1939
Viimased rahupäevad
1939. aasta 24. augustil, päev pärast seda, kui Hitleri Saksamaa oli Nõukogude Liiduga sõlminud Molotovi-Ribbentropi pakti, hakkas Hitler Poola piiri lähedale vägesid koondama, lootes, et kiire ning jõulise rünnakuga õnnestub tal saada enda valdusse Danzig ja Poola koridor. Teise maailmasõja alguseni oli jäänud vaid 10 päeva.
Mis toimus nende sõjaeelsete palavikuliste päevade jooksul? Kuidas reageerisid Hitleri vägede koondamisele Suurbritannia ja Prantsusmaa, kes olid lubanud Poola sõltumatust kaitsta? Misssuguseid otsuseid langetasid Chamberlain ja Daladier ning kuidas reageeris nende sammudele Saksamaa? Mida tegid diplomaadid Londonis, Pariisis ja Berliinis, et maailmasõja puhkemist vältida? Mida võttis ette Mussolini? Miks läks nii, et sõda, mille Hitler oli kavandanud lühikese ja võiduka vallutusretkena Poola vastu, kasvas üle maailmasõjaks? Ehk oleks saanud veel nende viimaste rahupäevade jooksul katastroofi ära hoida?
Sõja puhkemiseni viisid tugeva pinge all astutud sammud, mida mõjutas teadmine, et Euroopal on oht sattuda konflikti, mis paljude arvates võis tähendada euroopaliku tsivilisatsiooni loojangut. Lõpuks langes kriisi lahendamine käputäie inimeste õlule, kes olid sunnitud langetama otsuseid, millest sõltusid miljonite tavaliste eurooplaste elud.
Richard Overylt on varem eesti keeles ilmunud „Diktaatorid. Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa”.
Sisukord
Eessõna
Tänuavaldused
Eellugu. Poola, Saksamaa ja lääs
Aeg saab otsa. 24.–26. august 1939
Poola sündmuste keskpunktis. 27.–31. august
Lokaalne sõda või maailmasõda? 1.–3. september
Rahulootuste nurjumine. 3. september 1939
Lõppsõna. Miks sõda?
Arvustused
On vähe riikidevahelisi lepinguid, mis oleks tekitanud nii palju erinevaid tõlgendusi kui 1939. aasta 23. augustil sõlmitud Saksamaa ja NSV Liidu vaheline mittekallaletungileping koos selle salajaste lisaprotokollidega. Üldlevinud seisukohana kohtab tänase päevani väiteid, et leping andis Saksamaale võimaluse laiendamaks Lebensraum’i ida poole (mis on ka õige) ja NSV Liidu poolt olevat see olnud „rahuarmastav akt” ning ainuvõimalik moodus sõda Saksamaaga ära hoida ja aega võita. Aega NSV Liit muidugi võitis, nagu nägi ette ka sõjaline doktriin, et NSV Liit sekkub konflikti alles siis, kui kapitalistlikud riigid on end omavahelises sõjas piisavalt nõrgestanud. Samal ajal ei takistanud leping NSV Liidul endal ajamast agressiivset välispoliitikat, millega muu hulgas likvideeriti puhvertsoon NSV Liidu ja Saksamaa vahel. Seda võiks lugeda mõlemalt poolt üsna arutuks teoks, kui osapooled oleksid tõepoolest pikemaajalist omavahelist rahu soovinud.
Nimetatud mittekallaletungilepingut on riigiti tõlgendatud väga erinevalt. Arusaadavalt erineb lepingu esimese ohvri Poola seisukoht märgatavalt tänapäeva Venemaa seisukohtadest, rääkimata Balti riikidest, kes selle lepingu tagajärjel üldse mitmekümneks aastaks iseseisvuse kaotasid. Kohati ripuvad Teisele maailmasõjale avapaugu andnud leping ja selle esimesed tagajärjed tänapäeva ajalookirjanduses silmikriipivalt õhus. Saksamaa rünnakut Poolale 1. septembril 1939 on esitatud maailmasõja algusena, kuidas aga tõlgendada NSV Liidu kallaletungi Poolale 17. septembril? Prantsusmaa okupeerimist Saksa vägede poolt peetakse osaks Teisest maailmasõjast, aga kuidas käsitletakse NSV Liidu kallaletungi Soomele?
Richard Overy on oma seisukohad esitanud Suurbritannia vaatevinklist. Seetõttu pole teosest põhjust otsida eestlasi ehk rohkem huvitavaid NSV Liidu motiive, mis sundisid seda riiki sõlmima liitlassuhteid, mis olid ideoloogiliselt täiesti vastuvõetamatud. Mõistetavatel põhjustel keskendub põhitähelepanu Poolale, sest olid ju Suurbritannia ja Prantsusmaa andnud Poolale garantii Saksamaa rünnaku puhuks. Samal ajal andsid Austria ja Tšehhoslovakkia okupeerimine ja annekteerimine Saksamaale ja tulevasele agressorile NSV Liidule selge vihje, et Suurbritannial ja Prantsusmaal puudusid nii poliitiline tahe kui ka sõjaline võimekus end Ida-Euroopas sõjategevusega siduda. Nii läks üldjoontes algselt ka Poolale kallaletungi puhul.
Käesolev teos on suurepärane näide diplomaatilisest läbikukkumisest – sellest, kuidas mõne aastaga võib kõikuma lüüa raske tööga rajatud jõudude tasakaal, kui demokraatlikud riigid hakkavad diktaatoritest mänguritega läbi rääkima ja neile järeleandmisi tegema. Rahu iga hinna eest tähendab lõppkokkuvõttes, et lisaks eetiliste probleemide tekkimisele kujuneb varem või hiljem välja ka olukord, kus pole pääsu sõjast, mida on nii meeleheitlikult püütud ära hoida.
1939
Kirjeldus
1939. aasta 24. augustil, päev pärast seda, kui Hitleri Saksamaa oli Nõukogude Liiduga sõlminud Molotovi-Ribbentropi pakti, hakkas Hitler Poola piiri lähedale vägesid koondama, lootes, et kiire ning jõulise rünnakuga õnnestub tal saada enda valdusse Danzig ja Poola koridor. Teise maailmasõja alguseni oli jäänud vaid 10 päeva.
Mis toimus nende sõjaeelsete palavikuliste päevade jooksul? Kuidas reageerisid Hitleri vägede koondamisele Suurbritannia ja Prantsusmaa, kes olid lubanud Poola sõltumatust kaitsta? Misssuguseid otsuseid langetasid Chamberlain ja Daladier ning kuidas reageeris nende sammudele Saksamaa? Mida tegid diplomaadid Londonis, Pariisis ja Berliinis, et maailmasõja puhkemist vältida? Mida võttis ette Mussolini? Miks läks nii, et sõda, mille Hitler oli kavandanud lühikese ja võiduka vallutusretkena Poola vastu, kasvas üle maailmasõjaks? Ehk oleks saanud veel nende viimaste rahupäevade jooksul katastroofi ära hoida?
Sõja puhkemiseni viisid tugeva pinge all astutud sammud, mida mõjutas teadmine, et Euroopal on oht sattuda konflikti, mis paljude arvates võis tähendada euroopaliku tsivilisatsiooni loojangut. Lõpuks langes kriisi lahendamine käputäie inimeste õlule, kes olid sunnitud langetama otsuseid, millest sõltusid miljonite tavaliste eurooplaste elud.
Richard Overylt on varem eesti keeles ilmunud „Diktaatorid. Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa”.
Lisainfo
Sisukord
Eessõna
Tänuavaldused
Eellugu. Poola, Saksamaa ja lääs
Aeg saab otsa. 24.–26. august 1939
Poola sündmuste keskpunktis. 27.–31. august
Lokaalne sõda või maailmasõda? 1.–3. september
Rahulootuste nurjumine. 3. september 1939
Lõppsõna. Miks sõda?
Arvustused (1)
On vähe riikidevahelisi lepinguid, mis oleks tekitanud nii palju erinevaid tõlgendusi kui 1939. aasta 23. augustil sõlmitud Saksamaa ja NSV Liidu vaheline mittekallaletungileping koos selle salajaste lisaprotokollidega. Üldlevinud seisukohana kohtab tänase päevani väiteid, et leping andis Saksamaale võimaluse laiendamaks Lebensraum’i ida poole (mis on ka õige) ja NSV Liidu poolt olevat see olnud „rahuarmastav akt” ning ainuvõimalik moodus sõda Saksamaaga ära hoida ja aega võita. Aega NSV Liit muidugi võitis, nagu nägi ette ka sõjaline doktriin, et NSV Liit sekkub konflikti alles siis, kui kapitalistlikud riigid on end omavahelises sõjas piisavalt nõrgestanud. Samal ajal ei takistanud leping NSV Liidul endal ajamast agressiivset välispoliitikat, millega muu hulgas likvideeriti puhvertsoon NSV Liidu ja Saksamaa vahel. Seda võiks lugeda mõlemalt poolt üsna arutuks teoks, kui osapooled oleksid tõepoolest pikemaajalist omavahelist rahu soovinud.
Nimetatud mittekallaletungilepingut on riigiti tõlgendatud väga erinevalt. Arusaadavalt erineb lepingu esimese ohvri Poola seisukoht märgatavalt tänapäeva Venemaa seisukohtadest, rääkimata Balti riikidest, kes selle lepingu tagajärjel üldse mitmekümneks aastaks iseseisvuse kaotasid. Kohati ripuvad Teisele maailmasõjale avapaugu andnud leping ja selle esimesed tagajärjed tänapäeva ajalookirjanduses silmikriipivalt õhus. Saksamaa rünnakut Poolale 1. septembril 1939 on esitatud maailmasõja algusena, kuidas aga tõlgendada NSV Liidu kallaletungi Poolale 17. septembril? Prantsusmaa okupeerimist Saksa vägede poolt peetakse osaks Teisest maailmasõjast, aga kuidas käsitletakse NSV Liidu kallaletungi Soomele?
Richard Overy on oma seisukohad esitanud Suurbritannia vaatevinklist. Seetõttu pole teosest põhjust otsida eestlasi ehk rohkem huvitavaid NSV Liidu motiive, mis sundisid seda riiki sõlmima liitlassuhteid, mis olid ideoloogiliselt täiesti vastuvõetamatud. Mõistetavatel põhjustel keskendub põhitähelepanu Poolale, sest olid ju Suurbritannia ja Prantsusmaa andnud Poolale garantii Saksamaa rünnaku puhuks. Samal ajal andsid Austria ja Tšehhoslovakkia okupeerimine ja annekteerimine Saksamaale ja tulevasele agressorile NSV Liidule selge vihje, et Suurbritannial ja Prantsusmaal puudusid nii poliitiline tahe kui ka sõjaline võimekus end Ida-Euroopas sõjategevusega siduda. Nii läks üldjoontes algselt ka Poolale kallaletungi puhul.
Käesolev teos on suurepärane näide diplomaatilisest läbikukkumisest – sellest, kuidas mõne aastaga võib kõikuma lüüa raske tööga rajatud jõudude tasakaal, kui demokraatlikud riigid hakkavad diktaatoritest mänguritega läbi rääkima ja neile järeleandmisi tegema. Rahu iga hinna eest tähendab lõppkokkuvõttes, et lisaks eetiliste probleemide tekkimisele kujuneb varem või hiljem välja ka olukord, kus pole pääsu sõjast, mida on nii meeleheitlikult püütud ära hoida.