab oma raamatus, et präänik toimib ühtviisi hästi igal pool maailmas, paneb huvituma (ja tegutsema) nii Ameerika maaomaniku, Hollandi riigi, Costa Rica külaelaniku kui Austraalia suurkorporatsiooni.

Austraaliaga seoses, kus kaevandushiid Alcoa nüüd juba meelsasti rekultiveerib kasutatud kaevandusalasid, tulevad tahtmatult meelde põlevkivikarjäärid, kus ju samuti positiivset esile tuua. Äkki see julgustab ka taastõusvale fosforiidikaevandamise võimalikkusele-vajadusele parema silmaga vaatama?

Meie enesetunnet parandab ehk seegi fakt, et autor kirjeldab raamatus positiivselt ökodukte ja loodussaarekeste ühendamise poliitikat Hollandis – on meilgi selles vallas mõned saavutused ette näidata.

Veel üks teema, mis eesti lugejale tuttav ette tuleb, on võõrliikide sissetung, millega nii või teisiti on hädas terve maailm, või vähemalt kõik maad, kuhu valge inimene on jala maha pannud. Eestis on probleemiks olnud mink, kährik ja Sosnovski karuputk, viimasel ajal ka ümarmudil, signaalvähk ja villkrabi. Suure maailma probleemid on vastavalt ka suuremad. Looduse tasakaalu on rikkumas peale taime- ja loomaliikide ka putuka- ja bakteriliigid. Neist jagusaamise näidetena kirjeldab autor kiirja männi leviku tõkestamist Lõuna-Aafrikas ja võitlust eukalüpti kahjustava bakteri Phytophthora cinnamomi’ga Austraalias.

Siiski on need ainult üksikud edukuse näited. Seepärast tõdeb autor lõpuks:

„Paraku tuleb tunnistada tõde, et kuigi looduskaitse võidab mõned lahingud, peab isegi kõige kindlameelsem ja sinisilmsem optimist nõustuma, et sõja me siiski kaotame. Pikaajalised vaenlased – elupaikade kadumine, ülepüük ja -küttimine ning võõrliigid – on endiselt alles ning koguvad paljudes kohtades jõudu ja laiendavad haardeulatust. Ka uued ohud on tõusuteel: looduslike populatsioonide hävitamine ja ökosüsteemide kliimamuutusest tingitud killustumine, massiline maal kuhjunud lämmastikuühendite jõudmine vette, uute nakkushaiguste levik ning maailmamere püsiv hapestumine meie toodetud süsihappegaasi sidumise kaudu.”

Ent Balmford jääb siiski optimistiks: „Igaüks – tavaline inimene ja professionaal, täiskasvanu ja laps, tarbija ja valija – saab aidata säilitada suurt osa sellest, mis on veel alles jäänud. Ja kuigi aeg hakkab otsa saama, on ikka veel säilinud tohutu hulk loodust, mille eest võidelda. Looduse klaas on endiselt pooleldi täis. Looduse jaoks jagub ikka veel lootust.”

Ja päris lõpus annab autor konkreetset nõu, mida igaüks meist saab teha:

1. Toetage professionaale

2. Pange ise käed külge

3. Teavitage võimukandjaid

4. Ostke valivalt

5. Ostke vähem

6. Leevendage süütunnet

7. Minge muutustega kaasa

8. Nautige loodust

9. Aidake ka teistel „metsa minna“

10. Ärge andke alla

See on heas inglise stiilis huvitav lugemine valdkonnast, mis muidu mõnigi kord noomimise, näpuviibutuste ja kantseliidiga hirmutab. Esile tõstmata ei saa jätta raamatu lõpus toodud kasutatud allikate nimistut ‒ tõhus vahend samade teemade uurijatele.

Ehk juhtuvad raamatut lugema ka meie keskkonnakaitsjad ning leiavad sealt mõnegi järeletegemist vääriva idee. Äkki siis inimkonnal ikka ongi lootust, nagu autor Andrew Balmford raamatu pealkirjas loitsib.

Loe edasi >