Romanovid
Venemaa valitsejad 1613-1917
Võimas Romanovite dünastia oli kolmesaja aasta kestel Venemaa süda ja hing. Kõik Romanovite soost valitsejad alates 1613. aastal troonile tõusnud Mihhail Fjodorovitšist kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini valitsenud Nikolai II-ni on omal moel Venemaa ajalugu vorminud.
17. sajandi alguses, kui pärast pikki dünastilisi võitlusi sai tsaariks Mihhail Fjodorovitš Romanov, valitses Venemaal kaos. Segadusteaja sisepingetele lisandus välispiiridel ähvardav vaenlane. Terve 17. sajandi oli Venemaa suletud riik, mis end järjekindlalt välismaailmale vastandas. Kui 18. sajandi alguses tõusis troonile Peeter I, asus noor keiser Venemaad euroopalikuks suurriigiks muutma. Järgnenud võimsad valitsejad, nende hulgas „kroonitud filosoof“ Katariina II, „perfektne despoot“ Nikolai I ja „tõeline venelane“ Aleksander III, kujundasid kogu Venemaa poliitikat, ühiskondlikku elu, kunsti ja filosoofiat. Dünastia viimane keiser Nikolai II pidi valitsema sõdadest ja revolutsioonidest lõhestatud riiki, toeks Rasputini mõistetamatule mõjule allutatud keisrinna. Valikud olid toonases olukorras napiks jäänud ja nii jõutigi traagilise lõpuni – keisripere hukkamiseni Jekaterinburgis –, millega sai läbi ka Romanovite valitsejasoo lugu.
Venemaa ühe võimsaima dünastia ajaloos keskendub autor nii Romanovite edusammudele kui ka nurjumistele ja hindab strateegiaid, mis aitasid neil Euroopa suurimat riiki üle kolmesaja aasta valitseda. Vaadeldakse ka valitsejate omavahelisi, sageli pingelisi vahekordi, muu hulgas naissoost Romanovite poliitilist ja kultuurilist mõju, ning käsitletakse isikuid ja nende eraelu, sest Venemaa poliitikas mängisid suguvõsa- ja isiklikud suhted noil aegadel tähtsamat rolli kui institutsioonid.
Sisukord
Sissejuhatus
1. Romanovite juured: 1613–1645. Mihhail
2. Vagad tsaarid: 1645–1696. Aleksei, Fjodor ja Ivan V
3. Muutumine: 1682–1725. Peeter Suur
4. Keisrinnade ja paleepöörete aeg: 1725–1762. Katariina I, Peeter II, Anna, Ivan VI, Jelizaveta, Peeter III
5. Filosoof troonil: 1762–1796. Katariina II
6. Napoléoni ajastu: 1796–1825. Paul I ja Aleksander I
7. Järjekindel isevalitsus: 1825–1855. Nikolai I
8. Reformid ja reaktsioon: 1855–1894. Aleksander II ja Aleksander III
9. Viimane Romanov: Nikolai II. 1) 1894–1913
10. Pidupäevast hävinguni: Nikolai II. 2) 1913–1918
11. Järellugu: 1918–2007. Romanovite naasmine
Märkused
Bibliograafia
Register
Arvustused
Romanovid. Tõus, hiilgus ja hukk
2007. aasta 26. aprillil meie seast lahkunud Lindsey Hughesi viimaseks jäänud raamat „Romanovid. Venemaa valitsejad 1613–1917“ on kokkuvõte ääretuid Venemaa valdusi enam kui kolmesaja aasta jooksul valitsenud dünastia käekäigust. See on populaarne ja erakordselt ladusas keeles kirjutatud uurimus, mis algab Romanovite juurte meenutamisest ja lõpeb aastaid 1918–2007 käsitleva järellooga.
Romanovite bojaarisuguvõsast, mis kandis seda perekonnanime alates 16. sajandi lõpust, kujunes Venemaal 1613. aastast tsaaride ja 1721. aastast keisrite dünastia. Hiljem kandsid selle dünastia valitsejad veel ka Poola tsaari, Leedu ja Soome suurvürsti, Oldenburgi ja Holstein-Gottorpi hertsogite ning Malta Ordeni magistri ja muid tiitleid.
Romanovite suguvõsa otsene liin katkes keisrinna Jelizaveta Petrovna surmaga, mille järel läks valitseja troon 1762. aastal naisliini pidi Holstein-Gottorp-Romanovite dünastiale, tsaarinna Anna Petrovna ja Holstein-Gottorpi hertsog Karl Friedrichi pojale. Dünastilise kokkuleppe järgi loeti nende poega (tulevast keiser Peeter III-t) Romanovite keiserliku perekonna liikmeks. Seega, lähtudes genealoogilisest reeglistikust, hakati Venemaal valitsevat dünastiat kutsuma Holstein-Gottorp-Romanovite dünastiaks, keiserlikku suguvõsa aga Romanoviteks.
Peeter III ja Katariina II pojast Paul I-st alates on Romanovite suguvõsas võim pärandunud otseliinis. Niisuguse asjade käigu määras paljuski Paul I seadustatud kord, mis nägi ette troonipärimise otse meesliini pidi. Pauli I trooni päris lastetu Aleksander I. Keisri teine poeg, suurvürst Konstantin loobus troonist (see asjaolu kujunes dekabristide ülestõusu üheks põhjuseks) ning järgmiseks valitsejaks sai Pauli kolmas poeg – Nikolai I. Talle järgnes vanem poeg Aleksander II. Tema vanem poeg, tsesareevitš (troonipärija sellise tiitli kehtestas Katariina II) suri 21aastasena ja keisriks sai teine poeg Aleksander III, kellele omakorda järgnes vanem poeg Nikolai II. Nikolai II troonist loobumise järel oli 16 tunni jooksul nime poolest keisriks suurvürst Mihhail Aleksandrovitš, kes loobus samuti troonist. Seega pärinevad kaheksa keisrit, nende seas ka Katarina II, Romanovite Holstein-Gottorpi harust.
19. sajandil oli Romanovite suguvõsa märkimisväärselt laienenud. Võeti vastu erilised seadused, mis reguleerisid suguvõsa liikmete õigusi ja kohustusi, ning keisri kaugemate sugulaste jaoks kehtestati spetsiaalne, keiserlikku verd vürsti tiitel.
Romanovite naisliini pidi kuulusid Venemaa keiserlikku suguvõssa veel kolm haru: Leichtenbergid, kes pärinesid Nikolai I tütrest, suurvürstinna Mariast; Oldenburgid, kes olid Paul I tütre Jekaterina järeltulijad, ja Mecklenburgid, kelle liinile pani aluse suurvürstinna Jekaterina Mihhailovna.
1917. aasta alguses koosnes Romanovite suguvõsa 65 liikmest, kellest 32 olid meessoost. Neist 18 (13 meest) tapeti bolševike poolt.
Kolme sajandi jooksul Venemaad valitsenud Romanovite dünastia esindajate seas oli võimetelt ja mõjult väga erinevaid valitsejaid. Nende seas oli inimesi, kelle nimele on tavaks liita omadussõna Suur, kuid ka neid, kes paistsid silma pigem lapselike veidrustega. Nende kõigiga saab tutvuda Lindsey Hughesi raamatu vahendusel.
Nimeka Briti ajaloolase Lindsey Hughesi (1949–2007) ülevaadet Venemaad 304 aastat valitsenud Romanovite dünastiast sobib lugeda igal ajaloohuvilisel eestlasel. Olid ju Romanovite 18 valitsejast 14 ka eestlaste valitsejad, kui Eesti ala aastail 1710–1917 Vene keisririigi koosseisu kuulus.
Venemaa ajalugu oli enam kui kolmsada aastat (1613–1917) Romanovite perekonnaga tihedalt seotud. Nende kolme sajandi jooksul kujundasid Romanovid Venemaa poliitikat ja ühiskonda, aga ka kunsti ja filosoofiat. Dünastia tõus, hiilgus ja langus on Venemaale iseloomulikult traagiline.
Romanovite dünastiat käsitlev ülevaade algab tsitaadiga 1913. aastal dünastia 300. aastapäevaks avaldatud trükisest. Toona näis Romanovite võim olevat vankumatult kindel. Ometi saabus juba 1917. aastal lõpp. Viimane tsaar Nikolai II koos perekonnaga hukati aasta hiljem. Ka ülejäänud valitsejate lugusid iseloomustab särav tõus ja hiilgav valitsemine, aga ka häbiväärne läbikukkumine ja troonilt kõrvaldamine.
Esimene Romanovite bojaarisuguvõsast pärit tsaar Mihhail valiti Venemaa troonile 1613. aastal. Ta suutis taastada korra ja kindlustada hoolimata segastest oludest dünastia püsimajäämise. Peeter I valitsusajal muutus Venemaa impeeriumiks, mille laiendamist jätkasid ka tema järglased. Järgnesid uued säravad valitsejad alates Katariina II-st kuni Nikolai II-ni välja.
Raamatu pealiini taustal tõusevad selgelt esile viis Romanovitest valitsejat, keda iseloomustatakse teistest põhjalikumalt: Mihhail, Peeter I, Katariina II, Nikolai I ja Nikolai II. See ei takista aga lugejal kuidagi oma „edetabelit“ moodustamast. Lisaks saab raamatust teada, kuidas hinnati Romanovite pärandit Venemaal pärast dünastia langust ning kuidas neisse suhtutakse tänapäeval.
Lindsey Hughes oli tunnustatud Venemaa-uurija, kes keskendus Venemaa 17.–18. sajandi ajaloole, eriti Peeter I ajastule. Temalt on eesti keelde varem tõlgitud Peeter I elu käsitlev uurimus („Peeter Suur: elulugu“; Tallinn, 2005; tõlkinud Lauri Vahtre). Kõiki Romanovite valitsejaid kajastav teos jäi Lindsey Hughesi elu viimaseks ja on väärikas punkt tema elutööle.
Ajalooraamatud
1. Imelise Ajaloo ja Imelise Teaduse raamatuklubi (edaspidi raamatuklubi) annab eesti keeles välja Eesti ja muu maailma autorite parimaid populaarteaduslikke raamatuid (edaspidi klubiraamatud).
2. Raamatuklubi liikmed saavad iga kuu (v.a juulis) 1–2 klubiraamatut vähemalt 20% poehinnast odavamalt.
3. Klubiraamatud saadame Omniva pakiautomaati või kulleriga kohale. Omniva pakiautomaati saatmine on tasuta, kulleritasu on 1.50.
4. Raamatuklubi teavitab liikmeid uute klubiraamatute ilmumisest SMSi, uudiskirja, raamatuklubi kodulehekülje ning ajakirjade Imeline Ajalugu ja Imeline Teadus kaudu.
Romanovid
Kirjeldus
Võimas Romanovite dünastia oli kolmesaja aasta kestel Venemaa süda ja hing. Kõik Romanovite soost valitsejad alates 1613. aastal troonile tõusnud Mihhail Fjodorovitšist kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini valitsenud Nikolai II-ni on omal moel Venemaa ajalugu vorminud.
17. sajandi alguses, kui pärast pikki dünastilisi võitlusi sai tsaariks Mihhail Fjodorovitš Romanov, valitses Venemaal kaos. Segadusteaja sisepingetele lisandus välispiiridel ähvardav vaenlane. Terve 17. sajandi oli Venemaa suletud riik, mis end järjekindlalt välismaailmale vastandas. Kui 18. sajandi alguses tõusis troonile Peeter I, asus noor keiser Venemaad euroopalikuks suurriigiks muutma. Järgnenud võimsad valitsejad, nende hulgas „kroonitud filosoof“ Katariina II, „perfektne despoot“ Nikolai I ja „tõeline venelane“ Aleksander III, kujundasid kogu Venemaa poliitikat, ühiskondlikku elu, kunsti ja filosoofiat. Dünastia viimane keiser Nikolai II pidi valitsema sõdadest ja revolutsioonidest lõhestatud riiki, toeks Rasputini mõistetamatule mõjule allutatud keisrinna. Valikud olid toonases olukorras napiks jäänud ja nii jõutigi traagilise lõpuni – keisripere hukkamiseni Jekaterinburgis –, millega sai läbi ka Romanovite valitsejasoo lugu.
Venemaa ühe võimsaima dünastia ajaloos keskendub autor nii Romanovite edusammudele kui ka nurjumistele ja hindab strateegiaid, mis aitasid neil Euroopa suurimat riiki üle kolmesaja aasta valitseda. Vaadeldakse ka valitsejate omavahelisi, sageli pingelisi vahekordi, muu hulgas naissoost Romanovite poliitilist ja kultuurilist mõju, ning käsitletakse isikuid ja nende eraelu, sest Venemaa poliitikas mängisid suguvõsa- ja isiklikud suhted noil aegadel tähtsamat rolli kui institutsioonid.
Lisainfo
Sisukord
Sissejuhatus
1. Romanovite juured: 1613–1645. Mihhail
2. Vagad tsaarid: 1645–1696. Aleksei, Fjodor ja Ivan V
3. Muutumine: 1682–1725. Peeter Suur
4. Keisrinnade ja paleepöörete aeg: 1725–1762. Katariina I, Peeter II, Anna, Ivan VI, Jelizaveta, Peeter III
5. Filosoof troonil: 1762–1796. Katariina II
6. Napoléoni ajastu: 1796–1825. Paul I ja Aleksander I
7. Järjekindel isevalitsus: 1825–1855. Nikolai I
8. Reformid ja reaktsioon: 1855–1894. Aleksander II ja Aleksander III
9. Viimane Romanov: Nikolai II. 1) 1894–1913
10. Pidupäevast hävinguni: Nikolai II. 2) 1913–1918
11. Järellugu: 1918–2007. Romanovite naasmine
Märkused
Bibliograafia
Register
Arvustused (2)
Romanovid. Tõus, hiilgus ja hukk
2007. aasta 26. aprillil meie seast lahkunud Lindsey Hughesi viimaseks jäänud raamat „Romanovid. Venemaa valitsejad 1613–1917“ on kokkuvõte ääretuid Venemaa valdusi enam kui kolmesaja aasta jooksul valitsenud dünastia käekäigust. See on populaarne ja erakordselt ladusas keeles kirjutatud uurimus, mis algab Romanovite juurte meenutamisest ja lõpeb aastaid 1918–2007 käsitleva järellooga.
Romanovite bojaarisuguvõsast, mis kandis seda perekonnanime alates 16. sajandi lõpust, kujunes Venemaal 1613. aastast tsaaride ja 1721. aastast keisrite dünastia. Hiljem kandsid selle dünastia valitsejad veel ka Poola tsaari, Leedu ja Soome suurvürsti, Oldenburgi ja Holstein-Gottorpi hertsogite ning Malta Ordeni magistri ja muid tiitleid.
Romanovite suguvõsa otsene liin katkes keisrinna Jelizaveta Petrovna surmaga, mille järel läks valitseja troon 1762. aastal naisliini pidi Holstein-Gottorp-Romanovite dünastiale, tsaarinna Anna Petrovna ja Holstein-Gottorpi hertsog Karl Friedrichi pojale. Dünastilise kokkuleppe järgi loeti nende poega (tulevast keiser Peeter III-t) Romanovite keiserliku perekonna liikmeks. Seega, lähtudes genealoogilisest reeglistikust, hakati Venemaal valitsevat dünastiat kutsuma Holstein-Gottorp-Romanovite dünastiaks, keiserlikku suguvõsa aga Romanoviteks.
Peeter III ja Katariina II pojast Paul I-st alates on Romanovite suguvõsas võim pärandunud otseliinis. Niisuguse asjade käigu määras paljuski Paul I seadustatud kord, mis nägi ette troonipärimise otse meesliini pidi. Pauli I trooni päris lastetu Aleksander I. Keisri teine poeg, suurvürst Konstantin loobus troonist (see asjaolu kujunes dekabristide ülestõusu üheks põhjuseks) ning järgmiseks valitsejaks sai Pauli kolmas poeg – Nikolai I. Talle järgnes vanem poeg Aleksander II. Tema vanem poeg, tsesareevitš (troonipärija sellise tiitli kehtestas Katariina II) suri 21aastasena ja keisriks sai teine poeg Aleksander III, kellele omakorda järgnes vanem poeg Nikolai II. Nikolai II troonist loobumise järel oli 16 tunni jooksul nime poolest keisriks suurvürst Mihhail Aleksandrovitš, kes loobus samuti troonist. Seega pärinevad kaheksa keisrit, nende seas ka Katarina II, Romanovite Holstein-Gottorpi harust.
19. sajandil oli Romanovite suguvõsa märkimisväärselt laienenud. Võeti vastu erilised seadused, mis reguleerisid suguvõsa liikmete õigusi ja kohustusi, ning keisri kaugemate sugulaste jaoks kehtestati spetsiaalne, keiserlikku verd vürsti tiitel.
Romanovite naisliini pidi kuulusid Venemaa keiserlikku suguvõssa veel kolm haru: Leichtenbergid, kes pärinesid Nikolai I tütrest, suurvürstinna Mariast; Oldenburgid, kes olid Paul I tütre Jekaterina järeltulijad, ja Mecklenburgid, kelle liinile pani aluse suurvürstinna Jekaterina Mihhailovna.
1917. aasta alguses koosnes Romanovite suguvõsa 65 liikmest, kellest 32 olid meessoost. Neist 18 (13 meest) tapeti bolševike poolt.
Kolme sajandi jooksul Venemaad valitsenud Romanovite dünastia esindajate seas oli võimetelt ja mõjult väga erinevaid valitsejaid. Nende seas oli inimesi, kelle nimele on tavaks liita omadussõna Suur, kuid ka neid, kes paistsid silma pigem lapselike veidrustega. Nende kõigiga saab tutvuda Lindsey Hughesi raamatu vahendusel.
Nimeka Briti ajaloolase Lindsey Hughesi (1949–2007) ülevaadet Venemaad 304 aastat valitsenud Romanovite dünastiast sobib lugeda igal ajaloohuvilisel eestlasel. Olid ju Romanovite 18 valitsejast 14 ka eestlaste valitsejad, kui Eesti ala aastail 1710–1917 Vene keisririigi koosseisu kuulus.
Venemaa ajalugu oli enam kui kolmsada aastat (1613–1917) Romanovite perekonnaga tihedalt seotud. Nende kolme sajandi jooksul kujundasid Romanovid Venemaa poliitikat ja ühiskonda, aga ka kunsti ja filosoofiat. Dünastia tõus, hiilgus ja langus on Venemaale iseloomulikult traagiline.
Romanovite dünastiat käsitlev ülevaade algab tsitaadiga 1913. aastal dünastia 300. aastapäevaks avaldatud trükisest. Toona näis Romanovite võim olevat vankumatult kindel. Ometi saabus juba 1917. aastal lõpp. Viimane tsaar Nikolai II koos perekonnaga hukati aasta hiljem. Ka ülejäänud valitsejate lugusid iseloomustab särav tõus ja hiilgav valitsemine, aga ka häbiväärne läbikukkumine ja troonilt kõrvaldamine.
Esimene Romanovite bojaarisuguvõsast pärit tsaar Mihhail valiti Venemaa troonile 1613. aastal. Ta suutis taastada korra ja kindlustada hoolimata segastest oludest dünastia püsimajäämise. Peeter I valitsusajal muutus Venemaa impeeriumiks, mille laiendamist jätkasid ka tema järglased. Järgnesid uued säravad valitsejad alates Katariina II-st kuni Nikolai II-ni välja.
Raamatu pealiini taustal tõusevad selgelt esile viis Romanovitest valitsejat, keda iseloomustatakse teistest põhjalikumalt: Mihhail, Peeter I, Katariina II, Nikolai I ja Nikolai II. See ei takista aga lugejal kuidagi oma „edetabelit“ moodustamast. Lisaks saab raamatust teada, kuidas hinnati Romanovite pärandit Venemaal pärast dünastia langust ning kuidas neisse suhtutakse tänapäeval.
Lindsey Hughes oli tunnustatud Venemaa-uurija, kes keskendus Venemaa 17.–18. sajandi ajaloole, eriti Peeter I ajastule. Temalt on eesti keelde varem tõlgitud Peeter I elu käsitlev uurimus („Peeter Suur: elulugu“; Tallinn, 2005; tõlkinud Lauri Vahtre). Kõiki Romanovite valitsejaid kajastav teos jäi Lindsey Hughesi elu viimaseks ja on väärikas punkt tema elutööle.
Ajalooraamatud
1. Imelise Ajaloo ja Imelise Teaduse raamatuklubi (edaspidi raamatuklubi) annab eesti keeles välja Eesti ja muu maailma autorite parimaid populaarteaduslikke raamatuid (edaspidi klubiraamatud).
2. Raamatuklubi liikmed saavad iga kuu (v.a juulis) 1–2 klubiraamatut vähemalt 20% poehinnast odavamalt.
3. Klubiraamatud saadame Omniva pakiautomaati või kulleriga kohale. Omniva pakiautomaati saatmine on tasuta, kulleritasu on 1.50.
4. Raamatuklubi teavitab liikmeid uute klubiraamatute ilmumisest SMSi, uudiskirja, raamatuklubi kodulehekülje ning ajakirjade Imeline Ajalugu ja Imeline Teadus kaudu.