Üksildane Jüri ehk liikide kadumine

Üksildane Jüri ehk liikide kadumine
Lothar Frenz
Lehekülgi: 304
Kirjastus: Äripäev

Teadlased kardavad, et järgmise 50 aasta jooksul võib maakeralt kaduda tervelt pool kõigist looma- ja taimeliikidest ning praegune massiline väljasuremine on võrreldav sellega, mis toimus dinosauruste ajastu lõpus. Sealjuures ei tea me täpselt isegi maakeral elavate liikide arvu – on neid 10 miljonit, 20 miljonit või 25 miljonit? Või koguni sada miljonit?

Bioloog Edward O. Wilson on kunagi kirjutanud: „Iga liik elab – ja sureb – omaenda ainulaadsel viisil.“ Täpselt sellest räägibki käesolev raamat, mis tutvustab mõningaid liike, kelle oleme kaotanud, kes on meil napilt nägemata jäänud, keda „alles eilsest peale“ – üleilmastumise algusest ehk Kolumbuse retkedest möödunud 500 aasta jooksul – maakeral enam ei eksisteeri. Kuidas need loomad elasid? Miks nad kadusid alles hiljuti? Mis juhtus pärast nende kadumist? Mida on neist väljasurnud loomadest tänapäeval veel võimalik teada saada? Juttu tuleb suurtest ja väikestest loomadest, nii ökoloogiliselt tähtsatest kui ka sellistest, kelle kadumine jäi suuremate tagajärgedeta; kellest mõned olid kasulikud, teised võib-olla ka mitte. 

Lothar Frenz on bioloogist ajakirjanik, kes lisaks raamatute kirjutamisele teeb kaastööd ajakirjale GEO ning on vändanud ka mitu filmi Saksamaa telekanalitele.

Teised kirjutavad:
Lothar Frenz – Üksildane Jüri ehk liikide kadumine (2013) Loterii, 18.07.2013
Jaan Martinson Loodusõpetuse kohustuslik kirjandus Postimees, 02.04.2013
Erki Tammiksaar Nädala raamat: Loomaliikide väljasuremise (kaugeltki mitte täielik) kroonika Eesti Ekspress, 06.06.2013

Sisukord

PROLOOG
Iseavajaga planeedi ajalukku 
PÕHJA-AMEERIKA: TÜHI UUS MAAILM
Martha viimased reisid
El Condor Pasa – nüüd ilma suleväivita
Kummitusrähn ja kriiskav juveel
EUROOPA: ÕHTUMAA ALLAKÄIK 
Taassünd seitsmeks minutiks 
Ürgveis, ükssarv ja bioloogiline muruniiduk
Geirfuglite kalmistu
AASIA: TEELEMINEK, MAO JA MILJARDID 
Tsaari ülesandel
Kadunud printsess
Imed surevad ikka ja jälle
AAFRIKA: SUURE JAHIMEHE HÄLL
Buurimaa sinine sokk 
Kvaggade mõistatus
Tulemaa Hea Lootuse neemel
Farm Aafrikas 
Liigiõgija
LÕUNA-AMEERIKA: ETTEKUULUTATUD VÄLJASUREMISE KROONIKAD
Darwin ja hunt
Gremlinite sõda 
200 aastat üksildust 
AUSTRAALIA JA UUS-MEREMAA: KADUNUD MAAILMAD
Lihavõttebilbid kõrbest 
Tiigri silmad
Uus-Meremaa puhkusemõnud 
MAAILM: SEALPOOL EEDENIT  
Imedemaa ohtlik elu 
Me oleme siis läinud  
Kuumavaba eilne päev 
EPILOOG 
Looduse ükskõiksusest  
Tänusõnad 
Soovitatav kirjandus

Arvustused

Uve Ramstbioloog, Tallinna Loomaaed

Lothar Frenzi „Üksildane Jüri ehk liikide kadumine“ on haaravalt kirjutatud raamat, mis minu arvates võiks kuuluda kohustusliku kirjanduse hulka. Muidugi mitte kui kirjandusklassika, vaid kui midagi olulist noorele, alles maailma avastavale inimesele. Samas sobib see suurepäraselt ka juba väljakujunenud maailmapildiga täiskasvanule, kes elust kui sellisest lugu peab.

Seda raamatut lugedes tuleb meelde väljend „häda mõistuse pärast“. Inimene on läbi teinud pika ja eduka arengu, omandanud analüütilise mõtlemise, korraldanud tehnikarevolutsiooni jne. Kuid kas mitte pole ta sellega põhjustanud ka suurt häda ja viletsust?

Iga oma edusammuga on inimene hävitanud järjest enam kaaslasi sellel planeedil – lükanud käima või kiirendanud mitmete liikide väljasuremist ja alles viimasel ajal hakanud seda ka ise märkama. Lõpuks ometi oleme aru saamas, kui hea ja vajalik asi on bioloogiline mitmekesisus.

Raamat annab mitmekesise ülevaate, millega oleme tänaseks hakkama saanud. Põhiliselt küll halvas mõttes, kuid mitte ainult. Üldtuntud on suur väljasuremislaine, mis lõpetas Maal sauruste ajastu – selles me ennast süüdistada ei saa. Palju selliseid „kadunukesi“ – mammutitest ja mastodonidest mullu lahkunud Üksildase Jüri ehk Lonesome George’ini – on tulnud juurde aga inimese enda eksisteerimise ajal. Väljasuremislaineid on olnud mitu ja kindlasti pole need veel lõppenud. Samas on inimesel ette näidata ka edulugusid, kus mõni hävimisohus liik on elule tagasi aidatud.

Autor püüab vastata tervele reale küsimustele, mis tekivad seoses liikide väljasuremisega: „Miks nad kadusid? Kuidas sai juhtuda, et üht maailma tavalisemat lindu järsku pole enam olemas? Mis liikide väljasuremisel tegelikult toimub? Miks surevad mõned liigid välja, aga teised ajavad end jälle jalule? Kuidas surevad oma liigi viimased esindajad? Ja kas poleks veelgi tähtsam välja selgitada, miks liik ülepea juba enne haruldaseks on muutunud? ... Kuidas need loomad elasid? Miks neid enam ei ole? Miks nad kadusid alles hiljuti? Mis juhtus pärast nende kadumist? Mida on neist väljasurnud loomadest tänapäeval veel võimalik teada saada?“ Juttu tuleb aga muustki, näiteks inimese enda evolutsioonist ja tema arengu ajaloo seotusest looduskeskkonna muutustega.

Raamat näitab selgelt, et inimese progressi hinnaks on väljasuremislained, mis juba igipõlistest aegadest peale saadavad tema jõudmist Maa erinevatele mandritele ja suurtele saartele. Samas vaadeldakse ka looduslikke protsesse, mis liigirikkust mõjutavad. Väljasuremine on ju evolutsiooni loomulik osa ja nagu igal isendil, on ka igal liigil oma eluiga (mõõdetav enamasti miljonites aastates). Sageli, eriti tänapäeval, jääb see aga võimalikust palju lühemaks, kuna inimene, võib-olla pahaaimamatult, millalgi kuskil pisikese lumepalli nõlvast alla veeretab.

Iseenda kiituseks võime mainida, et teadlaste uurimistöö tulemusena on olemas IUCNi (Rahvusvaheline Looduskaitseliit) punane raamat, mis annab teada, milline on ja kuidas muutub looduslike liikide seisund meie planeedil ning millele toetudes loodetavasti saab ära hoida nii mõnegi liigi väljasuremise. Siiski näitab punane raamat vaid jäämäe veepealset osa. Selle veealune osa – liigid, kelle seisundi kohta andmed puuduvad või keda seni veel üleski pole leitud – võib olla palju suurem. Eluslooduse kaitseks on ellu rakendatud CITESi ehk Washingtoni konventsioon, mille ülesandeks on reguleerida rahvusvahelist kaubandust loodusliku loomastiku ja taimestiku liikidega. Muuseas, CITES pole ainult kaupmeeste asi, see puudutab otseselt igaüht, kes tahab endale üle riigipiiri tuua loodusest pärinevaid objekte või tooteid, näiteks elevandiluust nipsasjakesi.

Ja kui kellelgi hinges kriipima jääb – pole just meeldiv näha inimese ökoloogilises jalajäljes hoolimatult väljasuremisse trambitud liike –, saab isiklike „jalajälgede“ vähendamiseks alati midagi ära teha, kasvõi prügi sorteerida või tagasihoidlikumalt tarbida.

Erki TammiksaarEesti Ekspress

Kooliõpikutes öeldakse, et evolutsioon looduses on kõikvõimas ja sugu jätkab kõige kohastunum isend. Teisalt tunnistavad needsamad õpikud, et loodust on vaja kaitsta, kuna inimene hävitab liike nii teadlikult kui teadvustamata. Arusaam, et mõned Jumala loodud elajatest on välja surnud, jõudis teadlasteni 19. sajandi algul. Toona seostus see mammutiga. Küsimus, miks nii suur liik kadus, jäi veenva vastuseta. Et mammuti kadumine oli seotud neoliitikumi küttidega, teame alles täna.

Esimene teadlane, kes mõistis inimese suurt rolli liikide väljasuremisel, oli baltisaksa loodusteadlane Karl Ernst von Baer. 1840. aastal avaldas ta uurimuse Vaikse ookeani põhjaosas elanud Stelleri meriõhva mahanottimisest. Ta tõestas, et 1741. aastal teadusele avastatud meriveis kadus elavate kirjast vaid 27 aastaga. See oli toona suur üllatus, kuid Baeri tööle järgnes üha uusi uurimusi, milles selgitati inimese fataalset mõju rahalist kasu tõotavate loomaliikide kadumisele. Saksa bioloog, ajakirjanik ja tuntud loomafilmide autor Lothar Frenz käsitleb oma haaravas ja mõtlemapanevas raamatus “Üksildane Jüri ehk loomaliikide kadumine” Baeri uuringute põhjal ka seda kurba peatükki inimkonna ajaloos.

Kuigi Baeri ta algallikana ei maini, ei vähenda see raamatu tähtsust, et mõista inimkonna vastutust liigilise mitmekesisuse säilitamisel. Frenz kirjeldab oma raamatus nauditavas ja ladusas keeles rohkem kui 23 loomaliigi kadumist kõikidelt kontinentidelt. Ta alustab vahest kõige mõjusamast näitest – rändtuvide “massimõrvadest” 19. sajandi Põhja-Ameerikas. Frenz selgitab, et rohkem kui miljardist isendist koosnevate linnuparvede teke oli võimalik vaid seetõttu, et indiaani kultuur kontinendi sisealal hävis (seda suuresti konkistadooride kaasatoodud haiguste tõttu). Rändtuvidel polnud enam konkurente ning nad said takistamatult paljuneda kuni 19. sajandini, mil avastati nende rahaline väärtus üha kasvavate idaranniku linnade toidulaudade jaoks. 1890. aastatel kukkus aga äri kokku. Rändtuvid olid kadunud. Nad küll võeti kaitse alla, kuid oli juba hilja. Viimane rändtuvi Martha suri loomaaias 1914. aastal. Frenz tõdeb: “Rändtuvi on endiselt maailma kõige arvukam linnuliik, kuid seda üksnes muuseumide väljasurnud lindude kollektsioonides.” Paljudel teistel tema raamatu lehekülgedel kirjeldatavatel liikidel nii hästi läinud ei ole. Stelleri meriõhvast on järel vaid kolm skeletti ja üks nahatükk.

http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/nadala-raamat-loomaliikide-valjasuremise-kaugeltki-mitte-taielik-kroonika.d?id=66242174

Tellimine
Üksildane Jüri ehk liikide kadumineOtsas
Üksildane Jüri ehk liikide kadumine

Üksildane Jüri ehk liikide kadumine

Lothar Frenz
Tellimine
Üksildane Jüri ehk liikide kadumineOtsas

Kirjeldus

Teadlased kardavad, et järgmise 50 aasta jooksul võib maakeralt kaduda tervelt pool kõigist looma- ja taimeliikidest ning praegune massiline väljasuremine on võrreldav sellega, mis toimus dinosauruste ajastu lõpus. Sealjuures ei tea me täpselt isegi maakeral elavate liikide arvu – on neid 10 miljonit, 20 miljonit või 25 miljonit? Või koguni sada miljonit?

Bioloog Edward O. Wilson on kunagi kirjutanud: „Iga liik elab – ja sureb – omaenda ainulaadsel viisil.“ Täpselt sellest räägibki käesolev raamat, mis tutvustab mõningaid liike, kelle oleme kaotanud, kes on meil napilt nägemata jäänud, keda „alles eilsest peale“ – üleilmastumise algusest ehk Kolumbuse retkedest möödunud 500 aasta jooksul – maakeral enam ei eksisteeri. Kuidas need loomad elasid? Miks nad kadusid alles hiljuti? Mis juhtus pärast nende kadumist? Mida on neist väljasurnud loomadest tänapäeval veel võimalik teada saada? Juttu tuleb suurtest ja väikestest loomadest, nii ökoloogiliselt tähtsatest kui ka sellistest, kelle kadumine jäi suuremate tagajärgedeta; kellest mõned olid kasulikud, teised võib-olla ka mitte. 

Lothar Frenz on bioloogist ajakirjanik, kes lisaks raamatute kirjutamisele teeb kaastööd ajakirjale GEO ning on vändanud ka mitu filmi Saksamaa telekanalitele.

Teised kirjutavad:
Lothar Frenz – Üksildane Jüri ehk liikide kadumine (2013) Loterii, 18.07.2013
Jaan Martinson Loodusõpetuse kohustuslik kirjandus Postimees, 02.04.2013
Erki Tammiksaar Nädala raamat: Loomaliikide väljasuremise (kaugeltki mitte täielik) kroonika Eesti Ekspress, 06.06.2013

Lisainfo

Lothar Frenz
Lehekülgi: 304
Kirjastus: Äripäev

Sisukord

PROLOOG
Iseavajaga planeedi ajalukku 
PÕHJA-AMEERIKA: TÜHI UUS MAAILM
Martha viimased reisid
El Condor Pasa – nüüd ilma suleväivita
Kummitusrähn ja kriiskav juveel
EUROOPA: ÕHTUMAA ALLAKÄIK 
Taassünd seitsmeks minutiks 
Ürgveis, ükssarv ja bioloogiline muruniiduk
Geirfuglite kalmistu
AASIA: TEELEMINEK, MAO JA MILJARDID 
Tsaari ülesandel
Kadunud printsess
Imed surevad ikka ja jälle
AAFRIKA: SUURE JAHIMEHE HÄLL
Buurimaa sinine sokk 
Kvaggade mõistatus
Tulemaa Hea Lootuse neemel
Farm Aafrikas 
Liigiõgija
LÕUNA-AMEERIKA: ETTEKUULUTATUD VÄLJASUREMISE KROONIKAD
Darwin ja hunt
Gremlinite sõda 
200 aastat üksildust 
AUSTRAALIA JA UUS-MEREMAA: KADUNUD MAAILMAD
Lihavõttebilbid kõrbest 
Tiigri silmad
Uus-Meremaa puhkusemõnud 
MAAILM: SEALPOOL EEDENIT  
Imedemaa ohtlik elu 
Me oleme siis läinud  
Kuumavaba eilne päev 
EPILOOG 
Looduse ükskõiksusest  
Tänusõnad 
Soovitatav kirjandus

Arvustused (2)

Uve Ramstbioloog, Tallinna Loomaaed

Lothar Frenzi „Üksildane Jüri ehk liikide kadumine“ on haaravalt kirjutatud raamat, mis minu arvates võiks kuuluda kohustusliku kirjanduse hulka. Muidugi mitte kui kirjandusklassika, vaid kui midagi olulist noorele, alles maailma avastavale inimesele. Samas sobib see suurepäraselt ka juba väljakujunenud maailmapildiga täiskasvanule, kes elust kui sellisest lugu peab.

Seda raamatut lugedes tuleb meelde väljend „häda mõistuse pärast“. Inimene on läbi teinud pika ja eduka arengu, omandanud analüütilise mõtlemise, korraldanud tehnikarevolutsiooni jne. Kuid kas mitte pole ta sellega põhjustanud ka suurt häda ja viletsust?

Iga oma edusammuga on inimene hävitanud järjest enam kaaslasi sellel planeedil – lükanud käima või kiirendanud mitmete liikide väljasuremist ja alles viimasel ajal hakanud seda ka ise märkama. Lõpuks ometi oleme aru saamas, kui hea ja vajalik asi on bioloogiline mitmekesisus.

Raamat annab mitmekesise ülevaate, millega oleme tänaseks hakkama saanud. Põhiliselt küll halvas mõttes, kuid mitte ainult. Üldtuntud on suur väljasuremislaine, mis lõpetas Maal sauruste ajastu – selles me ennast süüdistada ei saa. Palju selliseid „kadunukesi“ – mammutitest ja mastodonidest mullu lahkunud Üksildase Jüri ehk Lonesome George’ini – on tulnud juurde aga inimese enda eksisteerimise ajal. Väljasuremislaineid on olnud mitu ja kindlasti pole need veel lõppenud. Samas on inimesel ette näidata ka edulugusid, kus mõni hävimisohus liik on elule tagasi aidatud.

Autor püüab vastata tervele reale küsimustele, mis tekivad seoses liikide väljasuremisega: „Miks nad kadusid? Kuidas sai juhtuda, et üht maailma tavalisemat lindu järsku pole enam olemas? Mis liikide väljasuremisel tegelikult toimub? Miks surevad mõned liigid välja, aga teised ajavad end jälle jalule? Kuidas surevad oma liigi viimased esindajad? Ja kas poleks veelgi tähtsam välja selgitada, miks liik ülepea juba enne haruldaseks on muutunud? ... Kuidas need loomad elasid? Miks neid enam ei ole? Miks nad kadusid alles hiljuti? Mis juhtus pärast nende kadumist? Mida on neist väljasurnud loomadest tänapäeval veel võimalik teada saada?“ Juttu tuleb aga muustki, näiteks inimese enda evolutsioonist ja tema arengu ajaloo seotusest looduskeskkonna muutustega.

Raamat näitab selgelt, et inimese progressi hinnaks on väljasuremislained, mis juba igipõlistest aegadest peale saadavad tema jõudmist Maa erinevatele mandritele ja suurtele saartele. Samas vaadeldakse ka looduslikke protsesse, mis liigirikkust mõjutavad. Väljasuremine on ju evolutsiooni loomulik osa ja nagu igal isendil, on ka igal liigil oma eluiga (mõõdetav enamasti miljonites aastates). Sageli, eriti tänapäeval, jääb see aga võimalikust palju lühemaks, kuna inimene, võib-olla pahaaimamatult, millalgi kuskil pisikese lumepalli nõlvast alla veeretab.

Iseenda kiituseks võime mainida, et teadlaste uurimistöö tulemusena on olemas IUCNi (Rahvusvaheline Looduskaitseliit) punane raamat, mis annab teada, milline on ja kuidas muutub looduslike liikide seisund meie planeedil ning millele toetudes loodetavasti saab ära hoida nii mõnegi liigi väljasuremise. Siiski näitab punane raamat vaid jäämäe veepealset osa. Selle veealune osa – liigid, kelle seisundi kohta andmed puuduvad või keda seni veel üleski pole leitud – võib olla palju suurem. Eluslooduse kaitseks on ellu rakendatud CITESi ehk Washingtoni konventsioon, mille ülesandeks on reguleerida rahvusvahelist kaubandust loodusliku loomastiku ja taimestiku liikidega. Muuseas, CITES pole ainult kaupmeeste asi, see puudutab otseselt igaüht, kes tahab endale üle riigipiiri tuua loodusest pärinevaid objekte või tooteid, näiteks elevandiluust nipsasjakesi.

Ja kui kellelgi hinges kriipima jääb – pole just meeldiv näha inimese ökoloogilises jalajäljes hoolimatult väljasuremisse trambitud liike –, saab isiklike „jalajälgede“ vähendamiseks alati midagi ära teha, kasvõi prügi sorteerida või tagasihoidlikumalt tarbida.

Erki TammiksaarEesti Ekspress

Kooliõpikutes öeldakse, et evolutsioon looduses on kõikvõimas ja sugu jätkab kõige kohastunum isend. Teisalt tunnistavad needsamad õpikud, et loodust on vaja kaitsta, kuna inimene hävitab liike nii teadlikult kui teadvustamata. Arusaam, et mõned Jumala loodud elajatest on välja surnud, jõudis teadlasteni 19. sajandi algul. Toona seostus see mammutiga. Küsimus, miks nii suur liik kadus, jäi veenva vastuseta. Et mammuti kadumine oli seotud neoliitikumi küttidega, teame alles täna.

Esimene teadlane, kes mõistis inimese suurt rolli liikide väljasuremisel, oli baltisaksa loodusteadlane Karl Ernst von Baer. 1840. aastal avaldas ta uurimuse Vaikse ookeani põhjaosas elanud Stelleri meriõhva mahanottimisest. Ta tõestas, et 1741. aastal teadusele avastatud meriveis kadus elavate kirjast vaid 27 aastaga. See oli toona suur üllatus, kuid Baeri tööle järgnes üha uusi uurimusi, milles selgitati inimese fataalset mõju rahalist kasu tõotavate loomaliikide kadumisele. Saksa bioloog, ajakirjanik ja tuntud loomafilmide autor Lothar Frenz käsitleb oma haaravas ja mõtlemapanevas raamatus “Üksildane Jüri ehk loomaliikide kadumine” Baeri uuringute põhjal ka seda kurba peatükki inimkonna ajaloos.

Kuigi Baeri ta algallikana ei maini, ei vähenda see raamatu tähtsust, et mõista inimkonna vastutust liigilise mitmekesisuse säilitamisel. Frenz kirjeldab oma raamatus nauditavas ja ladusas keeles rohkem kui 23 loomaliigi kadumist kõikidelt kontinentidelt. Ta alustab vahest kõige mõjusamast näitest – rändtuvide “massimõrvadest” 19. sajandi Põhja-Ameerikas. Frenz selgitab, et rohkem kui miljardist isendist koosnevate linnuparvede teke oli võimalik vaid seetõttu, et indiaani kultuur kontinendi sisealal hävis (seda suuresti konkistadooride kaasatoodud haiguste tõttu). Rändtuvidel polnud enam konkurente ning nad said takistamatult paljuneda kuni 19. sajandini, mil avastati nende rahaline väärtus üha kasvavate idaranniku linnade toidulaudade jaoks. 1890. aastatel kukkus aga äri kokku. Rändtuvid olid kadunud. Nad küll võeti kaitse alla, kuid oli juba hilja. Viimane rändtuvi Martha suri loomaaias 1914. aastal. Frenz tõdeb: “Rändtuvi on endiselt maailma kõige arvukam linnuliik, kuid seda üksnes muuseumide väljasurnud lindude kollektsioonides.” Paljudel teistel tema raamatu lehekülgedel kirjeldatavatel liikidel nii hästi läinud ei ole. Stelleri meriõhvast on järel vaid kolm skeletti ja üks nahatükk.

http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/nadala-raamat-loomaliikide-valjasuremise-kaugeltki-mitte-taielik-kroonika.d?id=66242174

© AS Äripäev 2000-2022
  • Aadress: Vana Lõuna 39/1, 19094 Tallinn
  • Klienditugi: 667 0099 (8:15-17:00)
  • E-post: [email protected]