psühholoogia

Triiv madalikule

Mida internet meie ajuga teeb
Triiv madalikule pilt
Autor: Nicholas Carr Ilmumisaasta: 2012 Lehekülgi: 272 Kirjastus: Äripäev

«Kas Google muudab meid rumalamaks?» küsib autor provotseerivalt ning vastab sellele: jah, muudab küll.

2011. aasta Pulitzeri kirjanduspreemia finalistide sekka jõudnud raamatus kirjeldab Nicholas Carr inimmõtlemise arengut alates tähestikust kuni kaartide, trükipressi, kella ja arvuti leiutamiseni. Läbi lugemisoskuse pika ajaloo on inimkond jõudnud internetiajastusse, kus süvenemise ja mõtisklemise asemel on oluliseks muutunud infoneelamise ja -töötlemise kiirus ja maht. «Arvutiekraan sõidab oma eeliste ja mugavustega meie kõhklustest üle. Ta on meile nii hea teener, et oleks lausa matslik tähele panna, kuidas ta on samas ka meie isand,» kirjutab Carr.

Kuigi iga uus meedium on muutunud nii mõtlemist kui ka aju, avaldab kõige tugevamat mõju internet – see aktiveerib inimajus uued ühendusteed, jättes unarusse vanad. Autori jaoks tähelepanu keskendamist ja loomingulist süvamõtlemist kehastav raamatulugemine asendub «hajameelselt ühelt lingilt teisele keksimisega». Ta nendib, et internet on lühikese ajaga muutunud elu elementaarseks osaks, milleta pole võimalik enam toime tulla.

Üldtuntud termin «infouputus» saab raamatus sügavama tähenduse ning selle tagajärjed on maetud interneti pakutavate hüvede paksu kihi alla. «Olen ma siis võrgus või mitte, mõistus tahab nüüd infot saada samamoodi, nagu võrk seda jagab: kiirelt liikuvate osakeste voona. Kunagi olin ma sukelduja sõnademeres. Nüüd libisen ma veepinnal nagu jetisõitja,» kirjeldab autor muutusi, mida ta iseenese juures täheldab. Oma väidete kinnituseks toob Carr arvukalt näiteid teadusuuringutest ja värvikatest tõsielulistest lugudest – kaasa arvatud sümfooniaorkestri kontserdist, mida publik kuulamise ajal lühisõnumite abil kommenteeris.

Skunk küberaiapeol, ludiit ja paranoik on vaid mõned väljendid, millega e-mulli lõhki torkavat autorit on õnnistatud. Carri seisukohad võivad meeldida või mitte (mida on näha ka raamatu ilmumist saatnud pooldajate ja vastaste tulistest arvamusavaldustest) kuid kindlasti pole võimalik neid eirata.

Tellimine


Failid
Sisukord

Eessõna: Valvekoer ja varas
Üks: Mina ja HAL
Kaks: Tähtsad eluteed
Kõrvalepõige: Millest mõtleb aju, kui ta mõtleb iseendast
Kolm: Mõistuse tööriistad
Neli: Süvenev lehekülg
Kõrvalepõige: Lee de Forest ja tema hämmastav Audion
Viis: Kõige üldisemat laadi meedium
Kuus: Pilt raamatust
Seitse: Žonglööri aju
Kõrvalepõige: IQ-testide ujuvusest
Kaheksa: Google’i kirik
Üheksa: Otsi, mälu
Kõrvalepõige: Selle raamatu kirjutamisest
Kümme: Minusugune asi
Järelsõna: Inimlikud elemendid
Viited
Edasist lugemist
Tänuavaldused

Arvustused
Henrik Roonemaa
[digi] peatoimetaja

Ei tea, kas see on aja märk, et inimesed kirjutavad pakse raamatuid sellest, kuidas keegi (kaasa arvatud nad ise) ei loe enam pikki tekste. Kui tunnete end aga moodsa katkestuste kultuuri täisväärtusliku, Dostojevski lugemise ja YouTube’ist kassiklippide vaatamise vahel lõhkirebitud liikmena, siis on Nicholas Carri raamat kindlasti üks paremaid teoseid oma käitumise üle mõtisklemiseks.

Nagu öeldud on see raamat sellest, miks keegi enam ei loe ja kuidas see meid muudab. Carr ise on selle raamatu kirjutamiseks läbi lugenud küll kümneid ja kümneid eri teoseid ning tulemuseks ongi natuke ajakirjandusliku moega tekst, kus autor vahendab väga erinevaid allikaid, et kinnitada oma väidet.

Väide ise on umbes selline: inimkond on kaotamas võimet lugeda pikki tekste, mis omakorda muudab meie aju ja teeb meid kõiki lolliks. Seda tõestada üritav «Triiv madalikule» ongi segu erinevatest lugudest: praeguse internetipõlvkonna antropoloogiast, aju biokeemiast ja selle uurimise ajaloost, inimkonda enim mõjutanud tehnoloogiate tekkest, arengust ja mõjust nii kultuuridele ja ühiskondadele kui ka inimeste ajudele ning üsna süngest vaatest tulevikku.

Carr kirjutab heas mõttes ameerikaliku lihtsuse ja selgusega, tema süvenemine ajalukku ja aju biokeemiasse tekitab usaldusväärse mulje ning on ka väga huvitav lugeda. Kuidas muutis meid näiteks trükipressi teke, kuidas kujunes välja ning on inimkonda mõjutanud aastasadu valitsenud pikkade tekstide lugemise oskus ning kui põhjalikult on meie ajud suutelised end ümber programmeerima ning eraldama rohkem võimsust tegevustele ja oskustele, mida tundub praegu rohkem vaja minevat.

Kui ta aga asub tegema süngeid ettekuulutusi, et üha vähem pikki tekste lugev inimkond jääb lolliks ning interneti võime infot pisikeste killukestena edasi anda teeb meist pealiskaudsed ja tuimad infotarbijad, muutub kogu konstruktsioon palju ebausutavamaks ning tundub punnitatud. Võib-olla ta tõesti ise usub seda või tekitas ta niigi huvitavasse kultuuriloolisse raamatusse sellise konflikti selleks, et raamat tekitaks kõneainet ja rohkem müüks (sel juhul õnnestus see tal küll täielikult), aga sellest võib rahulikult mööda vaadata. Ei muutnud meid liigina rumalamaks ju ei raadio, televisiooni ega kino teke ning küüniline on istuda niimoodi kinni ühe infokanali ehk raamatute ülistamise juures ning miskipärast eeldada, et tänu internetile lõpetame lugemise üldse sajaprotsendiliselt ära. Raamatud on üks viis infot, emotsioone ja mõtteid edasi anda, aga mitte ainus ja kindlasti mitte igaks olukorraks kõige parem. Loomulikult lugemisele kulutatav aeg praegu väheneb, sest uued infokanalid tulevad juurde, aga sama loomulikult jääb lugemine ka alles, vähemalt lähemaks tulevikuks. Ja kuulutada, et meile järgnev põlvkond on pealiskaudsed lollpead, on lihtsalt ülbe ja kitsarinnaline.

Ajuvaba infotarbimine on aga siiski meie vaenlane ja sellele saab Carri raamatu kaudu küll igati hästi otsa vaadata. Järgmist mõttetut soparaamatut, õhtust telemängu või totakat veebilehte avades tunneb selle koletise ära.

Loe edasi >