Müra, heli ja hääled

Kui tihti hoomame meid ümbritsevat helide tulva kogu selle värviküllases rikkuses? Helid on kõikjal – isegi kui me ei kuule või ei kuula neid teadlikult. Kuidas heliseb vaikus? Mis on müra? Mis on muusika? Kust kulgeb piir, kui seda üldse olemas ongi? Kuidas resoneerib maailm meis? Helide ja muusika olemust ja tähendust on keerukas, ehk pigem isegi võimatu väljendada verbaalselt, sest helisfäärid on meis endis, sügaval primitiivsemal teadvustasandil ja tabatavad intuitiivselt. Helimaastikud edastavad hindamatut intuitiivset teavet – ajast ja ruumist...

Meenub John Cage’i avangardistlik teos „4′33″“, mis rikastas omal ajal muusika kontseptsiooni uute väljendusvahenditega – vaikuse ja potentsiaalsete helimaailmadega, mis meid ümbritsevad igapäevases elus. Nimelt istuvad selle teose vältel interpreedid vaikselt ja ei mängi mingit instrumenti. Müraga, kuid ka vaikusega on juba paraku nii, et mida avatumad me sellele oleme, seda kütkestavamaks võib elamus osutuda.

Meedia ja helide sotsiaalse ajaloo entusiastliku uurija David Hendy raamat, mis põhineb tema 30-osalisel BBC raadiosaadete sarjal, pakub kütkestavat ajarännakut läbi erinevate helimaastike. Autor juhatab lugeja esmalt pimedatesse eelajaloolistesse koobastesse. Põnev on lugeda arheoloogide eksperimentidest, kus häälte ja käte plaksutamisega tekitati kajaefekte, millega justkui võluväel äratati koopamaalinguil kujutatud loomi ja muid visuaale „ellu“. Kuuldes heli endi ümber äkitselt muutumas, lülitasid nad oma taskulambid sisse ja nägid sageli täpselt selles kohas seinal või laes koopajooniseid.

Edasise reisi käigus kergitab autor nii rituaalsete helimaastike salapära loori kui ka käsitleb helide mõju šamanistlikes maagilistes rituaalides, mille abil püüti mõjutada loodusstiihiaid ja taevalikke vägesid.

Hendy viib lugeja läbi sajandite helimaastike. Kord leiame end kesk metropolide kakofoonilist kära ja saginat, siis taas looduse helimaastike rüpes. Autor ei jäta käsitlemata ka helide poliitilist aspekti, seda, kuidas helide mõju on aegade vältel osavalt kasutatud relvana – kord ähvardavana, kord alandlikkusele manitsevana või hoopis innustavana ja toonust tõstvana. Puudutamata ei jää ka võimuga tihedalt seotud kontrolli küsimus – „mil määral kontrollib üks või teine grupp helimaastikku, mille keskel nad elavad“. Lugejale antakse ka ülevaade helisalvestusajaloo verstapostidest, taustamuusika ehk liftimuusika võidukäigust, kõnekunsti veenvusest ja lahingumüra mõjust psüühikale, aga ka helide sihipärasest kasutamisest.

Kuidas on tehnoloogia areng mõjutanud ja kujundanud helimaastikke? Kas vajame pidevat helifooni või sooviksime me hoopiski põgeneda vaikuse rüppe?

Hendy raamat on inspireeriv lugemiselamus igaühele meist. Ehkki autor ise rõhutab, et teda pole ajendanud raamatut kirjutama mitte niivõrd helide metafüüsiline aspekt, kuivõrd heli sotsiaalne ajalugu ja see, ”kuidas ja miks oleme me ajaloo vältel helisid kuulanud ja neile reageerinud“, tuletas selle lugemine eredalt meelde helimaailma sügavat mõju meile ja meid ümbritsevale. Sageli väidetakse, et müra on midagi soovimatut ja „ebakohast“. Kuid kas see on ikka nii, või on küsimus pigem meie häälestatuses – suhtumises ümbritsevasse maailma ja kaasinimestesse?

David Hendy raamat paneb mõtlema, milline on meie suhe mürasse, kõlasse, helisse ja häälde tänapäeval ning milline see võis olla sadu või ka tuhandeid aastaid tagasi. Kui veel meie vanavanemaid kohutas lennukimüra, siis tänapäeva suurlinlast, kes on harjunud pideva taustamüraga, kohutab vaikus. On meis tekkimas sotsiaalne kurtus, et oma kuulmismeelt säästa?

Raamatu autor on andnud huvitava läbilõike heli tõlgitsemise ajaloost alates loodushäältest kuni järjest tiheneva tehishäältega kõlakeskkonnani, inimhääl sealhulgas. Oleme oma hinnangutes seni lähtunud vaid oma arusaamadest heli ja müra kohta ning võtnud aluseks enamasti õhtumaade muusikatraditsiooni. Hendy käsitlus kõladest aitab muuta seda traditsioonilist mõttelaadi oluliselt avaramaks tänu huvitavatele näidetele ajaloost.

Vanade eestlaste lahingueelsed paganlikud rituaalid hääle, relvade ja pillidega tundusid Läti Henriku Liivimaa kroonika kohaselt ristirüütlitele lihtsalt lärmamisena. Kui neid helisid ei mõisteta, ei tähenda see veel, et need oleksid tähenduseta. Hendy rõhutab, et helid, mida inimesed on ajaloo vältel kuuldavale toonud – nii kõige häirivamad ja inetumad kui ka kõige meeldivamad helid –, on alati olnud tähendusega täidetud. Sellega annab Hendy võtme ka tänapäeva avangardse muusika, kõlamaastike ja stomp’i ja mitmesuguste performance’ite mõistmiseks.

Ka masinate müra, veepiiskade „hääl” ja linnulaul võib olla tähendusega kõlapilt või koguni muusika, kuigi veel mõnikümmend aastat tagasi räägiti muusikateooria õpikuis muusikalisest ja mittemuusikalisest helist ehk mürast. Nüüdseks on müradest saanud oluline väljendusvahend kaasaegses muusikas ja etenduskunstides.

Hendy paneb meid mõtlema selle üle, milline jõud on sõnal, selle kõlal. Millise tähenduse annab kõnele sõna kõlavärv, kõne tempo – sellest teame vähem. Veelgi vähem oskame hääle tämbrit teadlikult kasutada. Tänapäeval, üha tiheneva asustusega ja üha pingelisemaks muutuvas elukeskkonnas, on suhtlemine paratamatu. Seega hääl, ja selle varjundid ning nende kasutamine, on muutunud äärmiselt oluliseks. Kõik, mida me ütleme ja kuidas me ütleme, võib mõjutada meie elukäiku. Kaotad hääle, kaotad iseenda – on vana indiaani tarkusetera. Kas ja kuivõrd see tänapäeva tehniliste võimaluste juures enam kehtib?

Rääkides küll kuulamisest, kuulmisest ja tähendustest, annab raamat mõtlemisainet ka üsna argisteks arutlusteks. Miks asus köök mõisates ja peenemates peredes vanasti eluruumidest eemal? Mitte ainult toidulõhnade, vaid ka köögi liiga talupoeglike kõlade esiletungimise vältimiseks. Tänapäeval on aga avatud köök koos oma toiduvalmistamise kõladega toodud ju otse elutuppa. On siis kõrgkultuur omaks võtnud talupoeglikud väärtused?

Hendy raamat, mis on omamoodi mentaliteedi-ajalugu, paneb mõtlema, kui sotsiaalne on kuulmismeel meie elus tänapäeval ning millest me ajaloo mõistmisel oleme ilma jäämas või hoopis rikastumas.