Linnad, mis kujundasid muistset maailma

Nimekate briti ajaloolaste ja arheoloogide kirjutatud raamat „Linnad, mis kujundasid muistset maailma“ jutustab aastatuhandetetagusest tsivilisatsioonide algusajast, mil tekkis inimühiskonna eriline kooselu vorm – linnakultuur. Nagu märgib koostaja John Julius Norwich, ei kulge käsitlus ajalooõpiku kombel mööda ajatelge, vaid valitud linnu kirjeldatakse maailmajagude kaupa.

Tsivilisatsiooni sünniks on vaja kolme leiutist. Need on riik, kiri ja linn. Riik on teadaolevalt parim korrastatud ühiselu viis, kiri on selle haldamiseks tarviliku info esitaja ja säilitaja, linn aga on keskus, kust juhitakse haldust ja majandust ning mis levitab kultuuri. Paljud linnad on olnud samal ajal ise ka riigid – linnriigid. Niisuguste linnade hulka kuuluvad Lähis-Idas näiteks maailma esimeseks linnaks peetav sumerite Uruk ning sama rahva kultuuri ja usundi keskus Ur, Euroopas Vahemere ääres asuv demokraatia häll Ateena, muistses Ameerikas aga maiade Vana riigi metropol Palenque. On linnu, mis on olnud vägevate riikide keskused. Niisugused olid hetiitide impeeriumi kants Hattuša, pärsia suurkuningate hiilgav keskus Persepolis ning kuningas Nebukadnetsari ja Paabeli torni linn Babülon, Egiptuse püramiidid ehitanud Vana riigi vaaraode pealinn Memphis, muidugi Julius Caesari ja keiser Augustuse aja maailma süda Rooma, Hiina esimene keiserlik pealinn Xianyang, India Maurya dünastia keisrite residents Pataliputra või muistse Mehhiko võimukeskus Teotihuacán, kus hilisema rahva asteekide meelest kunagi elasid jumalad. Kõigile neile on pühendatud eraldi peatükid.

Juttu tehakse ka linnalistest keskustest, mis tekkisid veel enne sealseid riike ja panid neile aluse. Sellised olid näiteks Caral, II aastatuhandel eKr rajatud esimesi võimsaid keskusi Peruus, ja Mehhiko lahe äärne olmeekide rituaalidekeskus La Venta I aastatuhandest eKr. Linnad on sageli olnud rajatud kaubateede ristumiskohtadesse või sobivatesse sadamatesse, kus nad elavdasid majandust ja panid aluse õitsengule, nagu kaubandusele rajatud arhitektuuriime Petra Süürias, foiniiklastest kaupmeeste võimu ja rikkuse sünnitanud Kartaago või Etioopia kunagine kuninglik pealinn ja kaubalinn Aksum. Aga linnad on kuulsad olnud ka usukeskuste ja palverändude sihtkohtadena, näiteks mitme usundi püha linn Jeruusalemm, jumalanna Artemise kuulsa templi ja hiljem selle hävinguga tuntuks saanud Efesos, India järvesaarel asunud kuningalinn ja palverännakute sihtpunkt Anuradhapura või Mehhikos Oaxaca lähistel püha mäe tipus praegugi kõrguv Monte Albán. Loomulikult on linnadesse aegade jooksul ehitatud oma aja kohta tõelisi arhitektuuriimesid, olgu need siis Assüüria kuningate paleede linn Niinive, minoilise Kreeta suursugune keskus Knossos, üks aarjalaste-eelse Induse kultuuri keskusi Mohenjo-Daro, Rooma riigi ajast pärit ning seni püsivate amfiteatri ja akveduktiga Nîmes ja Pont Du Gard Prantsusmaal või siis Egiptuse kuldaja süda Teeba oma vägevate templitega. On ka linn, mis n-ö konserveerus 79. aasta 24. augustil Vesuuvi vulkaani purske tagajärjel ja on nüüdseks välja kaevatud – Napoli lähedal asuv Pompei.

Kütkestava raamatu on kirjutanud oma ala tõelised asjatundjad haaraval ja põneval viisil, iga linna peatüki juures on ka rohkelt iseloomulikke pilte. Raamatu lõppu on lisatud kaardid, kasutatud allikate ja soovitatava kirjanduse nimistu.

Sellist ilusat teabe- ja pildialbumit võib rõõmuga soovitada igale ajaloo-, arhitektuuri- ja kultuuriloo huvilisele.