Neli protsenti universumist
Tumeaine, tumeenergia ja võidujooks ülejäänud tegelikkuse avastamiseks
Viimaste aastate jooksul on käputäis teadlasi üksteise võidu püüdnud seletada üht iseäralikku asjaolu meie universumis: vaid neli protsenti sellest on aine, millest koosnevad inimesed, raamatud, tähed ja planeedid. Kõik ülejäänu on täiesti tundmatu. Just seda salapärast osa nimetavad teadlased tumedaks – tumeaineks, tumeenergiaks.
Richard Paneki kaasahaarav jutustus kõneleb sellest, kuidas teadlased oma kosmostkõigutava järelduseni jõudsid. Ta jutustab müstiliste substantside, tumeaine ja tumeenergia otsingutest. Sellesse otsingusse kaasatud teadlased, kes on ühtlasi ka raamatu peategelased – Saul Perlmutter, Brian Schmidt ja Adam Riess –, pälvisid oma avastuste eest 2011. aasta Nobeli füüsikapreemia.
Ent need teadlased ei töötanud üheskoos. Raamat on samaaegselt ka sissevaade kibedasse konkurentsi ja viljakasse koostöösse, ahhaa-hetkedesse ja tupikutesse, mis teadlaste otsinguid ilmestasid, teadust uuendasid ja universumi taasleiutasid. Panek jutustab paeluva loo, mis heidab valgust laiale lugejaskonnale tundmatu eriala lavatagustele soppidele.
„Neli protsenti universumist“ jõudis 2012. aastal maailma parimaid populaarteaduslikke raamatuid koondava Londoni Kuningliku Seltsi Wintoni auhinna eelvalikusse.
Teised kirjutavad:
Jaan Martinson Postimehe raamatublogis
Tiit Kändler Sirbis: Tuhatnelja nelja protsendi jahil
Sisukord
Tänuavaldused
Proloog
I osa: Rohkem kui silm seletab
1. Ja saagu valgus
2. Mis seal olla võiks
3. Krooni valimine
II osa: Ennäe imet
4 Mängu pääsemine
5. Mängus püsimine
6. Mäng
III osa: Sügaviku pale
7. Lameda universumi ühing
8. Tere, lambda
9. Hambahaldjas tuleb kaks korda
IV osa: Vähem kui pealt paistab
10. Bambino needus
11. See asi
12. Peab alla tulema
Epiloog
Märkused
Tsiteeritud teosed
Indeks
Arvustused
Meie arusaam Universumist on muutunud viimastel aastakümnetel aina põhjalikumaks, eeskätt tänu uutele vaatlusandmetele – me oskame mõõta reliktkiirgust, mis on pärit Universumi lapseeast, teame, et galaktikad on koondunud hiiglasuurde kalavõrku, mis ruumi täidab, näeme galaktikate kasvu varastest täheklompidest praegusteks hiidspiraalideks, nagu meie enda Galaktika.
Samal ajal on meie ettekujutus Universumist just praegu eriti puudulik. Me oskame kogu vaatlusinfot seletada ühtse füüsikalise pildina, kuid see pilt sisaldab väga omapäraseid mõisteid, tumeaine ja tumeenergia. Need moodustavad kokku lõviosa Universumist ja määravad selle arengu, jättes Universumi nähtavale osale vaid mõne protsendi koguainest. Tumeainet pole keegi veel näinud ega käega katsunud, kuigi meil on aimu, millest see koosneda võib, aga saladuslik tumeenergia, mis Universumit praegu laiali puhub, on meile praegu veel üleni suur mõistatus.
Richard Panek püüab seda tumedat Universumit lugejale tasapisi lähemale tuua, ja saab sellega hästi hakkama. Kuid Paneki raamat on eriline, sest see räägib kosmoloogiast selle tegijate kaudu. Ta kirjutab tuntud astronoomidest ja füüsikutest, vaatlejatest ja teoreetikutest, projektide vaevalisest sünnist, omavahelistest suhetest ja intriigidest – kõigest, millest teadusartiklites ja raamatutes pole viisakas rääkida. Suure osa raamatust moodustab tumeenergia Nobeli preemia lugu, mille kaudu on huvitav jälgida radikaalselt erinevaid tööstiile astronoomias ja osakestefüüsikas.
Paneki raamat põhineb pikkadel vestlustel USA kosmoloogidega ja annab USA-keskse pildi kosmoloogia arengust; Euroopa ja kunagise Nõukogude Liidu kesksed pildid oleks erinevad. Seda ei saa aga pahaks panna, sest iga uurija näeb elu ja inimesi isemoodi, ja igal pildil on omaette väärtus.
Head lugemist!
Neli protsenti universumist
Kirjeldus
Viimaste aastate jooksul on käputäis teadlasi üksteise võidu püüdnud seletada üht iseäralikku asjaolu meie universumis: vaid neli protsenti sellest on aine, millest koosnevad inimesed, raamatud, tähed ja planeedid. Kõik ülejäänu on täiesti tundmatu. Just seda salapärast osa nimetavad teadlased tumedaks – tumeaineks, tumeenergiaks.
Richard Paneki kaasahaarav jutustus kõneleb sellest, kuidas teadlased oma kosmostkõigutava järelduseni jõudsid. Ta jutustab müstiliste substantside, tumeaine ja tumeenergia otsingutest. Sellesse otsingusse kaasatud teadlased, kes on ühtlasi ka raamatu peategelased – Saul Perlmutter, Brian Schmidt ja Adam Riess –, pälvisid oma avastuste eest 2011. aasta Nobeli füüsikapreemia.
Ent need teadlased ei töötanud üheskoos. Raamat on samaaegselt ka sissevaade kibedasse konkurentsi ja viljakasse koostöösse, ahhaa-hetkedesse ja tupikutesse, mis teadlaste otsinguid ilmestasid, teadust uuendasid ja universumi taasleiutasid. Panek jutustab paeluva loo, mis heidab valgust laiale lugejaskonnale tundmatu eriala lavatagustele soppidele.
„Neli protsenti universumist“ jõudis 2012. aastal maailma parimaid populaarteaduslikke raamatuid koondava Londoni Kuningliku Seltsi Wintoni auhinna eelvalikusse.
Teised kirjutavad:
Jaan Martinson Postimehe raamatublogis
Tiit Kändler Sirbis: Tuhatnelja nelja protsendi jahil
Lisainfo
Sisukord
Tänuavaldused
Proloog
I osa: Rohkem kui silm seletab
1. Ja saagu valgus
2. Mis seal olla võiks
3. Krooni valimine
II osa: Ennäe imet
4 Mängu pääsemine
5. Mängus püsimine
6. Mäng
III osa: Sügaviku pale
7. Lameda universumi ühing
8. Tere, lambda
9. Hambahaldjas tuleb kaks korda
IV osa: Vähem kui pealt paistab
10. Bambino needus
11. See asi
12. Peab alla tulema
Epiloog
Märkused
Tsiteeritud teosed
Indeks
Arvustused (1)
Meie arusaam Universumist on muutunud viimastel aastakümnetel aina põhjalikumaks, eeskätt tänu uutele vaatlusandmetele – me oskame mõõta reliktkiirgust, mis on pärit Universumi lapseeast, teame, et galaktikad on koondunud hiiglasuurde kalavõrku, mis ruumi täidab, näeme galaktikate kasvu varastest täheklompidest praegusteks hiidspiraalideks, nagu meie enda Galaktika.
Samal ajal on meie ettekujutus Universumist just praegu eriti puudulik. Me oskame kogu vaatlusinfot seletada ühtse füüsikalise pildina, kuid see pilt sisaldab väga omapäraseid mõisteid, tumeaine ja tumeenergia. Need moodustavad kokku lõviosa Universumist ja määravad selle arengu, jättes Universumi nähtavale osale vaid mõne protsendi koguainest. Tumeainet pole keegi veel näinud ega käega katsunud, kuigi meil on aimu, millest see koosneda võib, aga saladuslik tumeenergia, mis Universumit praegu laiali puhub, on meile praegu veel üleni suur mõistatus.
Richard Panek püüab seda tumedat Universumit lugejale tasapisi lähemale tuua, ja saab sellega hästi hakkama. Kuid Paneki raamat on eriline, sest see räägib kosmoloogiast selle tegijate kaudu. Ta kirjutab tuntud astronoomidest ja füüsikutest, vaatlejatest ja teoreetikutest, projektide vaevalisest sünnist, omavahelistest suhetest ja intriigidest – kõigest, millest teadusartiklites ja raamatutes pole viisakas rääkida. Suure osa raamatust moodustab tumeenergia Nobeli preemia lugu, mille kaudu on huvitav jälgida radikaalselt erinevaid tööstiile astronoomias ja osakestefüüsikas.
Paneki raamat põhineb pikkadel vestlustel USA kosmoloogidega ja annab USA-keskse pildi kosmoloogia arengust; Euroopa ja kunagise Nõukogude Liidu kesksed pildid oleks erinevad. Seda ei saa aga pahaks panna, sest iga uurija näeb elu ja inimesi isemoodi, ja igal pildil on omaette väärtus.
Head lugemist!