Moonutatud aeg

Raamatus „Moonutatud aeg“ selgitab psühholoog Claudia Hammond lahti mitmed põnevad ja igapäevased nähtused, mille üle paljud meist on vähemalt mõnda aega pead murdnud.

Miks vananedes aeg aina kiiremini paistab mööduvat? Kuidas meie emotsionaalne seisund aja tajumist mõjutab? Kas ajus on olemas kella-organ? Kui kaua kestab hetk? Kuidas aega ruumiliselt ette kujutatakse? Kas õige aeg jõuab meieni või leiame meie õige aja? Kuidas on ajataju seotud tõdemusega, et ilma minevikku mäletamata ei ole meil tulevikku?

Hammond kirjeldab nii ajataju käsitlevaid klassikalisi psühholoogilisi eksperimente kui tänapäevaseid uurimusi. Lisaks teoreetilistele teadmistele pakub raamat ka praktilisi nõuandeid, kuidas oma ajaga paremini toime tulla.

„Moonutatud aega“ lugedes tundus aeg küll kiiresti kulgevat. Loetu üle mõtisklemiseks paistis aga pikalt aega kuluvat. Objektiivselt tunde mõõtes oli tulemus täpselt vastupidine. Küsimusele, miks subjektiivne ajakogemus objektiivsega alati ei klapi, leidsin raamatust samuti vastuse.

Saatejuhi, kirjaniku ja psühholoogialektori Claudia Hammondi teine raamat „Moonutatud aeg“ näitab mitmekülgselt ja huvitavalt, kuidas meie aju manipuleerib ajaga, ning annab näpuotsaga nõu, mida selle teadmisega peale hakata.

Kui sulle tundub, et aeg kaob lennates käest või vahel aeg hoopis venib lõpmatuseni, siis Hammondi raamat kummagi probleemiga toimetulekuks juhtnööre ei jaga. Küll aga valgustab ta mõlema probleemi põhjuseid, näidates erinevaid katseid ja uuringuid tutvustades, miks vahel tormab aeg meist mööda ning vahel ei taha oodatud sündmus kuidagi kätte jõuda.

Tegelikult meenutab aega suhtumine sageli Koperniku-eelset universumikäsitlust. Tihtipeale eeldame, et meie seisame ning aeg liigub. Tegelikult on lugu hoopis teisiti: „Aeg ei möödu, aeg lihtsalt on.“

Seepärast Hammond keskendubki sellele, kuidas mõistus loob ajatunnetust, ning sellele, mida neuroteadlased ja psühholoogid nimetavad mõtteajaks. Piin „venitab“ ajataju ja näib, et minut kestab igaviku (just seepärast venib aeg depressioonis olevatel inimestel), nagu ka emotsionaalse jada tihedus (sel põhjusel näib hirm piinarikkalt pikana). Pikaajaline isolatsioonis viibimine, näiteks koopas viibimine, mõjub vastupidiselt: inimese keha bioloogiline ööpäev kestab 24 tundi ja 31 minutit ning isolatsioonis viibimine viib meid rütmist välja. Hammond kirjeldab Michel Siffre’i, kes veetis nooruses aega uurides kaks kuud koopas välismaailmaga suhtlemata ja tunnetas seda teravalt. Loomulikult võttis ta uue sajandi vastu samuti mõnenädalase koopaelu käigus. Aga kuna tema aeg venis ning tal polnud kella, tõstis ta šampanjaklaasi aastatuhande vahetuse tähistamiseks kolm ja pool päeva õigest hetkest hiljem.

Põnevat lugemist ja mitmest vallast pärit näiteid leiad raamatust paari õhtu nautimise jagu. Olgu selleks kasvõi Robert Levine’i elutempo mõõtmise katsed. Ta mõõtis 31 riigis üle maailma kolme näitajat: milline on jalakäijate keskmine kõnnikiirus, kaua aega kulub kohalikus keeles postmargi ostuks ning kui täpsed on kellad pankade seintel. Aga see on vaid üks kümmekonnast näitest. Põnevat lugemist leiab sellest küll ja veel: miks mäletame varajastes kahekümnendates läbitud „mälestuste mügariku“ perioodist nii palju, miks mõtleme iga 16 minuti tagant tulevikule, miks huvitavate kogemustega täidetud aeg tundub selle käigus lühike, ent tagasi vaadates pikk, miks suudame eesmärke paremini sõnastada, kujutledes neid minevikus juba juhtununa. Need on vaid mõned küsimused, millele Hammond vastab ja mille tagamaid avab.

Raamatu keskel eksleb autor küll viivuks esialgsest teemast üsna kaugele, olgu selleks kasvõi piinarikkalt pikk sünesteetikute elu kirjeldus, aga ju on selle põhjuseks Hammondi enda sünesteetilised kalduvused (sünesteetikud on inimesed, kes segavad omavahel erinevaid aistinguid, näiteks kuulevad lõhnu või näevad aega).

Õnneks on raamatu lõpp sama hoogne kui algus. Seal kirjutab Hammond sellest, mida teha, et aeg ei kaoks nii kähku käest. Nipp on väga lihtne. Aga selle saad teada siis, kui võtad raamatu kätte ja loed ise, muidu võtaksin sinult puändi kogemise rõõmu.