Samurai

Jaapani sõdalase (mitteametlik) käsiraamat

Samurai
Stephen Turnbull
Lehekülgi: 192
Kirjastus: Äripäev

Samuraid on vaprad Jaapani sõdalased – kartmatud lahinguväljal, vilunud nii sõja kui ka rahu kunstides, eeskujuks alamatele seisustele ja auks esivanematele. Nad on treenitud kõigis võitluskunstides mõõgavõitlusest ja vibulaskmisest karate ja ju-jutsuni ning kuuluvad Jaapani võitlejate kuulsusrikka eliidi hulka.

Jaapani militaarajaloo tunnustatud uurija Stephen Turnbulli rikkalikult illustreeritud ja humoorikas toonis kirja pandud raamat „Samurai. Jaapani sõdalase (mitteametlik) käsiraamat“ viib lugeja 17. sajandi Jaapanisse, kus samurai amet oli auasi. Noorte meeste jaoks, kes soovisid lahinguväljal oma vaprust näidata, oli see vägagi ihaldusväärne elu.

Raamatus kirjeldatakse üksikasjalikult:

  • kuidas noorest samuraist saab vapper samuraisõdalane,
  • missugune on samuraide lahinguvarustus, relvad ja riietus,
  • kuidas omandatakse võitluskunstide aluseid ja õpitakse rituaale,
  • kuidas käitutakse lahinguväljal ja piiratakse kindlusi,
  • kuidas koheldakse langenud vastaseid ja teostatakse peade ülevaatust,
  • kuidas suhtutakse naissoost samuraidesse,
  • kuidas käitutakse teetseremoonial ja lahutatakse meelt,
  • kuidas seistakse vastu kiusatustele,
  • kuidas lahingus väärikalt langetakse.

Lisaks räägitakse samuraide kohast Jaapani ühiskonnas, Jaapani kuulsaimatest samuraidest ja sellest, missugused olid Jaapani ajaloo kuulsusrikkaimad lahingud.

Rohkelt illustreeritud ja humoristlikus toonis kirja pandud raamat Jaapani võitluskunstide ajaloost sobib lugemiseks kõigile, kes tunnevad huvi Jaapani kultuuri vastu ja omavad piisavas koguses huumorimeelt.

Sisukord

Samurai: Jaapani sõdalase (mitteametlik) käsiraamat ja selle autor Umawatari Bogyū 
Eessõna, mille kirjutas Tema Ülim Kõrgeausus isand Tokugawa Hidetada, Jaapani šogun 
Sissejuhatus, mille kirjutas isand Umawatari Bogyū 
1. Tänapäeva Jaapan – mida iga samurai peaks teadma 
2. Samuraist samuraisõdalaseks 
3. Sõdalast kaunistav lahinguvarustus, mõõgad ja riietus 
4. Võitluskunstid – ja kui hea sina oled? 
5. Sinu roll harmoonilise rahuriigi kindlustamises 
6. Jaapan – jumalate maa 
7. Haritud samurai 
8. Samurai väejuhina 
9. Samurai lahinguväljal 
10. Kindlused ja piiramised – sootuks teistsugune väljakutse 
11. Pärast lahingut 
12. Vanadus ja surm 
Epiloog. Stephen Turnbull 
Varauusaegse Jaapani kaart
Sõnastik 
Ajajoon 
Lisalugemist 
Tsitaatide allikad 
Illustratsioonide allikad

Arvustused

Maret Nukkejapanoloog

Stephen Turnbulli humoorikas võtmes kirjutatud algaja samurai käsiraamat on üks lõbusamaid kirjatükke samuraikultuurist, mida ma olen juhtunud lugema. Turnbull seab oma samuraiõpiku huvitavasse ajaloolisse konteksti, kus selle kirjutamise aeg oleks justkui hingetõmbepaus Jaapani ajaloo ühe suurima pöördepunkti, 1615. aastal toimunud Ōsaka kindluse talvise piiramise järel ja suvise piiramise eel (Ōsaka kindlus oli šogunaadile allumatute samuraide viimane kants). Turnbulli loo minategelaseks on väljamõeldud suur samuraipealik Umawatari Bogyū, kes võtab vaevaks kirjutada juhised noorele samuraile, kuidas saada võimalikult väärikaks sõdalaseks.

Tõele au andes on raamat selle fiktiivsele autorile kohaselt väga subjektiivne oma hinnangutes, mis käivad kaasas selle ajalise paigutamisega 17. sajandi algusesse. Nõnda saamegi teada, kuidas võisid tollased samuraid mõista näiteks suure väejuhi Toyotomi Hideyoshi vallutusretki Koreasse, Jaapani ühendamise tagamaid ja ka suhtumist lääne inimestesse ning nendega Jaapanisse kaasa toodud uudsetesse asjadesse, nagu kristlus, tulirelvad ja tubakas. Ent tänapäevast teadmist tollest ajajärgust arvesse võttes pole raamatus objektiivselt esitatud shōgun’i ja keisri suhe, sest tegelikult valitses Jaapanis alates Tokugawa tugevate shōgun’ide võimuletulekust 1600. aastal umbes 250 aastat kestev shōgun’i ja keisri kaksikvõim, mida illustreerib ka kahe pealinna – Kyōto kui vana ja dekadentliku keisripealinna ning Edo kui uue ja urbanistliku shōgun’i pealinna – kõrvutine eksisteerimine ja vastandumine. Ajaloolise tõe huvides peaks samuti ära märkima, et loo väljamõeldud autori kirjeldatud tozama maaisandad polnudki tegelikult šogunaadi alamad (ehkki shōgun soovis muidugi niiviisi mõelda), vaid need peamiselt Kyūshūl elavad samuraiklannid olid n-ö sõltumatud samuraid, kes pidasid aktiivset kaubavahetust nii Aasias kui ka Läänega sellal, kui šogunaat kehtestas isolatsioonipoliitika. Palju hiljem, 1868. aastale ja keisrivõimu taastamisele eelnenud sõjas olid just Kyūshū vabad maaisandad need, kes keisri eest võideldes shōgun’ile vastu astusid. Samuti pole õige see, et Jaapanit kujutatakse niisuguses tervikus, nagu see on tänapäeval, sest tegelikult ei ulatunud 17. sajandil ei keisri ega shōgun’i võim nii kaugele ning näiteks Hokkaidō ja ka Kyūshū jäid sellest välja, Okinawa iseseisev kuningriik mõistagi ka.

Korrigeerida tuleks Jaapani tollase ühiskondliku hierarhia kirjeldust, sest tegelikult kehtestas esimene Tokugawa shōgun Ieyasu neljast ühiskondlikust klassist koosneva neokonfutsianistliku hierarhia, milles kõige kõrgemal olid tõesti samuraid, kuid tähtsuselt kohe nende järel olid põlluharijad kui toidu (ja ka riisis makstava raha) tootjad, ja siis käsitöölised kui vajalikud inimesed eri elualadelt. Viimasena tulid ametlikus hierarhias kaupmehed. Nemad olid neokonfutsianistliku ideoloogia järgi täiesti mõttetud inimesed, kes ise midagi ei tootnud, vaid ainult vahendasid. Kuid just kaupmehed hakkasid šogunaadi pealinna Edo ühiskonnas tooni andma, sest nende kätte koondus raha ja jõukus, nemad n-ö tellisid muusika. Preesterkond jäi sellest ühiskondlikust struktuurist väljapoole, nii nagu ka igasugused kunstiinimesed, kes tegelikult kuulusid heidikute hulka (nagu ka raamatus kirjeldatud köösnerid, matusetalitajad, kurjategijad jms), ehkki neid võeti aristokraatlike samuraide teenistusse ja nad võisid seega oma ühiskondlikku staatust pisut parandada.

Täpsustust vajab ka raamatu 5. peatükis mainitud maaisandate õukondlasekohustuste täitmine Edos, mis polnud üldsegi auasi ega idüll, nagu raamatu fiktiivne minategelane seda kirjeldab. Tegelikkuses oli see šogunaadis nutikalt väljamõeldud pantvangisüsteem sankin kōtai, mille eesmärgiks oli daimyō’sid füüsiliselt ja regulaarselt nende maavaldustest ja peredest eemal hoida ning seega võtta neilt võimalus shōgun’i vastaste vandenõude haudumiseks. Kui maaisand oli pool aastat oma kodukantsis, siis hoiti tema perekonda sel ajal Edo kindluses pantvangis. Samas toimis selline elukorraldus ka isandate majandusliku kurnamisena, sest rännakud Edosse ja tagasi paarisajapealise kaaskonnaga ning kulukas elu Edos võttis neilt rikkuse, mille najal tugevaid sõjavägesid shōgun’i vastaseks sõjakäiguks ette valmistada.

Raamatu pealkiri lubab küll tutvustada ainult samurai elu ja ettevalmistust, ent tegelikult saame sellest raamatust põgusa, aga humoorika ülevaate pea kogu Jaapani kultuurist, alustades religioonist, folkloorist ja ühiskonnast kuni kirjanduse, kunsti ja teatrini, kaasa arvatud teetseremoonia, lauamängud ja muud meelelahutuse vormid (nagu jaapani traditsiooniline jalgpall).

Eriti humoorikad on raamatus esitatud välismaalaste kirjeldused, mis annavad aimu sellest, miks jaapanlased veel tänapäevalgi mõningatesse rahvastesse suhtuvad nii, nagu nad seda teevad. Lausa kompvekiks hea huumorisoonega lugejale on aga tänapäevaste psühholoogiatestide sarnane samuraihakatisele mõeldud ankeet, kus juures punktiskoorid ja mahlakad kommentaarid. Samasugust mõnu mustast huumorist pakub osa “14 huvitavat viisi enesetapu sooritamiseks” oma asjalike näpunäidetega noorele samuraile, selgitades täpselt, kuidas miski asi käib ja mida on mõtet proovida, mida mitte.

See raamat ei ole kindlasti lasteraamat, vaid kohane lugemine inimesele, kes tunneb huvi Jaapani kultuuri vastu, pole eriti nõrganärviline ja omab piisavas koguses huumorimeelt. Soovitan soojalt raamat kätte võtta ja mõnusalt suvisel verandal või puu all lehtede varjus istudes selle saatel naeru pugistada.

Tellimine
PaberraamatOtsas
Samurai

Samurai

Stephen Turnbull
Jaapani sõdalase (mitteametlik) käsiraamat
Tellimine
PaberraamatOtsas

Kirjeldus

Samuraid on vaprad Jaapani sõdalased – kartmatud lahinguväljal, vilunud nii sõja kui ka rahu kunstides, eeskujuks alamatele seisustele ja auks esivanematele. Nad on treenitud kõigis võitluskunstides mõõgavõitlusest ja vibulaskmisest karate ja ju-jutsuni ning kuuluvad Jaapani võitlejate kuulsusrikka eliidi hulka.

Jaapani militaarajaloo tunnustatud uurija Stephen Turnbulli rikkalikult illustreeritud ja humoorikas toonis kirja pandud raamat „Samurai. Jaapani sõdalase (mitteametlik) käsiraamat“ viib lugeja 17. sajandi Jaapanisse, kus samurai amet oli auasi. Noorte meeste jaoks, kes soovisid lahinguväljal oma vaprust näidata, oli see vägagi ihaldusväärne elu.

Raamatus kirjeldatakse üksikasjalikult:

  • kuidas noorest samuraist saab vapper samuraisõdalane,
  • missugune on samuraide lahinguvarustus, relvad ja riietus,
  • kuidas omandatakse võitluskunstide aluseid ja õpitakse rituaale,
  • kuidas käitutakse lahinguväljal ja piiratakse kindlusi,
  • kuidas koheldakse langenud vastaseid ja teostatakse peade ülevaatust,
  • kuidas suhtutakse naissoost samuraidesse,
  • kuidas käitutakse teetseremoonial ja lahutatakse meelt,
  • kuidas seistakse vastu kiusatustele,
  • kuidas lahingus väärikalt langetakse.

Lisaks räägitakse samuraide kohast Jaapani ühiskonnas, Jaapani kuulsaimatest samuraidest ja sellest, missugused olid Jaapani ajaloo kuulsusrikkaimad lahingud.

Rohkelt illustreeritud ja humoristlikus toonis kirja pandud raamat Jaapani võitluskunstide ajaloost sobib lugemiseks kõigile, kes tunnevad huvi Jaapani kultuuri vastu ja omavad piisavas koguses huumorimeelt.

Lisainfo

Stephen Turnbull
Lehekülgi: 192
Kirjastus: Äripäev

Sisukord

Samurai: Jaapani sõdalase (mitteametlik) käsiraamat ja selle autor Umawatari Bogyū 
Eessõna, mille kirjutas Tema Ülim Kõrgeausus isand Tokugawa Hidetada, Jaapani šogun 
Sissejuhatus, mille kirjutas isand Umawatari Bogyū 
1. Tänapäeva Jaapan – mida iga samurai peaks teadma 
2. Samuraist samuraisõdalaseks 
3. Sõdalast kaunistav lahinguvarustus, mõõgad ja riietus 
4. Võitluskunstid – ja kui hea sina oled? 
5. Sinu roll harmoonilise rahuriigi kindlustamises 
6. Jaapan – jumalate maa 
7. Haritud samurai 
8. Samurai väejuhina 
9. Samurai lahinguväljal 
10. Kindlused ja piiramised – sootuks teistsugune väljakutse 
11. Pärast lahingut 
12. Vanadus ja surm 
Epiloog. Stephen Turnbull 
Varauusaegse Jaapani kaart
Sõnastik 
Ajajoon 
Lisalugemist 
Tsitaatide allikad 
Illustratsioonide allikad

Arvustused (1)

Maret Nukkejapanoloog

Stephen Turnbulli humoorikas võtmes kirjutatud algaja samurai käsiraamat on üks lõbusamaid kirjatükke samuraikultuurist, mida ma olen juhtunud lugema. Turnbull seab oma samuraiõpiku huvitavasse ajaloolisse konteksti, kus selle kirjutamise aeg oleks justkui hingetõmbepaus Jaapani ajaloo ühe suurima pöördepunkti, 1615. aastal toimunud Ōsaka kindluse talvise piiramise järel ja suvise piiramise eel (Ōsaka kindlus oli šogunaadile allumatute samuraide viimane kants). Turnbulli loo minategelaseks on väljamõeldud suur samuraipealik Umawatari Bogyū, kes võtab vaevaks kirjutada juhised noorele samuraile, kuidas saada võimalikult väärikaks sõdalaseks.

Tõele au andes on raamat selle fiktiivsele autorile kohaselt väga subjektiivne oma hinnangutes, mis käivad kaasas selle ajalise paigutamisega 17. sajandi algusesse. Nõnda saamegi teada, kuidas võisid tollased samuraid mõista näiteks suure väejuhi Toyotomi Hideyoshi vallutusretki Koreasse, Jaapani ühendamise tagamaid ja ka suhtumist lääne inimestesse ning nendega Jaapanisse kaasa toodud uudsetesse asjadesse, nagu kristlus, tulirelvad ja tubakas. Ent tänapäevast teadmist tollest ajajärgust arvesse võttes pole raamatus objektiivselt esitatud shōgun’i ja keisri suhe, sest tegelikult valitses Jaapanis alates Tokugawa tugevate shōgun’ide võimuletulekust 1600. aastal umbes 250 aastat kestev shōgun’i ja keisri kaksikvõim, mida illustreerib ka kahe pealinna – Kyōto kui vana ja dekadentliku keisripealinna ning Edo kui uue ja urbanistliku shōgun’i pealinna – kõrvutine eksisteerimine ja vastandumine. Ajaloolise tõe huvides peaks samuti ära märkima, et loo väljamõeldud autori kirjeldatud tozama maaisandad polnudki tegelikult šogunaadi alamad (ehkki shōgun soovis muidugi niiviisi mõelda), vaid need peamiselt Kyūshūl elavad samuraiklannid olid n-ö sõltumatud samuraid, kes pidasid aktiivset kaubavahetust nii Aasias kui ka Läänega sellal, kui šogunaat kehtestas isolatsioonipoliitika. Palju hiljem, 1868. aastale ja keisrivõimu taastamisele eelnenud sõjas olid just Kyūshū vabad maaisandad need, kes keisri eest võideldes shōgun’ile vastu astusid. Samuti pole õige see, et Jaapanit kujutatakse niisuguses tervikus, nagu see on tänapäeval, sest tegelikult ei ulatunud 17. sajandil ei keisri ega shōgun’i võim nii kaugele ning näiteks Hokkaidō ja ka Kyūshū jäid sellest välja, Okinawa iseseisev kuningriik mõistagi ka.

Korrigeerida tuleks Jaapani tollase ühiskondliku hierarhia kirjeldust, sest tegelikult kehtestas esimene Tokugawa shōgun Ieyasu neljast ühiskondlikust klassist koosneva neokonfutsianistliku hierarhia, milles kõige kõrgemal olid tõesti samuraid, kuid tähtsuselt kohe nende järel olid põlluharijad kui toidu (ja ka riisis makstava raha) tootjad, ja siis käsitöölised kui vajalikud inimesed eri elualadelt. Viimasena tulid ametlikus hierarhias kaupmehed. Nemad olid neokonfutsianistliku ideoloogia järgi täiesti mõttetud inimesed, kes ise midagi ei tootnud, vaid ainult vahendasid. Kuid just kaupmehed hakkasid šogunaadi pealinna Edo ühiskonnas tooni andma, sest nende kätte koondus raha ja jõukus, nemad n-ö tellisid muusika. Preesterkond jäi sellest ühiskondlikust struktuurist väljapoole, nii nagu ka igasugused kunstiinimesed, kes tegelikult kuulusid heidikute hulka (nagu ka raamatus kirjeldatud köösnerid, matusetalitajad, kurjategijad jms), ehkki neid võeti aristokraatlike samuraide teenistusse ja nad võisid seega oma ühiskondlikku staatust pisut parandada.

Täpsustust vajab ka raamatu 5. peatükis mainitud maaisandate õukondlasekohustuste täitmine Edos, mis polnud üldsegi auasi ega idüll, nagu raamatu fiktiivne minategelane seda kirjeldab. Tegelikkuses oli see šogunaadis nutikalt väljamõeldud pantvangisüsteem sankin kōtai, mille eesmärgiks oli daimyō’sid füüsiliselt ja regulaarselt nende maavaldustest ja peredest eemal hoida ning seega võtta neilt võimalus shōgun’i vastaste vandenõude haudumiseks. Kui maaisand oli pool aastat oma kodukantsis, siis hoiti tema perekonda sel ajal Edo kindluses pantvangis. Samas toimis selline elukorraldus ka isandate majandusliku kurnamisena, sest rännakud Edosse ja tagasi paarisajapealise kaaskonnaga ning kulukas elu Edos võttis neilt rikkuse, mille najal tugevaid sõjavägesid shōgun’i vastaseks sõjakäiguks ette valmistada.

Raamatu pealkiri lubab küll tutvustada ainult samurai elu ja ettevalmistust, ent tegelikult saame sellest raamatust põgusa, aga humoorika ülevaate pea kogu Jaapani kultuurist, alustades religioonist, folkloorist ja ühiskonnast kuni kirjanduse, kunsti ja teatrini, kaasa arvatud teetseremoonia, lauamängud ja muud meelelahutuse vormid (nagu jaapani traditsiooniline jalgpall).

Eriti humoorikad on raamatus esitatud välismaalaste kirjeldused, mis annavad aimu sellest, miks jaapanlased veel tänapäevalgi mõningatesse rahvastesse suhtuvad nii, nagu nad seda teevad. Lausa kompvekiks hea huumorisoonega lugejale on aga tänapäevaste psühholoogiatestide sarnane samuraihakatisele mõeldud ankeet, kus juures punktiskoorid ja mahlakad kommentaarid. Samasugust mõnu mustast huumorist pakub osa “14 huvitavat viisi enesetapu sooritamiseks” oma asjalike näpunäidetega noorele samuraile, selgitades täpselt, kuidas miski asi käib ja mida on mõtet proovida, mida mitte.

See raamat ei ole kindlasti lasteraamat, vaid kohane lugemine inimesele, kes tunneb huvi Jaapani kultuuri vastu, pole eriti nõrganärviline ja omab piisavas koguses huumorimeelt. Soovitan soojalt raamat kätte võtta ja mõnusalt suvisel verandal või puu all lehtede varjus istudes selle saatel naeru pugistada.

© AS Äripäev 2000-2022
  • Aadress: Vana Lõuna 39/1, 19094 Tallinn
  • Klienditugi: 667 0099 (8:15-17:00)
  • E-post: [email protected]