Mida taim teab

Teejuht meelte maailma

Mida taim teab
Daniel Chamovitz
Lehekülgi: 180
Kirjastus: Äripäev

„Kui te järgmine kord läbi pargi jalutate, leidke aega ja küsige, mida võilill murul näeb. Millist lõhna tunneb rohi? Katsuge tammepuu lehti teadmisega, et puu jätab puudutuse meelde. Puu ei jäta aga meelde teid ennast. Teie seevastu võite meelde jätta selle kindla puu ja kanda mälestust temast endas terve elu.“

Tel Avivi ülikooli teadlane Daniel Chamovitz kirjeldab oma värskes raamatus, mida ja kuidas tajuvad ja kogevad taimed. Kõige värskemate teadustööde kaudu tutvustab autor taimede „tundeelu“, tõmmates paralleele inimmeeltega: tuleb välja, et inimestel on päevalillede ja tammepuudega päris palju ühist. Ta demonstreerib, kuidas taimed tunnevad ära, mis on ülal ja mis all; kuidas nad teavad, et naabrit ründab näljaste putukate parv, ja kas nad oskavad vääriliselt hinnata Led Zeppelini muusikat. Puudutuste, heli, lõhna, nägemise ja isegi mälu ilmingud panevad Chamovitzi arutlema, kas taimed võiksid olla koguni teadlikud oma ümbruskonnast.

Raamat annab lugejale haruldase võimaluse kiigata, milline paistab maailm murule meie jalge all, lillele meie nina ees ja puudele, mille otsa me ronime. „Mida taim teab“ pääses nii Amazoni kui Audubon Magazine’i 2012. aasta kümne parima populaarteadusliku raamatu hulka, samuti valis Chicago Tribune’i toimetus selle üheks mulluseks lemmikraamatuks.

Teised kirjutavad:
Tiit Kändler Ettevaatust: ka taimedel on silmad! Sirp, 16.05.2013
Tiit Kändler Taim suhtleb ja nuhtleb Eesti Päevaleht, 04.04.2013
Loterii: 23.09.2013

Sisukord

Eessõna 
1 Mida taim näeb
Botaanik Darwin 
Marylandi mammut: tubakas, mis muudkui kasvas 
Mida muudab (lühike) päev 
Pimedad taimed geneetikaajastul 
Mida taimed ja inimesed näevad 
2 Mida taim haistab
Seletamatud nähtused 
Toidu leidmine 
Lehed kikitavad kõrvu 
Kas taimed tunnevad lõhna? 
3 Mida taim tunneb
Kärbsepüünis 
Vee jõud 
Negatiivne puudutus 
Taimede ja inimeste tundemeel 
4 Mida taim kuuleb
Rock’n’roll botaanika 
Kurtuse geenid 
Kurt taim 
5 Kuidas taim teab, kus ta on
Mis on üleval ja mis on all 
Liikumishormoon 
Tantsivad taimed 
Tasakaalus taim 
6 Mida taim mäletab?
Kärbsepüünise lühiajaline mälu 
Pikaajaline mälestus vigastusest
Krõbe külm 
Põlvest põlve 
Intelligentne mälu?  
Järelsõna: teadlik taim

Arvustused

Triinu-Mari Otsperearst ja hobiaednik

Ma pole ennast taimekasvatuses varem just väga tugevaks pidanud, kuid paar viimast suve on mu kindel hobi olnud kasvuhoone pidamine. Üllatuslikult korjasin esimesel sügisel suhteliselt suure tomatisaagi ja julgesin oma projekti õnnestunuks pidada. Kasutasin suvist hobi pigem tööpingete maandajana ja avastasin end sageli kasvuhoonest taimedega rääkimas. Neilt üleliigseid võsusid eemaldades palusin haiget tegemise pärast vabandust, taimi üles sidudes kohtlesin neid lugupidamisega ja selgitasin toimingu vajalikkust. Laialt ma oma taimedega kõnelemist ei eksponeerinud, kuid oma terves mõistuses ka eriti ei kahelnud – mu vanaema oli väga hea taimekasvataja ja taimedega kõnelemise tarkus tuli temalt.

Lugedes raamatut „Mida taim teab“ sain vanaema tarkusele kinnitust. Ühest vastust küsimusele, miks mõni taim end mu seltskonnas seletamatult hästi tunneb – ja teine mitte – ma muidugi ei saanud, kuid veendusin, et kõik, mida me teeme, tõepoolest mõjutabki taime.

Head võrdlused inimfüsioloogiast tegid mulle taime kognitiivsest maailmast arusaamise lihtsamaks, muidu kohati ehk keerulisedki detailidesse minevad selgitused olid näidete ja võrdlustega mõistetavaks tehtud. Faktidega tõestatud info ei jäta kahtlust, et olin taimemaailma siiani tahtmatult alahinnanud, pidades taimi millekski, mis eksisteerivad alati ja igal juhul, nagu ka raamatus on kirjutatud: „Enamasti on taimed passiivsed objektid, liikumatud rekvisiidid, millega me kokku puutume, aga samas ka ignoreerime. Me kitkume õielehti karikakardelt. Me saeme puudelt silmariivavaid oksi.“

Lõhnade osas on põnev see, kuidas taimi „järelküpsetatakse“, st miks ja millal nad kõige paremini valmivad. Kui peen on taimemaailma värvuse-, lõhna-, temperatuuritaju! Milline hämmastav maailm asub otse meie kõrval! Kas mitteteadmine õigustab vägivalda, mida me oma rumalusest taimede kallal kasutame? Milline võiks olla ideaalne läbisaamine taimemaailmaga ja mida see inimkonnale tähendaks? Kas taimed on inimesest targemad, kui oskavad kasutada naabertaimi oma immuunsüsteemi tugevdajana?

Raamat on tõeline silmaringi avardaja, värskendades muu hulgas ka teadmisi inimorganismi toimimise tagamaadest ja tuletades meelde, kuidas juba 3. klassi bioloogiatunnis ilmaasjata ei õpetatud, et taimed on elus. Tegelikult on sügissaju või talvetuisu aegu lihtsalt hea turvaliselt toas istuda ja nautida õisi, mis meid ikka ja jälle oma vormi, värvi ja lõhnaga üllatavad.

Igaühele jääb vabadus tunda, tunnetada, kontrollida. Põnev igatahes.

Jana-Maria HabichtEesti Loodusmuuseumi botaanik-koguhoidja

Läinud aasta viimasel kuul juhtusin nägema käesoleva raamatu originaali („What A Plant Knows“) tutvustust. Mõtlesin siis, kui vahva oleks seda lugeda oma emakeeles. Ja justkui oleks seda soovi kuskil kuuldud või tuntud, oligi raamatut juba tõlkima asutud.

Pean tunnistama, et algul, lähtudes vaid pealkirjast ja lühitutvustusest, tundus raamat väga intrigeeriv. Aga eks seda ju raamatu parema läbimüügi nimel saavutada tahetaksegi. Hiljem käsikirja lugedes sain aru, et tegelikult on mul see kõik juba ammu õpitud ja midagi eriti uut või salapärast raamatust otsida ei tasu. Mõni asi on paarikümne aastaga muidugi ununenud ja tundub suure uudisena, kuid teemasse süvenedes ja mälusoppides sorides jahtub elevus mõne aja pärast. Tavainimesele on see raamat aga kindlasti väga põnev lugemine, kuigi põhikooli- ja gümnaasiumiaegsed algteadmised bioloogiast tuleksid lugemisel kasuks.

Raamat on kirjutatud soravalt, lihtsas ja arusaadavas keeles. Kaante vahele on koondatud suur hulk erinevatel ajastutel läbi viidud eksperimentide ja uuringute kirjeldusi, tutvustatud neid teostanud teadlasi ehk teiste sõnadega pakutud lühiülevaadet taimefüsioloogia-alastest teadustöödest ja -saavutustest. Raamatust leiab ka ülemaailmselt tuntud eesti soost mälu-uurija, Toronto Ülikooli emeriitprofessori ja akadeemiku Endel Tulvingu nime. Tore on seegi, et pole unustatud veidi kahtlase väärtusega uuringute tegijaid – neid jätkub igale poole ja igasse ajastusse, kuid tihtipeale võib mõni esialgu mitte tõsiseltvõetav idee leida hiljem edasiarendatult oma koha teaduses.

Raamat on üles ehitatud väga huvitavast vaatenurgast – omavahel võrreldakse loomi (inimest) ja taimi, mis võivad meile tunduda täiesti võrreldamatutena. Kuid raamat näitab, et raku- ja molekulaarsel tasandil on nad hämmastavalt sarnased.

Siiski pakkus raamat ka mulle mõningaid üllatusi ...

- Olen aiandusega tegelevatelt inimestelt tihti kuulnud, et toalilledega oleks vaja rääkida, neile muusikat mängida ja nende lehti silitada, et nad ilusamad oleksid, paremini kasvaksid ja õitseksid. Kuid nüüd selgus, et puudutamine taimedele ei meeldigi (kasutan siin ja edaspidi loetud raamatu stiili) ning rääkimisest ja muusikast pole mingit kasu, kuna taimed on kurdid.

- Voodi kõrvale öökapile see raamat ilmselt ei sobiks, sest nii huvitav materjal ja katsete nii paeluvad kirjeldused ajavad une ära ja hoopis ärgitavad loetut läbi mõtlema. Toon siinkohal ühe näite. Väga ilmekalt on esitatud, kuidas parasiittaimest väike nooruke võrm otsib peremeestaime, kelle külge kinnituda ja siis teda kurnama hakata. Tegelikult toimuvad võrmi liigutused väga-väga aeglaselt. Kui aga seda ette kujutada lugemise kiirusega, tundub kogu toiming lausa ehmatavana ja näib nagu õudusfilm.

- Harilik müürlook – selline väike, ilmetu, võiks isegi öelda inetu taim, umbrohi pealekauba, kes kasvab ka Eestis – omandas tänu sellele raamatule, kus tal oli enamikus katsetes peaosa, minu silmis suure lugupidamise!

... ja seletusi küsimustele, mis mul peas on ilma vastuseta ringelnud ..:

- Kuidas tekivad rohu sisse teerajad? Lähed ühe korra läbi kõrge rohu, rohi naaldub maapinnale, kõrred murduvad. Lähed teist-kolmandat-kümnendat korda, mahamurtud kõrred hakkavad tasapisi kolletuma ... Nagu juba eespool öeldud – taimed ei taha puudutamist. Järgmisel aastal rohi ei hakkagi kõrsi kasvatama ja jääb madalaks, ta mäletab, et võib ette tulla tallamist. Õnneks taimed ei tunne vähemalt valu!

- Miks mu suvemaja hekid ei ole nii ilusad kui võiksid olla? Näiteks nagu üle tänava naabril. Kogenematu aiapidajana ei ole ma neid ilmselt õigesti kärpinud. Siit raamatust sain ka korraliku põhjendatud seletuse – lehtede vigastamine võib pungade arengule negatiivselt mõjuda.

- Miks mõned kevadel õitsevad roht- või puittaimed teevad seda vahest ka sügisel teist korda? Jäägu mõne küsimuse vastus ka lugejale endale otsida.

... aga ka uusi küsimusi, millele siit raamatust vastuseid veel ei leia:

- kas ka taimedes võiks esineda endorfiine ehk nn õnnehormoone, mille kohta olen inimeste füsioloogiat puudutavatest kirjutistest lugenud?

- öeldakse, et mõnel inimesel on „head käed“ taimede istutamiseks ja teisel jälle kohe mitte ei lähe taimed kasvama – tal on „kehvad käed“. Kas taimed tunnetavad inimese bioenergiat, kui selline asi üldse olemas on?

Raamatut lugedes jõuad arusaamisele, et kuigi taimed on kurdid, nad ei tunne valu ega kannatusi, neil puuduvad emotsioonid ja intelligentsus, on nad siiski väga teadlikud oma ümbrusest, sellest, kus nad asuvad, kes nende kõrval kasvavad või tegutsevad, milline on ilm jne. Lühidalt öeldes – nad on elusad olendid. Elusolendite kohta aga ei ole ilus öelda „mis“, nagu taimede puhul seda tavaliselt tehakse. Paljud botaanikud kasutavadki juba oma kõnekeeles ja kirjutistes sõna „kes“. Nii minagi, ja ma ei pea seda veidraks!

Rein Sanderbotaanik

Ehk ei olegi inimesed ja taimed nii väga erinevad? Me tajume ühtmoodi valgust ja soojust, tuult ja vihma, lõhnasid ja puudutusi, aga nende tähendus on meie jaoks erinev. Kuidas siis taimed teavad, mis toimub? Taim ju ei näe, kuid tunneb ära erinevad värvused. Taim ei mäleta, aga peab meid meeles. Taim ei kavanda, vaid toimib.

Ammu enne seda, kui inimene leiutas puutetundliku ekraani, leiutasid taimed puutetundlikud lehed. Mis mõte sellel on? Miks ja kuidas pöörduvad taimede lehed päikese poole? Miks kasvab taime latv üles ning juuretipp allapoole? Kuidas saab putuktoiduline huulhein aru, et tema lehele maandus seedimiskõlbulik kärbes ja mitte pisitilluke sipelgas? Miks avanevad mõne taimeliigi õied teatud kellaajal? Miks kirsipuu õitseb kevadel ja krüsanteem sügisel? Millest see tuleb, et mõnel sügisel puhkevad õunapuudel üksikud õied? Millal on õige aeg hakata seemneid kasvatama? Miks hakkavad seemned idanema kevadel? Miks saame pügades tihedama heki? Miks võib pidev näperdamine mõne taime tappa ja mida sellest peaksid õppima puudekallistajad? Kas kollaseokkaline kadakasort on mälestus kunagise päikesepõletuse stressist?

Nendele ja paljudele teistele „miksidele“ saamegi sellest raamatust vastuse. See on huvitav ja omanäoline, uue vaatenurga alt nähtud lähenemine taimedes toimuvatele protsessidele. Võib-olla natuke inimkeskselt nähtud, aga see-eest ladusalt jutustatud ja kütkestav.

Ja lõpetuseks üks väga kena soovitus ka vast loodus- ja taimekaugele linnainimesele: „Kui te ... läbi pargi jalutate, leidke aega ja küsige, mida võilill murul näeb. Millist lõhna tunneb rohi? Katsuge tammepuu lehti teadmisega, et puu jätab puudutuse meelde. Puu ei jäta aga meelde teid ennast. Teie seevastu võite meelde jätta selle kindla puu ja kanda mälestust temast endas terve elu.“

Tõnu PloompuuTallinna Ülikooli botaanika ja mükoloogia lektor

Inimese võimed on piiratud. Vaid väga kitsastes valdkondades suudab inimene elu jooksul süveneda maailma igatiseks mõistmiseks vajalike peensusteni. Igal süvenejal on oma valdkond, oma vaatenurk, paljud aga ei suudagi süveneda. Seetõttu on enamusest maailma asjadest meil lihtsustatud arusaamine, me vajame nendega tegelemiseks lihtsustavaid mudeleid. Peamiseks lihtsustatud teadmiste saamise allikaks on populaarteaduslikud teosed – raamatud, filmid, artiklid internetis ja ajakirjanduses.

Populaarteaduses on sageli väga häirivaks liigse või isegi lubamatu lihtsustamise ja sobimatute võrdluste (liiga juhusliku sarnasuse) kasutamine. Vahel kohtab selliseid hädasid isegi suurtes üldistes USA päritolu kõrgkooliõpikutes. (Enamus meil kättesaadavatest sellistest bioloogiaalastest õpperaamatutest on ingliskeelsed ja USA päritolu, teisi ma pole näinud ja seetõttu võin teha USA päritolule liiga).

Igatahes sulas mu lugemise alustamist saatnud skepsiseke kiiresti. Kunagine ülikooliaegne süvendatud tegelemine taimefüsioloogaga tuli raamatust vägagi tuttavana meelde. Aga mitte niivõrd teaduskeeles, vaid mõnusas jutustamise keeles esitatuna. Keerukatest asjadest on raamatus suudetud imeteldava lihtsuse ja selgusega rääkida. Ja sealjuures pole häbenetud ka sobilike süvateaduslike mõistete kasutamisest kohtades, kus see on õigustatud. Nende mõistete kasutamist saadab täiendavate seletuste kasutamine, mis võtab maha tavalist võõrsõnade-terminite hirmutavat toimet. Need terminid polegi midagi sellist, mida kuuldes tavainimene peaks tundma ennast madalamana kui maarohi, neil on täiesti inimlik sisu.

Raamatule lisab köitvust selle mitmekihilisus. Ühelt poolt on see puhas taime bioloogia – taime meelelise tundlikkuse võimaluste ja nende tähenduste kirjeldamine ja seletamine. Teisalt on see aga ka inimese lugu – kuidas ja miks on inimesed taimi uurinud, kuidas üritanud neist teadmisi saada, mis on viinud neid avastusteni, mis on põhjustanud ka ekslikke järeldusi. Kolmandaks on see teaduse metoodikate tutvustamine – rutiinsed mahukad tööd ja säravad juhuleiud, töövõtted 19. sajandist arengus viimase aja lisavõimalusteni 21. sajandist. Kuid ükski teadus pole üksi, seetõttu lisanduvad neljanda kihistusena seosed teiste teadusharudega, nii lähimate kui loomi uurivatega kui ka esmapilgul lausa sobimatutega nagu psühholoogia ja neuroloogia. Taimedel ja loomade võrdlusest nähtub mitmete nende väliskeskkonnaga suhtlemise protsesside samasus, kuid ka sama ülesande mitmekesised, isegi erinevat päritolu teostumise võimalused elusorganismidel. Ja lõpuks aitab seesama närviteaduse alane võrdlemine aru saada ka sellest, mida närviprotsesside sarnast tunnetamist on taimedel võimalik ette kujutada ja millised taimedele pakutavad omadused jäävad siiski vaid muinasjuttudesse.

Oma ladusa ja mõnusalt lihtsa esituse poolest lubab raamat end lugeda juba 4.-5. klassi nutikamatel lastel. Aga ka loodusteadusliku eriharidusega paadunud täiskasvanulegi on seal oma iva – kasvõi kunagi eksamiteks tuubitu värskendamine ja parem mõtestamine. Uusimate teaduslike täienduste olemasolu võimaldab õpingute järgsel ajal lisandunust aimu saada. Ja loomulikult on raamat kõigile looduse ja elu huvilistele, kes nende kahe äärmuse vahele jäävad.

Tellimine
Mida taim teabOtsas
Mida taim teab

Mida taim teab

Daniel Chamovitz
Teejuht meelte maailma
Tellimine
Mida taim teabOtsas

Kirjeldus

„Kui te järgmine kord läbi pargi jalutate, leidke aega ja küsige, mida võilill murul näeb. Millist lõhna tunneb rohi? Katsuge tammepuu lehti teadmisega, et puu jätab puudutuse meelde. Puu ei jäta aga meelde teid ennast. Teie seevastu võite meelde jätta selle kindla puu ja kanda mälestust temast endas terve elu.“

Tel Avivi ülikooli teadlane Daniel Chamovitz kirjeldab oma värskes raamatus, mida ja kuidas tajuvad ja kogevad taimed. Kõige värskemate teadustööde kaudu tutvustab autor taimede „tundeelu“, tõmmates paralleele inimmeeltega: tuleb välja, et inimestel on päevalillede ja tammepuudega päris palju ühist. Ta demonstreerib, kuidas taimed tunnevad ära, mis on ülal ja mis all; kuidas nad teavad, et naabrit ründab näljaste putukate parv, ja kas nad oskavad vääriliselt hinnata Led Zeppelini muusikat. Puudutuste, heli, lõhna, nägemise ja isegi mälu ilmingud panevad Chamovitzi arutlema, kas taimed võiksid olla koguni teadlikud oma ümbruskonnast.

Raamat annab lugejale haruldase võimaluse kiigata, milline paistab maailm murule meie jalge all, lillele meie nina ees ja puudele, mille otsa me ronime. „Mida taim teab“ pääses nii Amazoni kui Audubon Magazine’i 2012. aasta kümne parima populaarteadusliku raamatu hulka, samuti valis Chicago Tribune’i toimetus selle üheks mulluseks lemmikraamatuks.

Teised kirjutavad:
Tiit Kändler Ettevaatust: ka taimedel on silmad! Sirp, 16.05.2013
Tiit Kändler Taim suhtleb ja nuhtleb Eesti Päevaleht, 04.04.2013
Loterii: 23.09.2013

Lisainfo

Daniel Chamovitz
Lehekülgi: 180
Kirjastus: Äripäev

Sisukord

Eessõna 
1 Mida taim näeb
Botaanik Darwin 
Marylandi mammut: tubakas, mis muudkui kasvas 
Mida muudab (lühike) päev 
Pimedad taimed geneetikaajastul 
Mida taimed ja inimesed näevad 
2 Mida taim haistab
Seletamatud nähtused 
Toidu leidmine 
Lehed kikitavad kõrvu 
Kas taimed tunnevad lõhna? 
3 Mida taim tunneb
Kärbsepüünis 
Vee jõud 
Negatiivne puudutus 
Taimede ja inimeste tundemeel 
4 Mida taim kuuleb
Rock’n’roll botaanika 
Kurtuse geenid 
Kurt taim 
5 Kuidas taim teab, kus ta on
Mis on üleval ja mis on all 
Liikumishormoon 
Tantsivad taimed 
Tasakaalus taim 
6 Mida taim mäletab?
Kärbsepüünise lühiajaline mälu 
Pikaajaline mälestus vigastusest
Krõbe külm 
Põlvest põlve 
Intelligentne mälu?  
Järelsõna: teadlik taim

Arvustused (4)

Triinu-Mari Otsperearst ja hobiaednik

Ma pole ennast taimekasvatuses varem just väga tugevaks pidanud, kuid paar viimast suve on mu kindel hobi olnud kasvuhoone pidamine. Üllatuslikult korjasin esimesel sügisel suhteliselt suure tomatisaagi ja julgesin oma projekti õnnestunuks pidada. Kasutasin suvist hobi pigem tööpingete maandajana ja avastasin end sageli kasvuhoonest taimedega rääkimas. Neilt üleliigseid võsusid eemaldades palusin haiget tegemise pärast vabandust, taimi üles sidudes kohtlesin neid lugupidamisega ja selgitasin toimingu vajalikkust. Laialt ma oma taimedega kõnelemist ei eksponeerinud, kuid oma terves mõistuses ka eriti ei kahelnud – mu vanaema oli väga hea taimekasvataja ja taimedega kõnelemise tarkus tuli temalt.

Lugedes raamatut „Mida taim teab“ sain vanaema tarkusele kinnitust. Ühest vastust küsimusele, miks mõni taim end mu seltskonnas seletamatult hästi tunneb – ja teine mitte – ma muidugi ei saanud, kuid veendusin, et kõik, mida me teeme, tõepoolest mõjutabki taime.

Head võrdlused inimfüsioloogiast tegid mulle taime kognitiivsest maailmast arusaamise lihtsamaks, muidu kohati ehk keerulisedki detailidesse minevad selgitused olid näidete ja võrdlustega mõistetavaks tehtud. Faktidega tõestatud info ei jäta kahtlust, et olin taimemaailma siiani tahtmatult alahinnanud, pidades taimi millekski, mis eksisteerivad alati ja igal juhul, nagu ka raamatus on kirjutatud: „Enamasti on taimed passiivsed objektid, liikumatud rekvisiidid, millega me kokku puutume, aga samas ka ignoreerime. Me kitkume õielehti karikakardelt. Me saeme puudelt silmariivavaid oksi.“

Lõhnade osas on põnev see, kuidas taimi „järelküpsetatakse“, st miks ja millal nad kõige paremini valmivad. Kui peen on taimemaailma värvuse-, lõhna-, temperatuuritaju! Milline hämmastav maailm asub otse meie kõrval! Kas mitteteadmine õigustab vägivalda, mida me oma rumalusest taimede kallal kasutame? Milline võiks olla ideaalne läbisaamine taimemaailmaga ja mida see inimkonnale tähendaks? Kas taimed on inimesest targemad, kui oskavad kasutada naabertaimi oma immuunsüsteemi tugevdajana?

Raamat on tõeline silmaringi avardaja, värskendades muu hulgas ka teadmisi inimorganismi toimimise tagamaadest ja tuletades meelde, kuidas juba 3. klassi bioloogiatunnis ilmaasjata ei õpetatud, et taimed on elus. Tegelikult on sügissaju või talvetuisu aegu lihtsalt hea turvaliselt toas istuda ja nautida õisi, mis meid ikka ja jälle oma vormi, värvi ja lõhnaga üllatavad.

Igaühele jääb vabadus tunda, tunnetada, kontrollida. Põnev igatahes.

Jana-Maria HabichtEesti Loodusmuuseumi botaanik-koguhoidja

Läinud aasta viimasel kuul juhtusin nägema käesoleva raamatu originaali („What A Plant Knows“) tutvustust. Mõtlesin siis, kui vahva oleks seda lugeda oma emakeeles. Ja justkui oleks seda soovi kuskil kuuldud või tuntud, oligi raamatut juba tõlkima asutud.

Pean tunnistama, et algul, lähtudes vaid pealkirjast ja lühitutvustusest, tundus raamat väga intrigeeriv. Aga eks seda ju raamatu parema läbimüügi nimel saavutada tahetaksegi. Hiljem käsikirja lugedes sain aru, et tegelikult on mul see kõik juba ammu õpitud ja midagi eriti uut või salapärast raamatust otsida ei tasu. Mõni asi on paarikümne aastaga muidugi ununenud ja tundub suure uudisena, kuid teemasse süvenedes ja mälusoppides sorides jahtub elevus mõne aja pärast. Tavainimesele on see raamat aga kindlasti väga põnev lugemine, kuigi põhikooli- ja gümnaasiumiaegsed algteadmised bioloogiast tuleksid lugemisel kasuks.

Raamat on kirjutatud soravalt, lihtsas ja arusaadavas keeles. Kaante vahele on koondatud suur hulk erinevatel ajastutel läbi viidud eksperimentide ja uuringute kirjeldusi, tutvustatud neid teostanud teadlasi ehk teiste sõnadega pakutud lühiülevaadet taimefüsioloogia-alastest teadustöödest ja -saavutustest. Raamatust leiab ka ülemaailmselt tuntud eesti soost mälu-uurija, Toronto Ülikooli emeriitprofessori ja akadeemiku Endel Tulvingu nime. Tore on seegi, et pole unustatud veidi kahtlase väärtusega uuringute tegijaid – neid jätkub igale poole ja igasse ajastusse, kuid tihtipeale võib mõni esialgu mitte tõsiseltvõetav idee leida hiljem edasiarendatult oma koha teaduses.

Raamat on üles ehitatud väga huvitavast vaatenurgast – omavahel võrreldakse loomi (inimest) ja taimi, mis võivad meile tunduda täiesti võrreldamatutena. Kuid raamat näitab, et raku- ja molekulaarsel tasandil on nad hämmastavalt sarnased.

Siiski pakkus raamat ka mulle mõningaid üllatusi ...

- Olen aiandusega tegelevatelt inimestelt tihti kuulnud, et toalilledega oleks vaja rääkida, neile muusikat mängida ja nende lehti silitada, et nad ilusamad oleksid, paremini kasvaksid ja õitseksid. Kuid nüüd selgus, et puudutamine taimedele ei meeldigi (kasutan siin ja edaspidi loetud raamatu stiili) ning rääkimisest ja muusikast pole mingit kasu, kuna taimed on kurdid.

- Voodi kõrvale öökapile see raamat ilmselt ei sobiks, sest nii huvitav materjal ja katsete nii paeluvad kirjeldused ajavad une ära ja hoopis ärgitavad loetut läbi mõtlema. Toon siinkohal ühe näite. Väga ilmekalt on esitatud, kuidas parasiittaimest väike nooruke võrm otsib peremeestaime, kelle külge kinnituda ja siis teda kurnama hakata. Tegelikult toimuvad võrmi liigutused väga-väga aeglaselt. Kui aga seda ette kujutada lugemise kiirusega, tundub kogu toiming lausa ehmatavana ja näib nagu õudusfilm.

- Harilik müürlook – selline väike, ilmetu, võiks isegi öelda inetu taim, umbrohi pealekauba, kes kasvab ka Eestis – omandas tänu sellele raamatule, kus tal oli enamikus katsetes peaosa, minu silmis suure lugupidamise!

... ja seletusi küsimustele, mis mul peas on ilma vastuseta ringelnud ..:

- Kuidas tekivad rohu sisse teerajad? Lähed ühe korra läbi kõrge rohu, rohi naaldub maapinnale, kõrred murduvad. Lähed teist-kolmandat-kümnendat korda, mahamurtud kõrred hakkavad tasapisi kolletuma ... Nagu juba eespool öeldud – taimed ei taha puudutamist. Järgmisel aastal rohi ei hakkagi kõrsi kasvatama ja jääb madalaks, ta mäletab, et võib ette tulla tallamist. Õnneks taimed ei tunne vähemalt valu!

- Miks mu suvemaja hekid ei ole nii ilusad kui võiksid olla? Näiteks nagu üle tänava naabril. Kogenematu aiapidajana ei ole ma neid ilmselt õigesti kärpinud. Siit raamatust sain ka korraliku põhjendatud seletuse – lehtede vigastamine võib pungade arengule negatiivselt mõjuda.

- Miks mõned kevadel õitsevad roht- või puittaimed teevad seda vahest ka sügisel teist korda? Jäägu mõne küsimuse vastus ka lugejale endale otsida.

... aga ka uusi küsimusi, millele siit raamatust vastuseid veel ei leia:

- kas ka taimedes võiks esineda endorfiine ehk nn õnnehormoone, mille kohta olen inimeste füsioloogiat puudutavatest kirjutistest lugenud?

- öeldakse, et mõnel inimesel on „head käed“ taimede istutamiseks ja teisel jälle kohe mitte ei lähe taimed kasvama – tal on „kehvad käed“. Kas taimed tunnetavad inimese bioenergiat, kui selline asi üldse olemas on?

Raamatut lugedes jõuad arusaamisele, et kuigi taimed on kurdid, nad ei tunne valu ega kannatusi, neil puuduvad emotsioonid ja intelligentsus, on nad siiski väga teadlikud oma ümbrusest, sellest, kus nad asuvad, kes nende kõrval kasvavad või tegutsevad, milline on ilm jne. Lühidalt öeldes – nad on elusad olendid. Elusolendite kohta aga ei ole ilus öelda „mis“, nagu taimede puhul seda tavaliselt tehakse. Paljud botaanikud kasutavadki juba oma kõnekeeles ja kirjutistes sõna „kes“. Nii minagi, ja ma ei pea seda veidraks!

Rein Sanderbotaanik

Ehk ei olegi inimesed ja taimed nii väga erinevad? Me tajume ühtmoodi valgust ja soojust, tuult ja vihma, lõhnasid ja puudutusi, aga nende tähendus on meie jaoks erinev. Kuidas siis taimed teavad, mis toimub? Taim ju ei näe, kuid tunneb ära erinevad värvused. Taim ei mäleta, aga peab meid meeles. Taim ei kavanda, vaid toimib.

Ammu enne seda, kui inimene leiutas puutetundliku ekraani, leiutasid taimed puutetundlikud lehed. Mis mõte sellel on? Miks ja kuidas pöörduvad taimede lehed päikese poole? Miks kasvab taime latv üles ning juuretipp allapoole? Kuidas saab putuktoiduline huulhein aru, et tema lehele maandus seedimiskõlbulik kärbes ja mitte pisitilluke sipelgas? Miks avanevad mõne taimeliigi õied teatud kellaajal? Miks kirsipuu õitseb kevadel ja krüsanteem sügisel? Millest see tuleb, et mõnel sügisel puhkevad õunapuudel üksikud õied? Millal on õige aeg hakata seemneid kasvatama? Miks hakkavad seemned idanema kevadel? Miks saame pügades tihedama heki? Miks võib pidev näperdamine mõne taime tappa ja mida sellest peaksid õppima puudekallistajad? Kas kollaseokkaline kadakasort on mälestus kunagise päikesepõletuse stressist?

Nendele ja paljudele teistele „miksidele“ saamegi sellest raamatust vastuse. See on huvitav ja omanäoline, uue vaatenurga alt nähtud lähenemine taimedes toimuvatele protsessidele. Võib-olla natuke inimkeskselt nähtud, aga see-eest ladusalt jutustatud ja kütkestav.

Ja lõpetuseks üks väga kena soovitus ka vast loodus- ja taimekaugele linnainimesele: „Kui te ... läbi pargi jalutate, leidke aega ja küsige, mida võilill murul näeb. Millist lõhna tunneb rohi? Katsuge tammepuu lehti teadmisega, et puu jätab puudutuse meelde. Puu ei jäta aga meelde teid ennast. Teie seevastu võite meelde jätta selle kindla puu ja kanda mälestust temast endas terve elu.“

Tõnu PloompuuTallinna Ülikooli botaanika ja mükoloogia lektor

Inimese võimed on piiratud. Vaid väga kitsastes valdkondades suudab inimene elu jooksul süveneda maailma igatiseks mõistmiseks vajalike peensusteni. Igal süvenejal on oma valdkond, oma vaatenurk, paljud aga ei suudagi süveneda. Seetõttu on enamusest maailma asjadest meil lihtsustatud arusaamine, me vajame nendega tegelemiseks lihtsustavaid mudeleid. Peamiseks lihtsustatud teadmiste saamise allikaks on populaarteaduslikud teosed – raamatud, filmid, artiklid internetis ja ajakirjanduses.

Populaarteaduses on sageli väga häirivaks liigse või isegi lubamatu lihtsustamise ja sobimatute võrdluste (liiga juhusliku sarnasuse) kasutamine. Vahel kohtab selliseid hädasid isegi suurtes üldistes USA päritolu kõrgkooliõpikutes. (Enamus meil kättesaadavatest sellistest bioloogiaalastest õpperaamatutest on ingliskeelsed ja USA päritolu, teisi ma pole näinud ja seetõttu võin teha USA päritolule liiga).

Igatahes sulas mu lugemise alustamist saatnud skepsiseke kiiresti. Kunagine ülikooliaegne süvendatud tegelemine taimefüsioloogaga tuli raamatust vägagi tuttavana meelde. Aga mitte niivõrd teaduskeeles, vaid mõnusas jutustamise keeles esitatuna. Keerukatest asjadest on raamatus suudetud imeteldava lihtsuse ja selgusega rääkida. Ja sealjuures pole häbenetud ka sobilike süvateaduslike mõistete kasutamisest kohtades, kus see on õigustatud. Nende mõistete kasutamist saadab täiendavate seletuste kasutamine, mis võtab maha tavalist võõrsõnade-terminite hirmutavat toimet. Need terminid polegi midagi sellist, mida kuuldes tavainimene peaks tundma ennast madalamana kui maarohi, neil on täiesti inimlik sisu.

Raamatule lisab köitvust selle mitmekihilisus. Ühelt poolt on see puhas taime bioloogia – taime meelelise tundlikkuse võimaluste ja nende tähenduste kirjeldamine ja seletamine. Teisalt on see aga ka inimese lugu – kuidas ja miks on inimesed taimi uurinud, kuidas üritanud neist teadmisi saada, mis on viinud neid avastusteni, mis on põhjustanud ka ekslikke järeldusi. Kolmandaks on see teaduse metoodikate tutvustamine – rutiinsed mahukad tööd ja säravad juhuleiud, töövõtted 19. sajandist arengus viimase aja lisavõimalusteni 21. sajandist. Kuid ükski teadus pole üksi, seetõttu lisanduvad neljanda kihistusena seosed teiste teadusharudega, nii lähimate kui loomi uurivatega kui ka esmapilgul lausa sobimatutega nagu psühholoogia ja neuroloogia. Taimedel ja loomade võrdlusest nähtub mitmete nende väliskeskkonnaga suhtlemise protsesside samasus, kuid ka sama ülesande mitmekesised, isegi erinevat päritolu teostumise võimalused elusorganismidel. Ja lõpuks aitab seesama närviteaduse alane võrdlemine aru saada ka sellest, mida närviprotsesside sarnast tunnetamist on taimedel võimalik ette kujutada ja millised taimedele pakutavad omadused jäävad siiski vaid muinasjuttudesse.

Oma ladusa ja mõnusalt lihtsa esituse poolest lubab raamat end lugeda juba 4.-5. klassi nutikamatel lastel. Aga ka loodusteadusliku eriharidusega paadunud täiskasvanulegi on seal oma iva – kasvõi kunagi eksamiteks tuubitu värskendamine ja parem mõtestamine. Uusimate teaduslike täienduste olemasolu võimaldab õpingute järgsel ajal lisandunust aimu saada. Ja loomulikult on raamat kõigile looduse ja elu huvilistele, kes nende kahe äärmuse vahele jäävad.

© AS Äripäev 2000-2022
  • Aadress: Vana Lõuna 39/1, 19094 Tallinn
  • Klienditugi: 667 0099 (8:15-17:00)
  • E-post: [email protected]