• Otsi Äripäevast

Viiking

Põhjala sõdalase (mitteametlik) käsiraamat

Viiking
Autor: John Haywood
Lehekülgi: 224
Kirjastus: Äripäev

Viikingid on Põhjala merede isandad. Neid, kes julgevad trotsida torme ja vastaste vahedaid relvi ning rüüstata võõraid maid, saab oodata vaid kuulsus, rikkus ja au. Kes ei tahaks sellest kõigest osa saada? Kes ei unistaks võimalusest saabuda koju hõbedakoormatega ja olla kuulus ka veel siis, kui vähemad mehed on ammu unustatud?

Ajaloolase John Haywoodi rikkalikult illustreeritud raamat „Viiking. Põhjala sõdalase (mitteametlik) käsiraamat“ viib lugeja 10. sajandi viikingite maailma, kus sõdalase amet oli ühtaegu auasi ja võimalus ohtrasti jõukust ning hiilgust koguda. Noorte meeste jaoks, kes unistasid kaugetest maadest ja neil peituvatest rikkustest, oli see vägagi ihaldusväärne elu. Raamatus kirjeldatakse üksikasjalikult:

• kuidas viikingite väkke astuti,

• kuidas valiti ja kasutati relvi ja turviseid,

• kuidas purjetati kaugetel meredel,

• kuidas korraldati rüüsteretki,

• kuidas võideldi kilbimüüris,

• kuidas rünnati kloostreid ja munkadelt lunaraha nõuti,

• kuidas käituti uhkel pidusöömingul,

• missugune oli hea viikingi väejuht,

• mida lahingus kangelasena langedes oodati elult teispoolsuses.

Arheoloogide uusimate avastuste ning Põhjala saagadest ja skaldiluulest pärit lugude põhjal on üks juhtivaid viikingiajastu uurijaid John Haywood kokku pannud värvika ja humoorika pildi sellest, missugust elu elasid 10. sajandi viikingi sõdalased.

Sisukord

– 1 –    Miks hakata viikingiks? 
– 2 – Väkke astumine 
– 3 – Noore viikingi teejuht suurte  väepealike juurde 
– 4 –  Relvad ja sõjakunst 
– 5 –  Meresõit 
– 6 – Pikklaev olemas, nüüd teele 
– 7 –  Elu röövretke ajal 
– 8 – Lahing 
– 9 –  Sõjasaak 
– 10 – Mõõgauni

Arvustused

Ain Mäesaluarheoloog

Viikingitest on viimasel paaril aastakümnel Põhja- ja Lääne-Euroopas ilmunud mitmeid populaarteaduslikke raamatuid. Neist üheks huvitavamaks võib pidada ajaloolase John Haywoodi teost „Viiking. Põhjala sõdalase (mitteametlik) käsiraamat“. Kuna autor on viikingite ajaloo suur asjatundja, leiab raamatust väga hea ülevaate viikingite elust ja tegevusest. Samas on esitatud ridamisi uusi ja huvitavaid selgitusi ning vähemtuntud fakte.

Raamat on üles ehitatud ühe elukogenud viikingi jutustusena või õpetusena noorukile, kes soovib saada viikingiks. Mitmesuguseid nõuandeid antakse erinevates situatsioonides käitumiseks, laevasõitudeks, võitlemiseks jne. Eriliselt põnev on viikingite relvade iseloomustus ja õpetused-arutlused, milleks ja kuidas mingit sõjariista käsitseda. Väga asjatundlikult tutvustatakse ühtlasi viikingite võitlustaktikat, mille kirjeldamisel on autor kasutanud saagasid, aga ka konsulteerinud mitme taaskehastajaga. Muhedalt kirjeldatakse rahvaid ja maid, kuhu tasuks röövretki korraldada ning millist võimalikku saaki kusagilt võiks loota.

Eeltoodu põhjal ei tasuks järeldada, et tegemist on õpperaamatuga, mis jagab väärtuslikke nõuandeid üksnes röövimiseks ja külmrelvaga tapmiseks. Raamatus kirjeldatakse ühtlasi viikingite laevu ja meresõitu, usundit ja jumalaid, kombeid ja isegi hügieeni. Näiteks üks tsitaat: „Viikingid on oma puhaste ja hoolitsetud meeste maine üle uhked. Röövretk ei vabanda enda käest laskmist: inglise neidudele, kellele viikingid meeldivad palju rohkem kui kohalik haisev ja pesemata meestevägi, ei saa ju pettumust valmistada.“ Muuseas, viikingite kalmetes leidub panuste seas sageli kauneid sarvplaatidest valmistatud kamme. Samasugused kammid hakkavad sel ajal levima ka Eestis.

Raamatus tutvustatakse nii viikingiretkede ajalugu kui ka tähtsamate viikingipealike seikluslikku elukäiku ja sangaritegusid. Autor tunneb väga hästi Skandinaavia saagasid ja on nendest välja noppinud ühtaegu huvitavaid, aga vahel ka päris sügavamõttelisi tsitaate. Kohati leidub raamatus päris üllatavaid seletusi ja fakte, millest mõned võivad esialgsel pilgul tunduda lausa uskumatuna. Tegelikult peabki üks hea raamat tekitama küsimusi ja pakkuma kaasamõtlemist. Kui lugejal on soov esitatut kontrollida ja lisateavet hankida, leiab ta raamatu lõpust põhjaliku nimekirja viikingeid käsitlevatest uurimustest ja saagaväljaannetest.

Viikingiraamatut lugedes igav juba ei hakka, sest lisaks põnevale sisule ja arvukatele illustratsioonidele peitub selle võlu veel mõnusalt humoorikas lähenemises nagu näiteks: „Pidusöökidega on see häda, et kui oled nahavahe õllest või mõdust soojaks joonud, hakkab suu sootuks omaette elu elama. Kui järgmisel päeval peavaluga ärkad, ei maksa loota, et kõik olid liiga purjus ega mäleta, kuidas sa praalisid, et vaenlase kilbimüüri üksipäini puruks peksid.“ Kuidas sellisest situatsioonist väärikalt välja tulla? Selleks tuleb lihtsalt John Haywoodi viikingiraamat kätte võtta ja lugeda.

Tellimine
ViikingOtsas
Viiking

Viiking

Autor: John Haywood
Põhjala sõdalase (mitteametlik) käsiraamat
Tellimine
ViikingOtsas

Kirjeldus

Viikingid on Põhjala merede isandad. Neid, kes julgevad trotsida torme ja vastaste vahedaid relvi ning rüüstata võõraid maid, saab oodata vaid kuulsus, rikkus ja au. Kes ei tahaks sellest kõigest osa saada? Kes ei unistaks võimalusest saabuda koju hõbedakoormatega ja olla kuulus ka veel siis, kui vähemad mehed on ammu unustatud?

Ajaloolase John Haywoodi rikkalikult illustreeritud raamat „Viiking. Põhjala sõdalase (mitteametlik) käsiraamat“ viib lugeja 10. sajandi viikingite maailma, kus sõdalase amet oli ühtaegu auasi ja võimalus ohtrasti jõukust ning hiilgust koguda. Noorte meeste jaoks, kes unistasid kaugetest maadest ja neil peituvatest rikkustest, oli see vägagi ihaldusväärne elu. Raamatus kirjeldatakse üksikasjalikult:

• kuidas viikingite väkke astuti,

• kuidas valiti ja kasutati relvi ja turviseid,

• kuidas purjetati kaugetel meredel,

• kuidas korraldati rüüsteretki,

• kuidas võideldi kilbimüüris,

• kuidas rünnati kloostreid ja munkadelt lunaraha nõuti,

• kuidas käituti uhkel pidusöömingul,

• missugune oli hea viikingi väejuht,

• mida lahingus kangelasena langedes oodati elult teispoolsuses.

Arheoloogide uusimate avastuste ning Põhjala saagadest ja skaldiluulest pärit lugude põhjal on üks juhtivaid viikingiajastu uurijaid John Haywood kokku pannud värvika ja humoorika pildi sellest, missugust elu elasid 10. sajandi viikingi sõdalased.

Lisainfo

Autor: John Haywood
Lehekülgi: 224
Kirjastus: Äripäev

Sisukord

– 1 –    Miks hakata viikingiks? 
– 2 – Väkke astumine 
– 3 – Noore viikingi teejuht suurte  väepealike juurde 
– 4 –  Relvad ja sõjakunst 
– 5 –  Meresõit 
– 6 – Pikklaev olemas, nüüd teele 
– 7 –  Elu röövretke ajal 
– 8 – Lahing 
– 9 –  Sõjasaak 
– 10 – Mõõgauni

Arvustused (1)

Ain Mäesaluarheoloog

Viikingitest on viimasel paaril aastakümnel Põhja- ja Lääne-Euroopas ilmunud mitmeid populaarteaduslikke raamatuid. Neist üheks huvitavamaks võib pidada ajaloolase John Haywoodi teost „Viiking. Põhjala sõdalase (mitteametlik) käsiraamat“. Kuna autor on viikingite ajaloo suur asjatundja, leiab raamatust väga hea ülevaate viikingite elust ja tegevusest. Samas on esitatud ridamisi uusi ja huvitavaid selgitusi ning vähemtuntud fakte.

Raamat on üles ehitatud ühe elukogenud viikingi jutustusena või õpetusena noorukile, kes soovib saada viikingiks. Mitmesuguseid nõuandeid antakse erinevates situatsioonides käitumiseks, laevasõitudeks, võitlemiseks jne. Eriliselt põnev on viikingite relvade iseloomustus ja õpetused-arutlused, milleks ja kuidas mingit sõjariista käsitseda. Väga asjatundlikult tutvustatakse ühtlasi viikingite võitlustaktikat, mille kirjeldamisel on autor kasutanud saagasid, aga ka konsulteerinud mitme taaskehastajaga. Muhedalt kirjeldatakse rahvaid ja maid, kuhu tasuks röövretki korraldada ning millist võimalikku saaki kusagilt võiks loota.

Eeltoodu põhjal ei tasuks järeldada, et tegemist on õpperaamatuga, mis jagab väärtuslikke nõuandeid üksnes röövimiseks ja külmrelvaga tapmiseks. Raamatus kirjeldatakse ühtlasi viikingite laevu ja meresõitu, usundit ja jumalaid, kombeid ja isegi hügieeni. Näiteks üks tsitaat: „Viikingid on oma puhaste ja hoolitsetud meeste maine üle uhked. Röövretk ei vabanda enda käest laskmist: inglise neidudele, kellele viikingid meeldivad palju rohkem kui kohalik haisev ja pesemata meestevägi, ei saa ju pettumust valmistada.“ Muuseas, viikingite kalmetes leidub panuste seas sageli kauneid sarvplaatidest valmistatud kamme. Samasugused kammid hakkavad sel ajal levima ka Eestis.

Raamatus tutvustatakse nii viikingiretkede ajalugu kui ka tähtsamate viikingipealike seikluslikku elukäiku ja sangaritegusid. Autor tunneb väga hästi Skandinaavia saagasid ja on nendest välja noppinud ühtaegu huvitavaid, aga vahel ka päris sügavamõttelisi tsitaate. Kohati leidub raamatus päris üllatavaid seletusi ja fakte, millest mõned võivad esialgsel pilgul tunduda lausa uskumatuna. Tegelikult peabki üks hea raamat tekitama küsimusi ja pakkuma kaasamõtlemist. Kui lugejal on soov esitatut kontrollida ja lisateavet hankida, leiab ta raamatu lõpust põhjaliku nimekirja viikingeid käsitlevatest uurimustest ja saagaväljaannetest.

Viikingiraamatut lugedes igav juba ei hakka, sest lisaks põnevale sisule ja arvukatele illustratsioonidele peitub selle võlu veel mõnusalt humoorikas lähenemises nagu näiteks: „Pidusöökidega on see häda, et kui oled nahavahe õllest või mõdust soojaks joonud, hakkab suu sootuks omaette elu elama. Kui järgmisel päeval peavaluga ärkad, ei maksa loota, et kõik olid liiga purjus ega mäleta, kuidas sa praalisid, et vaenlase kilbimüüri üksipäini puruks peksid.“ Kuidas sellisest situatsioonist väärikalt välja tulla? Selleks tuleb lihtsalt John Haywoodi viikingiraamat kätte võtta ja lugeda.

© AS Äripäev 2000-2022
  • Aadress: Vana Lõuna 39/1, 19094 Tallinn
  • Klienditugi: 667 0099 (8:15-17:00)
  • E-post: [email protected]