Vene riigi saamine

See raamat mõtestab ümber Vene riigi tekkeloo ning Loode- ja Põhja-Venemaa varasema ajaloo.

Autor näitab veenvalt, et arheoloogilisi tõendeid vähegi ulatuslikumast slaavi asustusest neil aladel ajast enne 10. sajandi keskpaika pole olemas; et vähemalt selle ajani ei saa samastada mõisteid ‘vanavene’ ja ‘vanaslaavi’; et Vana-Vene riik tekkis seetõttu algselt sisuliselt slaavlaste osaluseta ja laienes alles hiljem slaavi aladele; et sõna ‘venelased’ on tähistanud eri ajal erineva etnilise dominandiga kooslust; et Põhja-Vene slaavistumise protsessi käivitas osa drevljaanide põhja poole küüditamisega 10. sajandi keskpaiku tahtlikult või tahtmatult Kiievi-Vene suurvürstinna Olga, kes ise oli nerja (et mitte öelda: setu) soost; ja et hoogu sai see protsess pärast seda, kui Vene riik võttis 988–989 vastu slaavi vormis ristiusu, misjärel osa riigiloomes seni kaasa löönud rahvaid ja hõime (ka eestlaste eellased) sellest lahku lõid.

Raamat käsitleb muuhulgas Jaroslav Targa 1030. aasta paiku ette võetud sõjakäigu ja Tartu kohale rajatud Jurjevi küsimust – ses mõttes, et näitab selle ebatõenäosust. Korrigeeritakse mõningaid teisigi meie vanema ajalooga seotud küsimusi ning märgitakse maha piir muinaseestlaste ja Vana-Vene riigi vahel. Vaadeldakse ka suurvene etnose ja Moskva riigi sünnivalusid vanal Merjamaal. Novgorodimaal püsis tänu Vana-Vene riigi tekkeaegadel kohalikele rahvastele antud privileegidele siiski veel kaua teistsugune, tugeva vürstivõimuta riiklus.

Autor soovis jõuda käsitlusega välja Novgorodi vallutamiseni Moskva suurvürstiriigi poolt 15. sajandi lõpus ja sellega kaasnenud repressioonide jätkumiseni 16. sajandil, mis viis ka Ilmenimaa suurvenestumiseni. Paraku katkeb jutustus selleni jõudmata poolelt lauselt – autori aeg sai otsa enne, kui ta käsikirja lõpetada jõudis.