Ühe mantli lugu
50 000-dollarise mantli jälgedes: käsitöö, luksus ja kinnisideed
Imelise Ajaloo raamatuklubi aprilliraamat „Ühe mantli lugu“ viib meid ühe ülihinnalise mantli saamisloo jälgedes tundelisele teekonnale moe- ja rõivakunsti ajalukku.
Reis saab alguse Peruus Andide kõrgmäestikus. Seal kasvatasid inkad juba sajandeid enne konkistadooride saabumist pühasid loomi vikunjasid, kelle imepehmest ja kašmiiristki kallimast villast valmistatakse ülihinnalist kangast. Niisugune riie kattis president Kennedy ajal Valge Maja sohvasid ja 20. sajandi keskel, kui USAs ei olnud midagi uhkemat kui vikunjavillane mantel, kandsid niisugust rõivast Marlene Dietrich, Greta Garbo, Leonard Bernstein, Nat King Cole ja paljud teised.
Edasi liigume Firenzesse maailmakuulsa Stefano Ricci moeateljeesse, kus valmistatakse ülipeent siidi, reisi saateks legendid siidiusside kasvatamise algusaegadest. Itaaliast võtame kursi Prantsusmaale kuulsasse Dormeuil’ töökotta, kus aegade vältel on kootud kangast kuningate, presidentide ja filmitähtede rõivastamiseks. Saame teada, kuidas sündisid kuulsad kangavabrikud ja kuidas mõjutas rõivamoodi Suur Prantsuse revolutsioon, aga ka seda, kuidas kuulsate tootjate kangaid osavalt võltsida saab.
Inglismaal külastame ateljeed, kust tellisid oma rõivad Charles Dickens ja Winston Churchill. Saame teada, mida tõi rõivatootmise jaoks kaasa tööstuslik pööre ja kuidas rajati Londonis West Endis asuvad Savile Row’ rätsepaärid, kus õmmeldi rõivaid Windsori hertsogi, Gary Granti ja teiste stiiliikoonide jaoks. Loeme sellest, kuidas mõjutas ehtne inglise rätsepatöö 1980. aastatel USAs Wall Streeti börsimaaklereid ning millal ja miks hakkas moemaailmas domineerima Itaalia. Seejärel läheme külla 150 aasta vanusesse nööbitöökotta – seal valmistatud nööpidega kuubesid kannab ka prints Charles –, saateks lood sellest, millal ja miks nööbid üldse kasutusele võeti ning mil moel mõjutas see toonast demograafilist olukorda.
„Ühe mantli lugu“ viib meid sajanditevanusesse luksuse ja pühendumuse maailma, kus välditakse kiirmoodi ja kõike põgusaks pruukimiseks mõeldut. See raamat on ülistuslaul elule, kus asjadel on jääv väärtus.
Teised kirjutavad:
Raamatuarvustus, ERR kultuuriportaal
Raamatuarvustus, Postimees
Lugeja arvamus, Kiiksu lugemisarhiiv
Ants Vill Linnalehes
Sisukord
Sissejuhatus
1. peatükk. Juured
2. peatükk. Vill
3. peatükk. Vooder
4. peatükk. Kaupmees
5. peatükk. Kangas
6. peatükk. Nööbid
7. peatükk. Kuldkaunistused
8. peatükk. Rätsep
9. peatükk. Mantel
Epiloog
Tänuavaldused
Märkused
Arvustused
Kui nad minu juurde tulevad, tunnevad nad end võib-olla nagu kirikus. Giorgio Armani
Kuidas me oma riietesse suhtume? On need lihtsalt kehakaitse ja -kate? Kas me keha on rahul sellega, mis teda ümbritseb? Vanasõna „Riie ei riku meest“ on kehv lohutus, kui mõni võõras meid tõrjub või mõni uks meile suletuks jääb. Need on mõtted, mis mantli-lugu lugedes kindlasti tekivad.
Raamat ise viib meid peaaegu ümbermaailmareisile, Austraaliast läbi Euroopa Ameerikasse. Tavapäraste vaatamisväärsuste asemel pakub autor põhjalikku ajalis-ruumilist külaskäiku Austraalia rätsepate, Peruu vikunjakasvatajate, Itaalia siiditrükkijate, Inglise kangakudujate ja paljude teiste suurepäraste meistrite juurde. Reisil on võimalik külastada fantastilisi söömaaegu ja uhkeid interjööre. Kui koolis õpitud ajalugu on jäänud aegade taha, saab meenutada siidiussi legendi, nööpide ajalugu, 19. sajandi tööstusrevolutsiooni jne. Kogu see kirev seltskond ja põhjalikud ajaloolised tagasivaated aitavad lugejal jälgida ühe eritellimusel valminud mantli saamislugu.
Mantli valmimisel on saatjaks ka nukker alatoon. Paljud ametid, mille meistrite oskusi on pärandatud põlvest põlve, kelle käsitöö on unikaalne ja aeganõudev, on välja suremas. Varem kõrgelt pärjatud ja hästi makstud meistrid on homme ilmselt ainult udune mälestus, legend sellest, mis kunagi oli. Kangaste võltsimine ja moeplagiaadid on väike osa lõputust kiirmoe masstoodangust, mis laiutab odavkettides, saastades maad ja tarbija riidekappi.
Raamat tekitab mõtteid: milline on minu lemmikkostüümi valmimislugu, kas selle kangas on naftast või mõnest naturaalsest kiust, ega see ole valminud mõnes kauge Aasia vabrikus, reostades ümbritsevat loodust? Võib-olla tekib lugejal, kes pole kunagi piduliku kleidi või ülikonna jaoks kangast valinud ja pärast moekonsultatsiooni proovikabiinis seisnud, soov seda kordki elus proovida. Proovida eritellimusel ainult temale tehtud ülikonda või kleiti, kuni pole veel hilja meie tormlevas kiirmoe maailmas.
Autor on püstitanud endale mitme teadustöö mahus ülesande ja selle ka osavalt lahendanud. Lugeja, kes ei ole rõivamaailmaga kokku puutunud, saab teada palju silmaringi avardavat ja huvitavat. Ajaloohuvilise lugeja jaoks on kindlasti põnev meenutada, kes oli Inglismaa 19. sajandi suurim dändi, milline peab olema nööbi iseloom, kus ja kuidas kootakse lootosekangast jne.
Ühe mantli lugu on tihe ja informatiivne lugemine. Soovitan. Ise kannan unikaalkangast ja individuaalõmblust ja seega tean, millest autor kirjutab.
Meg Lukens Noonani „Ühe mantli lugu“ on ülimalt kaasahaarav raamat kangakudumise ja rätsepakunsti ajaloost, nende valdkondade suurte tegijate pühendumisest ja meisterlikkusest. Autor jälgib eritellimusel valmiva ülihinnalise mantli saamislugu „algusest kuni lõpuni“. Läbi karismaatiliste isiksuste, oma ala parimate meistrite, avaneb meile konkurentsis karm, kuid põnev maailm, kus ellujäämine näib tänapäeva masstootmise tingimustes olevat vaid aja küsimus.
See raamat on tellijaist ja tegijaist, kes meie "sarnaseks ja odavaks" muutunud ilmas on suutnud jääda nõudlikuks nii iseenda kui oma töö vastu. Võib-olla on see viimane " tõsiste tegijate" põlvkond? Igal juhul õnnestub autoril avada lugejale rõivatootmise ajalugu ning nii mõnedki rätsepakunsti ametisaladused.
Ühe mantli lugu
Kirjeldus
Imelise Ajaloo raamatuklubi aprilliraamat „Ühe mantli lugu“ viib meid ühe ülihinnalise mantli saamisloo jälgedes tundelisele teekonnale moe- ja rõivakunsti ajalukku.
Reis saab alguse Peruus Andide kõrgmäestikus. Seal kasvatasid inkad juba sajandeid enne konkistadooride saabumist pühasid loomi vikunjasid, kelle imepehmest ja kašmiiristki kallimast villast valmistatakse ülihinnalist kangast. Niisugune riie kattis president Kennedy ajal Valge Maja sohvasid ja 20. sajandi keskel, kui USAs ei olnud midagi uhkemat kui vikunjavillane mantel, kandsid niisugust rõivast Marlene Dietrich, Greta Garbo, Leonard Bernstein, Nat King Cole ja paljud teised.
Edasi liigume Firenzesse maailmakuulsa Stefano Ricci moeateljeesse, kus valmistatakse ülipeent siidi, reisi saateks legendid siidiusside kasvatamise algusaegadest. Itaaliast võtame kursi Prantsusmaale kuulsasse Dormeuil’ töökotta, kus aegade vältel on kootud kangast kuningate, presidentide ja filmitähtede rõivastamiseks. Saame teada, kuidas sündisid kuulsad kangavabrikud ja kuidas mõjutas rõivamoodi Suur Prantsuse revolutsioon, aga ka seda, kuidas kuulsate tootjate kangaid osavalt võltsida saab.
Inglismaal külastame ateljeed, kust tellisid oma rõivad Charles Dickens ja Winston Churchill. Saame teada, mida tõi rõivatootmise jaoks kaasa tööstuslik pööre ja kuidas rajati Londonis West Endis asuvad Savile Row’ rätsepaärid, kus õmmeldi rõivaid Windsori hertsogi, Gary Granti ja teiste stiiliikoonide jaoks. Loeme sellest, kuidas mõjutas ehtne inglise rätsepatöö 1980. aastatel USAs Wall Streeti börsimaaklereid ning millal ja miks hakkas moemaailmas domineerima Itaalia. Seejärel läheme külla 150 aasta vanusesse nööbitöökotta – seal valmistatud nööpidega kuubesid kannab ka prints Charles –, saateks lood sellest, millal ja miks nööbid üldse kasutusele võeti ning mil moel mõjutas see toonast demograafilist olukorda.
„Ühe mantli lugu“ viib meid sajanditevanusesse luksuse ja pühendumuse maailma, kus välditakse kiirmoodi ja kõike põgusaks pruukimiseks mõeldut. See raamat on ülistuslaul elule, kus asjadel on jääv väärtus.
Teised kirjutavad:
Raamatuarvustus, ERR kultuuriportaal
Raamatuarvustus, Postimees
Lugeja arvamus, Kiiksu lugemisarhiiv
Ants Vill Linnalehes
Sissejuhatus
1. peatükk. Juured
2. peatükk. Vill
3. peatükk. Vooder
4. peatükk. Kaupmees
5. peatükk. Kangas
6. peatükk. Nööbid
7. peatükk. Kuldkaunistused
8. peatükk. Rätsep
9. peatükk. Mantel
Epiloog
Tänuavaldused
Märkused
Kui nad minu juurde tulevad, tunnevad nad end võib-olla nagu kirikus. Giorgio Armani
Kuidas me oma riietesse suhtume? On need lihtsalt kehakaitse ja -kate? Kas me keha on rahul sellega, mis teda ümbritseb? Vanasõna „Riie ei riku meest“ on kehv lohutus, kui mõni võõras meid tõrjub või mõni uks meile suletuks jääb. Need on mõtted, mis mantli-lugu lugedes kindlasti tekivad.
Raamat ise viib meid peaaegu ümbermaailmareisile, Austraaliast läbi Euroopa Ameerikasse. Tavapäraste vaatamisväärsuste asemel pakub autor põhjalikku ajalis-ruumilist külaskäiku Austraalia rätsepate, Peruu vikunjakasvatajate, Itaalia siiditrükkijate, Inglise kangakudujate ja paljude teiste suurepäraste meistrite juurde. Reisil on võimalik külastada fantastilisi söömaaegu ja uhkeid interjööre. Kui koolis õpitud ajalugu on jäänud aegade taha, saab meenutada siidiussi legendi, nööpide ajalugu, 19. sajandi tööstusrevolutsiooni jne. Kogu see kirev seltskond ja põhjalikud ajaloolised tagasivaated aitavad lugejal jälgida ühe eritellimusel valminud mantli saamislugu.
Mantli valmimisel on saatjaks ka nukker alatoon. Paljud ametid, mille meistrite oskusi on pärandatud põlvest põlve, kelle käsitöö on unikaalne ja aeganõudev, on välja suremas. Varem kõrgelt pärjatud ja hästi makstud meistrid on homme ilmselt ainult udune mälestus, legend sellest, mis kunagi oli. Kangaste võltsimine ja moeplagiaadid on väike osa lõputust kiirmoe masstoodangust, mis laiutab odavkettides, saastades maad ja tarbija riidekappi.
Raamat tekitab mõtteid: milline on minu lemmikkostüümi valmimislugu, kas selle kangas on naftast või mõnest naturaalsest kiust, ega see ole valminud mõnes kauge Aasia vabrikus, reostades ümbritsevat loodust? Võib-olla tekib lugejal, kes pole kunagi piduliku kleidi või ülikonna jaoks kangast valinud ja pärast moekonsultatsiooni proovikabiinis seisnud, soov seda kordki elus proovida. Proovida eritellimusel ainult temale tehtud ülikonda või kleiti, kuni pole veel hilja meie tormlevas kiirmoe maailmas.
Autor on püstitanud endale mitme teadustöö mahus ülesande ja selle ka osavalt lahendanud. Lugeja, kes ei ole rõivamaailmaga kokku puutunud, saab teada palju silmaringi avardavat ja huvitavat. Ajaloohuvilise lugeja jaoks on kindlasti põnev meenutada, kes oli Inglismaa 19. sajandi suurim dändi, milline peab olema nööbi iseloom, kus ja kuidas kootakse lootosekangast jne.
Ühe mantli lugu on tihe ja informatiivne lugemine. Soovitan. Ise kannan unikaalkangast ja individuaalõmblust ja seega tean, millest autor kirjutab.
Meg Lukens Noonani „Ühe mantli lugu“ on ülimalt kaasahaarav raamat kangakudumise ja rätsepakunsti ajaloost, nende valdkondade suurte tegijate pühendumisest ja meisterlikkusest. Autor jälgib eritellimusel valmiva ülihinnalise mantli saamislugu „algusest kuni lõpuni“. Läbi karismaatiliste isiksuste, oma ala parimate meistrite, avaneb meile konkurentsis karm, kuid põnev maailm, kus ellujäämine näib tänapäeva masstootmise tingimustes olevat vaid aja küsimus.
See raamat on tellijaist ja tegijaist, kes meie "sarnaseks ja odavaks" muutunud ilmas on suutnud jääda nõudlikuks nii iseenda kui oma töö vastu. Võib-olla on see viimane " tõsiste tegijate" põlvkond? Igal juhul õnnestub autoril avada lugejale rõivatootmise ajalugu ning nii mõnedki rätsepakunsti ametisaladused.