Hõimlased

150 aastat pärast neandertallaste avastamist kipume me seda esiajaloolist inimest ikka ette kujutama kuskil külmunud kõnnumaal hulkuva ilmetu kujuna, kes karmides oludes imekombel elus püsis, aga Homo sapiens’i saabudes välja suri. Ometi on viimastel aastakümnetel lisandunud selle inimese liigi kohta tohutult palju uusi teadmisi, mis sellise arusaama ümber lükkavad.

Tunnustatud Briti arheoloog Rebecca Wragg Sykes juhatab lugeja olulisimate neandertallast puudutavate avastuste juurde ning näitab, kus ja kuidas ta elas, milline oli tema kultuur ja armuelu. Mis kõige tähtsam – ta kummutab ettekujutuse neandertallasest kui tähtsusetust Homo sapiens’ile allajääjast. Meie silme ette kerkib uudishimulik, leidlik, osav ja ennekõike kohanemisvõimeline muistne sugulane.

„See pole lugu ainult sellest, kuidas hoopis teistsugusel viisil inimeseks olla, vaid sellestki, kuidas peaksime uue pilguga vaatama ka iseend,“ ütleb autor.

Sykes on teinud märkimisväärset tööd, sünteesides tuhandeid teadusuuringuid ühekskergesti haaratavaks looks. [---] Me kipume käsitlema kõiki inimese liike enda liigi kaudu. Me näeme neid kui verstaposte Homosapiens’i tekkeloos ja me tahame teada, mil moel me teistest üle olime, kas me seksisime nendega ja kas me suretasime nad välja. Aga Sykesi käsitluses on Homo sapiens vaid  kõrvaltegelane loo lõpus. “Hõimlased” seab esikohale neandertallase.

Raamatu „Sapiens“ autor Yuval Noah Harari väljaandes The New York Times

Raamatus on tunda autori osalemist neandertallaste uuringutes – need on mitte kõigest „kokku loetud“, vaid sügavamalt tunnetatud teadmised. Tulemuseks on meisterlik ja küps mõlgutus meie hõimlastest, kellega jagasime sadu tuhandeid aastaid eluruumi ja kelle geneetilise pärandi pudemed on meis ikka alles. See on väga hea raamat neandertallastest, aga tänu välitööde, laboratoorsete meetodite ja uurimistehnikate kirjeldusele ka üksikasjalik pilguheit tänapäevasesse arheoloogiasse.

Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professor Aivar Kriiska