Moonutatud aeg

Ajataju mõistatuse jälgedel

Moonutatud aeg
Claudia Hammond
Lehekülgi: 272
Kirjastus: Äripäev

Kas te olete kunagi proovinud veeta päeva õhtusse nii, et ei vaata kordagi kella seinal ega käel? Tuleb välja, et see on peaaegu võimatu. Aeg juhib meie elu, kuid kui palju me sellest mõistame?

Toetudes teadustöödele psühholoogia, neuroteaduste ja bioloogia vallas ning uurides, kuidas mälu kujundab meie arusaama ajast, sukeldub Claudia Hammond ajataju saladustesse. Autor tutvustab meile erakordseid tegelasi, kes on valmis teaduse nimel minema väga kaugele: Prantsuse koopauurija Michel Siffre veedab kaks kuud koopas ihuüksi ja pilkases pimeduses; hulk vabatahtlikke laseb end kinniseotud silmi juhtida trepimademe servale ja mõned lubavad end lausa selg ees, kõrghoone katuselt alla kukutada.

„Moonutatud aeg“ näitab, kuidas oma aega tõhusamalt kasutada, oma soovi kohaselt kiiremalt või aeglasemalt jooksma panna, tulevikku täpsemalt kavandada ja lõpuks ka aega enda kasuks väänata.

 

Teised kirjutavad:
Kristjan Otsmann "Moonutatud aeg” annab ülevaate huvitavatest aja- ja aju-uuringutest
Delfi Forte 12.04.2013

Kristjan Otsmanni blogis lugemissoovitus 
Selge Pilt 15.03.2013

Sisukord

1 AJA ILLUSIOON 
Sinu aeg on minu aeg 
Aja üllatused 
Aeg aeglustub, kui sa kardad 
Inimeste katustelt allaviskamine
Mitte eriti kena eksperiment 
Hüperaktiivne aeg 
Aja järele sukeldumine
45 aastat viis korda päevas
Kuidas aega seisata 

2 MÕISTUSE KELLAD 
Aju elektriravi 
Mees, kes arvas, et tööpäev on lõppenud 
Täiuslik uni 
Emotsionaalsed hetked 
Musta lamba efekt 
Kolme maagia 
Kinniseotud silmadega serva poole
Kas aju võtab ise aega? 
Operatsioon „Aeg“ 

3 ESMASPÄEV ON PUNANE
Kuud käivad ringiratast 
Häda aastatuhande vahetusega 
Ajaloo värvimine 
Snargiefekt 
Kas me kõik näeme aega ruumiliselt? 
Aeg, ruum ja keel 
Aeg ja ruum segiläbi 
Millal on kolmapäevane koosolek? 
Ajajõgi 
Aja tagurpidi suunamine 
Leebe esmaspäev ja raevukas reede 

4 MIKS AEG VANEMAKS SAADES KIIREMINI LIIGUB
Autobiograafiline mälu 
Põhjalik meenutus 
Kui aeg käib ette 
Elu läbi teleskoobi 
Võtke kaks teemat päevas viis aastat järjest 
Ajatempel minevikule 
Kõik rappus 
Tuhat päeva 
Mälestuste mügarik 
Hetkede meeldejätmine päevade asemel 
Puhkuseparadoks 

5 TULEVIKU MÄLETAMINE 
Ajaränd tulevikku 
Kas teie koer suudab järgmist nädalat ette kujutada? 
Mida te homme teete? 
Mälestused sündmustest, mis iial aset ei leidnud 
Enesetapusaar 
Mõeldes mitte millestki 
Ekslik tulevik 
Halvad valikud 
Viis aastat, et jõuda sõnani „sipelgas“ 
Üks vahukomm, või kaks? 
Tulevikule orienteeritud mõtlemine 
Vaadates tagasi, vaadates edasi 

6 KUIDAS MUUTA OMA SUHET AJAGA 
1. probleem: aeg kiireneb 
2. probleem: kuidas panna aeg kiiremini käima 
3. probleem: liiga palju teha, liiga vähe aega 
4. probleem: võimetus tulevikku planeerida 
5. probleem: kehv minevikumälu 
6. probleem: liigne muretsemine tuleviku pärast 
7. probleem: püüd elada olevikus 
8. probleem: ennustamine, kuidas te end tulevikus tunnete

Arvustused

Anna-Kaisa Oidermaapeaasi.ee psühholoog

Raamatus „Moonutatud aeg“ selgitab psühholoog Claudia Hammond lahti mitmed põnevad ja igapäevased nähtused, mille üle paljud meist on vähemalt mõnda aega pead murdnud.

Miks vananedes aeg aina kiiremini paistab mööduvat? Kuidas meie emotsionaalne seisund aja tajumist mõjutab? Kas ajus on olemas kella-organ? Kui kaua kestab hetk? Kuidas aega ruumiliselt ette kujutatakse? Kas õige aeg jõuab meieni või leiame meie õige aja? Kuidas on ajataju seotud tõdemusega, et ilma minevikku mäletamata ei ole meil tulevikku?

Hammond kirjeldab nii ajataju käsitlevaid klassikalisi psühholoogilisi eksperimente kui tänapäevaseid uurimusi. Lisaks teoreetilistele teadmistele pakub raamat ka praktilisi nõuandeid, kuidas oma ajaga paremini toime tulla.

„Moonutatud aega“ lugedes tundus aeg küll kiiresti kulgevat. Loetu üle mõtisklemiseks paistis aga pikalt aega kuluvat. Objektiivselt tunde mõõtes oli tulemus täpselt vastupidine. Küsimusele, miks subjektiivne ajakogemus objektiivsega alati ei klapi, leidsin raamatust samuti vastuse.

Kristjan Otsmannaja- ja projektijuhtimise koolitaja, Aja aeglustamise ühingu asutajaliige

Saatejuhi, kirjaniku ja psühholoogialektori Claudia Hammondi teine raamat „Moonutatud aeg“ näitab mitmekülgselt ja huvitavalt, kuidas meie aju manipuleerib ajaga, ning annab näpuotsaga nõu, mida selle teadmisega peale hakata.

Kui sulle tundub, et aeg kaob lennates käest või vahel aeg hoopis venib lõpmatuseni, siis Hammondi raamat kummagi probleemiga toimetulekuks juhtnööre ei jaga. Küll aga valgustab ta mõlema probleemi põhjuseid, näidates erinevaid katseid ja uuringuid tutvustades, miks vahel tormab aeg meist mööda ning vahel ei taha oodatud sündmus kuidagi kätte jõuda.

Tegelikult meenutab aega suhtumine sageli Koperniku-eelset universumikäsitlust. Tihtipeale eeldame, et meie seisame ning aeg liigub. Tegelikult on lugu hoopis teisiti: „Aeg ei möödu, aeg lihtsalt on.“

Seepärast Hammond keskendubki sellele, kuidas mõistus loob ajatunnetust, ning sellele, mida neuroteadlased ja psühholoogid nimetavad mõtteajaks. Piin „venitab“ ajataju ja näib, et minut kestab igaviku (just seepärast venib aeg depressioonis olevatel inimestel), nagu ka emotsionaalse jada tihedus (sel põhjusel näib hirm piinarikkalt pikana). Pikaajaline isolatsioonis viibimine, näiteks koopas viibimine, mõjub vastupidiselt: inimese keha bioloogiline ööpäev kestab 24 tundi ja 31 minutit ning isolatsioonis viibimine viib meid rütmist välja. Hammond kirjeldab Michel Siffre’i, kes veetis nooruses aega uurides kaks kuud koopas välismaailmaga suhtlemata ja tunnetas seda teravalt. Loomulikult võttis ta uue sajandi vastu samuti mõnenädalase koopaelu käigus. Aga kuna tema aeg venis ning tal polnud kella, tõstis ta šampanjaklaasi aastatuhande vahetuse tähistamiseks kolm ja pool päeva õigest hetkest hiljem.

Põnevat lugemist ja mitmest vallast pärit näiteid leiad raamatust paari õhtu nautimise jagu. Olgu selleks kasvõi Robert Levine’i elutempo mõõtmise katsed. Ta mõõtis 31 riigis üle maailma kolme näitajat: milline on jalakäijate keskmine kõnnikiirus, kaua aega kulub kohalikus keeles postmargi ostuks ning kui täpsed on kellad pankade seintel. Aga see on vaid üks kümmekonnast näitest. Põnevat lugemist leiab sellest küll ja veel: miks mäletame varajastes kahekümnendates läbitud „mälestuste mügariku“ perioodist nii palju, miks mõtleme iga 16 minuti tagant tulevikule, miks huvitavate kogemustega täidetud aeg tundub selle käigus lühike, ent tagasi vaadates pikk, miks suudame eesmärke paremini sõnastada, kujutledes neid minevikus juba juhtununa. Need on vaid mõned küsimused, millele Hammond vastab ja mille tagamaid avab.

Raamatu keskel eksleb autor küll viivuks esialgsest teemast üsna kaugele, olgu selleks kasvõi piinarikkalt pikk sünesteetikute elu kirjeldus, aga ju on selle põhjuseks Hammondi enda sünesteetilised kalduvused (sünesteetikud on inimesed, kes segavad omavahel erinevaid aistinguid, näiteks kuulevad lõhnu või näevad aega).

Õnneks on raamatu lõpp sama hoogne kui algus. Seal kirjutab Hammond sellest, mida teha, et aeg ei kaoks nii kähku käest. Nipp on väga lihtne. Aga selle saad teada siis, kui võtad raamatu kätte ja loed ise, muidu võtaksin sinult puändi kogemise rõõmu.

Tellimine
PaberraamatOtsas
Moonutatud aeg

Moonutatud aeg

Claudia Hammond
Ajataju mõistatuse jälgedel
Tellimine
PaberraamatOtsas

Kirjeldus

Kas te olete kunagi proovinud veeta päeva õhtusse nii, et ei vaata kordagi kella seinal ega käel? Tuleb välja, et see on peaaegu võimatu. Aeg juhib meie elu, kuid kui palju me sellest mõistame?

Toetudes teadustöödele psühholoogia, neuroteaduste ja bioloogia vallas ning uurides, kuidas mälu kujundab meie arusaama ajast, sukeldub Claudia Hammond ajataju saladustesse. Autor tutvustab meile erakordseid tegelasi, kes on valmis teaduse nimel minema väga kaugele: Prantsuse koopauurija Michel Siffre veedab kaks kuud koopas ihuüksi ja pilkases pimeduses; hulk vabatahtlikke laseb end kinniseotud silmi juhtida trepimademe servale ja mõned lubavad end lausa selg ees, kõrghoone katuselt alla kukutada.

„Moonutatud aeg“ näitab, kuidas oma aega tõhusamalt kasutada, oma soovi kohaselt kiiremalt või aeglasemalt jooksma panna, tulevikku täpsemalt kavandada ja lõpuks ka aega enda kasuks väänata.

 

Teised kirjutavad:
Kristjan Otsmann "Moonutatud aeg” annab ülevaate huvitavatest aja- ja aju-uuringutest
Delfi Forte 12.04.2013

Kristjan Otsmanni blogis lugemissoovitus 
Selge Pilt 15.03.2013

Lisainfo

Claudia Hammond
Lehekülgi: 272
Kirjastus: Äripäev

Sisukord

1 AJA ILLUSIOON 
Sinu aeg on minu aeg 
Aja üllatused 
Aeg aeglustub, kui sa kardad 
Inimeste katustelt allaviskamine
Mitte eriti kena eksperiment 
Hüperaktiivne aeg 
Aja järele sukeldumine
45 aastat viis korda päevas
Kuidas aega seisata 

2 MÕISTUSE KELLAD 
Aju elektriravi 
Mees, kes arvas, et tööpäev on lõppenud 
Täiuslik uni 
Emotsionaalsed hetked 
Musta lamba efekt 
Kolme maagia 
Kinniseotud silmadega serva poole
Kas aju võtab ise aega? 
Operatsioon „Aeg“ 

3 ESMASPÄEV ON PUNANE
Kuud käivad ringiratast 
Häda aastatuhande vahetusega 
Ajaloo värvimine 
Snargiefekt 
Kas me kõik näeme aega ruumiliselt? 
Aeg, ruum ja keel 
Aeg ja ruum segiläbi 
Millal on kolmapäevane koosolek? 
Ajajõgi 
Aja tagurpidi suunamine 
Leebe esmaspäev ja raevukas reede 

4 MIKS AEG VANEMAKS SAADES KIIREMINI LIIGUB
Autobiograafiline mälu 
Põhjalik meenutus 
Kui aeg käib ette 
Elu läbi teleskoobi 
Võtke kaks teemat päevas viis aastat järjest 
Ajatempel minevikule 
Kõik rappus 
Tuhat päeva 
Mälestuste mügarik 
Hetkede meeldejätmine päevade asemel 
Puhkuseparadoks 

5 TULEVIKU MÄLETAMINE 
Ajaränd tulevikku 
Kas teie koer suudab järgmist nädalat ette kujutada? 
Mida te homme teete? 
Mälestused sündmustest, mis iial aset ei leidnud 
Enesetapusaar 
Mõeldes mitte millestki 
Ekslik tulevik 
Halvad valikud 
Viis aastat, et jõuda sõnani „sipelgas“ 
Üks vahukomm, või kaks? 
Tulevikule orienteeritud mõtlemine 
Vaadates tagasi, vaadates edasi 

6 KUIDAS MUUTA OMA SUHET AJAGA 
1. probleem: aeg kiireneb 
2. probleem: kuidas panna aeg kiiremini käima 
3. probleem: liiga palju teha, liiga vähe aega 
4. probleem: võimetus tulevikku planeerida 
5. probleem: kehv minevikumälu 
6. probleem: liigne muretsemine tuleviku pärast 
7. probleem: püüd elada olevikus 
8. probleem: ennustamine, kuidas te end tulevikus tunnete

Arvustused (2)

Anna-Kaisa Oidermaapeaasi.ee psühholoog

Raamatus „Moonutatud aeg“ selgitab psühholoog Claudia Hammond lahti mitmed põnevad ja igapäevased nähtused, mille üle paljud meist on vähemalt mõnda aega pead murdnud.

Miks vananedes aeg aina kiiremini paistab mööduvat? Kuidas meie emotsionaalne seisund aja tajumist mõjutab? Kas ajus on olemas kella-organ? Kui kaua kestab hetk? Kuidas aega ruumiliselt ette kujutatakse? Kas õige aeg jõuab meieni või leiame meie õige aja? Kuidas on ajataju seotud tõdemusega, et ilma minevikku mäletamata ei ole meil tulevikku?

Hammond kirjeldab nii ajataju käsitlevaid klassikalisi psühholoogilisi eksperimente kui tänapäevaseid uurimusi. Lisaks teoreetilistele teadmistele pakub raamat ka praktilisi nõuandeid, kuidas oma ajaga paremini toime tulla.

„Moonutatud aega“ lugedes tundus aeg küll kiiresti kulgevat. Loetu üle mõtisklemiseks paistis aga pikalt aega kuluvat. Objektiivselt tunde mõõtes oli tulemus täpselt vastupidine. Küsimusele, miks subjektiivne ajakogemus objektiivsega alati ei klapi, leidsin raamatust samuti vastuse.

Kristjan Otsmannaja- ja projektijuhtimise koolitaja, Aja aeglustamise ühingu asutajaliige

Saatejuhi, kirjaniku ja psühholoogialektori Claudia Hammondi teine raamat „Moonutatud aeg“ näitab mitmekülgselt ja huvitavalt, kuidas meie aju manipuleerib ajaga, ning annab näpuotsaga nõu, mida selle teadmisega peale hakata.

Kui sulle tundub, et aeg kaob lennates käest või vahel aeg hoopis venib lõpmatuseni, siis Hammondi raamat kummagi probleemiga toimetulekuks juhtnööre ei jaga. Küll aga valgustab ta mõlema probleemi põhjuseid, näidates erinevaid katseid ja uuringuid tutvustades, miks vahel tormab aeg meist mööda ning vahel ei taha oodatud sündmus kuidagi kätte jõuda.

Tegelikult meenutab aega suhtumine sageli Koperniku-eelset universumikäsitlust. Tihtipeale eeldame, et meie seisame ning aeg liigub. Tegelikult on lugu hoopis teisiti: „Aeg ei möödu, aeg lihtsalt on.“

Seepärast Hammond keskendubki sellele, kuidas mõistus loob ajatunnetust, ning sellele, mida neuroteadlased ja psühholoogid nimetavad mõtteajaks. Piin „venitab“ ajataju ja näib, et minut kestab igaviku (just seepärast venib aeg depressioonis olevatel inimestel), nagu ka emotsionaalse jada tihedus (sel põhjusel näib hirm piinarikkalt pikana). Pikaajaline isolatsioonis viibimine, näiteks koopas viibimine, mõjub vastupidiselt: inimese keha bioloogiline ööpäev kestab 24 tundi ja 31 minutit ning isolatsioonis viibimine viib meid rütmist välja. Hammond kirjeldab Michel Siffre’i, kes veetis nooruses aega uurides kaks kuud koopas välismaailmaga suhtlemata ja tunnetas seda teravalt. Loomulikult võttis ta uue sajandi vastu samuti mõnenädalase koopaelu käigus. Aga kuna tema aeg venis ning tal polnud kella, tõstis ta šampanjaklaasi aastatuhande vahetuse tähistamiseks kolm ja pool päeva õigest hetkest hiljem.

Põnevat lugemist ja mitmest vallast pärit näiteid leiad raamatust paari õhtu nautimise jagu. Olgu selleks kasvõi Robert Levine’i elutempo mõõtmise katsed. Ta mõõtis 31 riigis üle maailma kolme näitajat: milline on jalakäijate keskmine kõnnikiirus, kaua aega kulub kohalikus keeles postmargi ostuks ning kui täpsed on kellad pankade seintel. Aga see on vaid üks kümmekonnast näitest. Põnevat lugemist leiab sellest küll ja veel: miks mäletame varajastes kahekümnendates läbitud „mälestuste mügariku“ perioodist nii palju, miks mõtleme iga 16 minuti tagant tulevikule, miks huvitavate kogemustega täidetud aeg tundub selle käigus lühike, ent tagasi vaadates pikk, miks suudame eesmärke paremini sõnastada, kujutledes neid minevikus juba juhtununa. Need on vaid mõned küsimused, millele Hammond vastab ja mille tagamaid avab.

Raamatu keskel eksleb autor küll viivuks esialgsest teemast üsna kaugele, olgu selleks kasvõi piinarikkalt pikk sünesteetikute elu kirjeldus, aga ju on selle põhjuseks Hammondi enda sünesteetilised kalduvused (sünesteetikud on inimesed, kes segavad omavahel erinevaid aistinguid, näiteks kuulevad lõhnu või näevad aega).

Õnneks on raamatu lõpp sama hoogne kui algus. Seal kirjutab Hammond sellest, mida teha, et aeg ei kaoks nii kähku käest. Nipp on väga lihtne. Aga selle saad teada siis, kui võtad raamatu kätte ja loed ise, muidu võtaksin sinult puändi kogemise rõõmu.

© AS Äripäev 2000-2022
  • Aadress: Vana Lõuna 39/1, 19094 Tallinn
  • Klienditugi: 667 0099 (8:15-17:00)
  • E-post: [email protected]