Sõjamängud

Gladiaatoritest gigabaitideni

Sõjamängud
Martin van Creveld
Lehekülgi: 560
Kirjastus: Äripäev

Ühe tänapäeva tunnustatuma sõjaajaloo ja strateegia eksperdi Martin van Creveldi raamat “Sõjamängud. Gladiaatoritest gigabaitideni” tutvustab lugejale sõjamänge alates Taaveti ja Koljati võitlusest, Vana-Rooma gladiaatorite etteastetest, keskaegsetest rüütliturniiridest ja aadlike duellidest kuni tänapäeva kõige uuemate simulatsioonide ja arvutimängudeni välja, põimides kokku sõja ja mängud ning näidates, kuidas need on üksteist mõjutanud.

Alustatakse maailma varaseimast, kirja panemata sõjaajaloost, mis on kadunud aegade hämarusse ning millest paljutki me teame vaid oletuste ja kaudsete hinnangute najal, ning kulgetakse läbi erinevate ajastute tänasesse arvutimaailma. Sel retkel saame teada, kuidas toimisid muistsed sõjaväed, loeme kuulsatest lahingutest ja sõjakäikudest, vaenlase lõksu meelitamisest ja haarangutest, suurte strateegiate kujundamisest, vaenutsevatest armeedest ja võimsatest väepealikest.

Raamatust saame teada nii mõndagi uut ja üllatavat ka inimloomuse enese kohta ning näeme, miks on tänapäeval loodud kunstlik maailm ja ajutine põgenemine ühest reaalsusest teise teinud just kõige vägivaldsematest sõjamängudest kõige paeluvamad mängud.

 

Teised kirjutavad:
Tõnu Pedaru Oled surnud, mängult
ERR.ee, 07.09.2015

Sisukord

Tänusõnad 

Sissejuhatus 
     Mis on sõjamäng? 
     Kuidas on mängud ja sõda omavahel seotud?  
     Miks sõjamänge uurida? 

1. Loomadest ja inimestest 
     Jahipidamine, võitlussport ja kontaktsport 
     Võimsad võitlused, jaburad võitlused 
     Eestvõitlejate võitlus ja kahevõitlus 

2. Mängud ja gladiaatorid  
     Algusaeg ja kujunemine  
     Mängud, pealtvaatajad ja valitsejad 
     Allakäik, lõpp ja pärand 

3. Kohtumõistmisvõitlused, turniirid ja duellid  
     Omanäoline õiglus 
     Turniiri tõus ja langus  
     Au küsimus 

4. Lahingud, sõjakäigud, sõjad ja poliitika 
     Nelinurkade juurest kuusnurkade juurde 
     Ühe täringuviskega 
     Noa käepide 

5. Veriste mängude juurest veretute sõdade juurde 
     Pisarad ja vaevahigi (aga mitte veri) 
     Teekond Fort Atari  
     Sõja taasesitamine 

6. Siseneb arvuti 
     Loomise juures  
     Sõda ekraanil 
     Virtuaalreaalsuses kaduma läinud 

7. Naissugu 
     Mängida või mitte mängida 
     Mäng ja eelmäng 
     Mehed, naised ja sõjamängud 

8. Kokkuvõte: peeglid ja peegeldatavad 
Märkused

Arvustused

Hellar Lillajaloolane, Eesti Sõjamuuseumi direktor

Martin van Creveld (snd 1946) on Iisraeli sõjaajaloolane ja sõjandusteoreetik, kelle sulest on ilmunud paarkümmend raamatut, nendest on lisaks raamatule „Sõjamängud. Gladiaatoritest gigabaitideni“ varem eesti keeles ilmunud „Sõda ja logistika. Wallensteinist Pattonini“ (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008) ja „Sõja tulevik“ (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006).

Käesolevas raamatus saab lugeja ülevaate sõjamängudest läbi ajaloo ning ühtlasi sõjamängude tähtsusest ja nende kasutamisest väljaõppel ja sõjalisel planeerimisel. Creveld alustab Vanast Testamendist teada Taaveti ja Koljati võitlusega, käsitleb jahipidamist ja loomade mänge, vaatleb gladiaatorite võitlust ning teisi relvadega peetavaid võitlusmänge – turniire ja duelle –, ning jõuab välja arvutimängude, paintball’i ja lahingute taaslavastuste analüüsini, mainides vahepeal ka karupoeg Puhhi ja seda, kuidas Cristopher Robin ta õhupallid õhupüssiga katki lasi.

Erinevate alateemade kaudu puudutab Creveld küsimust, kuidas sõjamängud on mõjutanud tegelikku sõjapidamist ja vastupidi – millist mõju on mängud avaldanud sõjale ja sõjad mängudele. Seejuures rõhutab autor oma käsitluse lähtekohana, et ta ei tegele mitte mänguteooriaga – mis püüab taandada tegelikud sündmused mängudele ja mängud omakorda reale matemaatiliselt täpsetele vormelitele –, vaid püüab siduda sõjamängud inimkultuuri kui tervikuga. Sport ja mängud on agressiivsuse väljendamise vormideks, mille keskmes on lahingutegevuse imiteerimine ja vastasega toimetulemine. Nii nagu päris sõjas, on ka mängu sihiks oma eesmärkide saavutamine vastaspoolest paremini ja osavamini mõeldes ning tegutsedes, teisisõnu vastast üle mängides. Taoline vastastikune mõjutamine võib aset leida nii mängulaual, spordiväljakul kui ka arvutiekraanil, nii kahe vastase, meeskonna kui ka sõjalise üksuse vahel, mitmesuguseid relvi ja tehnoloogiaid kasutades. Peamiseks erisuseks sõja ja mängu vahel on see, et kui sõda johtub mingist kindlast poliitikast, siis mängude eelduseks on just poliitika kui sellise puudumine. Aegade vältel on sõjalistest ettevõtmisest saanud rahuaegsed meelelahutused – sõjamängud, ent mõnikord on juhtunud vastupidi ja sportliku eesmärgiga mõõduvõtmised on kasvanud üle tegelikeks sõjakäikudeks või lahinguteks. Nagu „Sõja tulevikus“, pühendab Creveld ka siin kirglikul viisil eraldi alateema naissoole ja arvab, et just mängud – nendesse suhtumine ja nendes kaasalöömine – on need, mis eristavad kahte sugupoolt. Kaasaegsete trendidega – naiste osalemine riigikaitses ja sugude võrdsus – Creveldi esitatud seisukohad muidugi eriti ei harmoniseeru. Nii sõdades kui ka sõjamängudes osaleb ühtviisi väike protsent naisi ja pigem pole see valdkond Creveldi meelest naiste jaoks. Ning kui kaasaegsetes arvutimängudes on kangelasteks amatsoonid, siis just seetõttu, et arvutiseeritud sõjamängude mängijateks on peamiselt mehed.

Creveld ühendab sõjapidamise strateegilised küsimused sõjamängude uurimise kaudu sotsioloogia, kultuurantropoloogia ja piiblilooga ning mitmete teiste valdkondadega. Temaga ei pruugi alati nõustuda, ent põhjalik uurimistöö ja elegantne analüüs juhatavad lugeja uutele ja ootamatutele mõtlemisradadele. Sõjamängude-raamat võiks olla paeluvaks lugemisvaraks nii sõjandushuvilistele, kes tahavad selle teoreetilistesse aspektidesse kaevuda, kui ka arvutimänguharrastajatele, taaslavastuslahingutes osalejatele ning spordisõpradele, kes soovivad oma huvide ringi laiendada ja sügavamalt lahti mõtestada. Sõda ja mäng – kes neid suudaks lahuta?

Tellimine
PaberraamatOtsas
Sõjamängud

Sõjamängud

Martin van Creveld
Gladiaatoritest gigabaitideni
Tellimine
PaberraamatOtsas

Kirjeldus

Ühe tänapäeva tunnustatuma sõjaajaloo ja strateegia eksperdi Martin van Creveldi raamat “Sõjamängud. Gladiaatoritest gigabaitideni” tutvustab lugejale sõjamänge alates Taaveti ja Koljati võitlusest, Vana-Rooma gladiaatorite etteastetest, keskaegsetest rüütliturniiridest ja aadlike duellidest kuni tänapäeva kõige uuemate simulatsioonide ja arvutimängudeni välja, põimides kokku sõja ja mängud ning näidates, kuidas need on üksteist mõjutanud.

Alustatakse maailma varaseimast, kirja panemata sõjaajaloost, mis on kadunud aegade hämarusse ning millest paljutki me teame vaid oletuste ja kaudsete hinnangute najal, ning kulgetakse läbi erinevate ajastute tänasesse arvutimaailma. Sel retkel saame teada, kuidas toimisid muistsed sõjaväed, loeme kuulsatest lahingutest ja sõjakäikudest, vaenlase lõksu meelitamisest ja haarangutest, suurte strateegiate kujundamisest, vaenutsevatest armeedest ja võimsatest väepealikest.

Raamatust saame teada nii mõndagi uut ja üllatavat ka inimloomuse enese kohta ning näeme, miks on tänapäeval loodud kunstlik maailm ja ajutine põgenemine ühest reaalsusest teise teinud just kõige vägivaldsematest sõjamängudest kõige paeluvamad mängud.

 

Teised kirjutavad:
Tõnu Pedaru Oled surnud, mängult
ERR.ee, 07.09.2015

Lisainfo

Martin van Creveld
Lehekülgi: 560
Kirjastus: Äripäev

Sisukord

Tänusõnad 

Sissejuhatus 
     Mis on sõjamäng? 
     Kuidas on mängud ja sõda omavahel seotud?  
     Miks sõjamänge uurida? 

1. Loomadest ja inimestest 
     Jahipidamine, võitlussport ja kontaktsport 
     Võimsad võitlused, jaburad võitlused 
     Eestvõitlejate võitlus ja kahevõitlus 

2. Mängud ja gladiaatorid  
     Algusaeg ja kujunemine  
     Mängud, pealtvaatajad ja valitsejad 
     Allakäik, lõpp ja pärand 

3. Kohtumõistmisvõitlused, turniirid ja duellid  
     Omanäoline õiglus 
     Turniiri tõus ja langus  
     Au küsimus 

4. Lahingud, sõjakäigud, sõjad ja poliitika 
     Nelinurkade juurest kuusnurkade juurde 
     Ühe täringuviskega 
     Noa käepide 

5. Veriste mängude juurest veretute sõdade juurde 
     Pisarad ja vaevahigi (aga mitte veri) 
     Teekond Fort Atari  
     Sõja taasesitamine 

6. Siseneb arvuti 
     Loomise juures  
     Sõda ekraanil 
     Virtuaalreaalsuses kaduma läinud 

7. Naissugu 
     Mängida või mitte mängida 
     Mäng ja eelmäng 
     Mehed, naised ja sõjamängud 

8. Kokkuvõte: peeglid ja peegeldatavad 
Märkused

Arvustused (1)

Hellar Lillajaloolane, Eesti Sõjamuuseumi direktor

Martin van Creveld (snd 1946) on Iisraeli sõjaajaloolane ja sõjandusteoreetik, kelle sulest on ilmunud paarkümmend raamatut, nendest on lisaks raamatule „Sõjamängud. Gladiaatoritest gigabaitideni“ varem eesti keeles ilmunud „Sõda ja logistika. Wallensteinist Pattonini“ (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008) ja „Sõja tulevik“ (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006).

Käesolevas raamatus saab lugeja ülevaate sõjamängudest läbi ajaloo ning ühtlasi sõjamängude tähtsusest ja nende kasutamisest väljaõppel ja sõjalisel planeerimisel. Creveld alustab Vanast Testamendist teada Taaveti ja Koljati võitlusega, käsitleb jahipidamist ja loomade mänge, vaatleb gladiaatorite võitlust ning teisi relvadega peetavaid võitlusmänge – turniire ja duelle –, ning jõuab välja arvutimängude, paintball’i ja lahingute taaslavastuste analüüsini, mainides vahepeal ka karupoeg Puhhi ja seda, kuidas Cristopher Robin ta õhupallid õhupüssiga katki lasi.

Erinevate alateemade kaudu puudutab Creveld küsimust, kuidas sõjamängud on mõjutanud tegelikku sõjapidamist ja vastupidi – millist mõju on mängud avaldanud sõjale ja sõjad mängudele. Seejuures rõhutab autor oma käsitluse lähtekohana, et ta ei tegele mitte mänguteooriaga – mis püüab taandada tegelikud sündmused mängudele ja mängud omakorda reale matemaatiliselt täpsetele vormelitele –, vaid püüab siduda sõjamängud inimkultuuri kui tervikuga. Sport ja mängud on agressiivsuse väljendamise vormideks, mille keskmes on lahingutegevuse imiteerimine ja vastasega toimetulemine. Nii nagu päris sõjas, on ka mängu sihiks oma eesmärkide saavutamine vastaspoolest paremini ja osavamini mõeldes ning tegutsedes, teisisõnu vastast üle mängides. Taoline vastastikune mõjutamine võib aset leida nii mängulaual, spordiväljakul kui ka arvutiekraanil, nii kahe vastase, meeskonna kui ka sõjalise üksuse vahel, mitmesuguseid relvi ja tehnoloogiaid kasutades. Peamiseks erisuseks sõja ja mängu vahel on see, et kui sõda johtub mingist kindlast poliitikast, siis mängude eelduseks on just poliitika kui sellise puudumine. Aegade vältel on sõjalistest ettevõtmisest saanud rahuaegsed meelelahutused – sõjamängud, ent mõnikord on juhtunud vastupidi ja sportliku eesmärgiga mõõduvõtmised on kasvanud üle tegelikeks sõjakäikudeks või lahinguteks. Nagu „Sõja tulevikus“, pühendab Creveld ka siin kirglikul viisil eraldi alateema naissoole ja arvab, et just mängud – nendesse suhtumine ja nendes kaasalöömine – on need, mis eristavad kahte sugupoolt. Kaasaegsete trendidega – naiste osalemine riigikaitses ja sugude võrdsus – Creveldi esitatud seisukohad muidugi eriti ei harmoniseeru. Nii sõdades kui ka sõjamängudes osaleb ühtviisi väike protsent naisi ja pigem pole see valdkond Creveldi meelest naiste jaoks. Ning kui kaasaegsetes arvutimängudes on kangelasteks amatsoonid, siis just seetõttu, et arvutiseeritud sõjamängude mängijateks on peamiselt mehed.

Creveld ühendab sõjapidamise strateegilised küsimused sõjamängude uurimise kaudu sotsioloogia, kultuurantropoloogia ja piiblilooga ning mitmete teiste valdkondadega. Temaga ei pruugi alati nõustuda, ent põhjalik uurimistöö ja elegantne analüüs juhatavad lugeja uutele ja ootamatutele mõtlemisradadele. Sõjamängude-raamat võiks olla paeluvaks lugemisvaraks nii sõjandushuvilistele, kes tahavad selle teoreetilistesse aspektidesse kaevuda, kui ka arvutimänguharrastajatele, taaslavastuslahingutes osalejatele ning spordisõpradele, kes soovivad oma huvide ringi laiendada ja sügavamalt lahti mõtestada. Sõda ja mäng – kes neid suudaks lahuta?

© AS Äripäev 2000-2022
  • Aadress: Vana Lõuna 39/1, 19094 Tallinn
  • Klienditugi: 667 0099 (8:15-17:00)
  • E-post: [email protected]