Pimeduse aja algus
Kuidas kristlased hävitasid klassikalise maailma
Oleme harjunud kristluse levikut läänemaailmas pidama tõeliseks triumfiks. Paraku kaasnes sellega metsik vandalism, mil Jeesuse jüngrid ründasid armutult klassikalist kultuuri, tõugates seeläbi lääne tsivilisatsiooni tuhande aasta pikkusesse vaikellu. Raamatus „Pimeduse aja algus“ äratab Catherine Nixey ellu unustusse vajunud ajaloo ning toob lugeja ette südantlõhestava kirjelduse kristluse algusajast ja sellega kaasnenud hävingust.
Enne kui kirik asus säilitama, see hävitas – 4. ja 5. sajandil lõhkus ning purustas kristlik kirik seninägematus raevuhoos vapustava hulga kunstiteoseid. Paljud kujud ja templid jäid alles üksnes seetõttu, et need olid liiga kõrged. Kristlased lihtsalt ei küündinud nendeni oma algeliste redelite ja vasaratega.
Selles „puhastuses“ hävis ka enamik klassikalisest kirjandusest. Ajal, mil pärgamenti polnud piisavalt, nühiti paljude antiikautorite kirjutised maha, et need asendada „ülevamate“ teemadega. Kristlased tegid maatasa ka muistse maailma suurima raamatukogu, kus kunagi oli olnud vahest ehk 700 000 raamatut. Kulus rohkem kui tuhat aastat, enne kui suudeti taas sama hulk raamatuid ühe raamatukogu alla koguda.
Toonased raevukad ründajad polnud sugugi kummalised veidrikud. Kallaletunge „hullude“, „neetud“ ja „sõgedate“ paganate kultuurile juhtisid mehed, kes olid katoliku kiriku südames. Suur Augustinus ise teatas kogudusele Kartaagos: „Et kogu paganate ja paganarahvaste ebausk oleks hävitatud, seda jumal tahab, jumal käsib, jumal kuulutab.“
Säärane maniakaalne tähelepanu ei tulnud julmusest. Vastupidi: patustaja ohjes hoidmine, ründamine, sundimine ja isegi löömine oli – kui seeläbi õnnestus ta tagasi pöörata õiguse teele – nende päästmine. Nagu vagade paradokside meister Augustinus ütles: „Oh, halastusrikas metsikus.“
Sisukord
ALGUS
Proloog. Palmyra, umbes aastal 385 pKr
LÕPP
sissejuhatus. Ateena, 532 pKr
Esimene peatükk. Nähtamatu armee
Teine peatükk. Deemonite lahinguväli
Kolmas peatükk. Tarkus on rumalus
Neljas peatükk. „Märtrite napist arvust“
Viies peatükk. Need hullunud mehed
Kuues peatükk. Maailma imepäraseim hoone
Seitsmes peatükk. Templeid põlates
Kaheksas peatükk. Kuidas hävitada deemonit?
Üheksas peatükk. Hulljulged
Kümnes peatükk. Kuradi karikast juues
Üheteistkümnes peatükk. Deemonite vigadest puhtaks
Kaheteistkümnes peatükk. Carpe diem
Kolmeteistkümnes peatükk. Need, kes hülgavad
Jumala kombed
Neljateistkümnes peatükk. Rõõmu türannia hävitamine
Viieteistkümnes peatükk. Halastusrikas metsikus
Kuueteistkümnes peatükk. Türannia ja kriisi aeg
Tänusõnad
Illustratsioonide allikad
Bibliograafia
Märkused
Isikunimede register
Pimeduse aja algus
Kirjeldus
Oleme harjunud kristluse levikut läänemaailmas pidama tõeliseks triumfiks. Paraku kaasnes sellega metsik vandalism, mil Jeesuse jüngrid ründasid armutult klassikalist kultuuri, tõugates seeläbi lääne tsivilisatsiooni tuhande aasta pikkusesse vaikellu. Raamatus „Pimeduse aja algus“ äratab Catherine Nixey ellu unustusse vajunud ajaloo ning toob lugeja ette südantlõhestava kirjelduse kristluse algusajast ja sellega kaasnenud hävingust.
Enne kui kirik asus säilitama, see hävitas – 4. ja 5. sajandil lõhkus ning purustas kristlik kirik seninägematus raevuhoos vapustava hulga kunstiteoseid. Paljud kujud ja templid jäid alles üksnes seetõttu, et need olid liiga kõrged. Kristlased lihtsalt ei küündinud nendeni oma algeliste redelite ja vasaratega.
Selles „puhastuses“ hävis ka enamik klassikalisest kirjandusest. Ajal, mil pärgamenti polnud piisavalt, nühiti paljude antiikautorite kirjutised maha, et need asendada „ülevamate“ teemadega. Kristlased tegid maatasa ka muistse maailma suurima raamatukogu, kus kunagi oli olnud vahest ehk 700 000 raamatut. Kulus rohkem kui tuhat aastat, enne kui suudeti taas sama hulk raamatuid ühe raamatukogu alla koguda.
Toonased raevukad ründajad polnud sugugi kummalised veidrikud. Kallaletunge „hullude“, „neetud“ ja „sõgedate“ paganate kultuurile juhtisid mehed, kes olid katoliku kiriku südames. Suur Augustinus ise teatas kogudusele Kartaagos: „Et kogu paganate ja paganarahvaste ebausk oleks hävitatud, seda jumal tahab, jumal käsib, jumal kuulutab.“
Säärane maniakaalne tähelepanu ei tulnud julmusest. Vastupidi: patustaja ohjes hoidmine, ründamine, sundimine ja isegi löömine oli – kui seeläbi õnnestus ta tagasi pöörata õiguse teele – nende päästmine. Nagu vagade paradokside meister Augustinus ütles: „Oh, halastusrikas metsikus.“
Lisainfo
Sisukord
ALGUS
Proloog. Palmyra, umbes aastal 385 pKr
LÕPP
sissejuhatus. Ateena, 532 pKr
Esimene peatükk. Nähtamatu armee
Teine peatükk. Deemonite lahinguväli
Kolmas peatükk. Tarkus on rumalus
Neljas peatükk. „Märtrite napist arvust“
Viies peatükk. Need hullunud mehed
Kuues peatükk. Maailma imepäraseim hoone
Seitsmes peatükk. Templeid põlates
Kaheksas peatükk. Kuidas hävitada deemonit?
Üheksas peatükk. Hulljulged
Kümnes peatükk. Kuradi karikast juues
Üheteistkümnes peatükk. Deemonite vigadest puhtaks
Kaheteistkümnes peatükk. Carpe diem
Kolmeteistkümnes peatükk. Need, kes hülgavad
Jumala kombed
Neljateistkümnes peatükk. Rõõmu türannia hävitamine
Viieteistkümnes peatükk. Halastusrikas metsikus
Kuueteistkümnes peatükk. Türannia ja kriisi aeg
Tänusõnad
Illustratsioonide allikad
Bibliograafia
Märkused
Isikunimede register