Neandertali inimene

Ei juhtu just sageli, et tegevteadlasel on võimalus iseenda elust ja teadusest laiale lugejaskonnale mõeldud raamatut kirjutada. James Watson ja tema „Kaksikheeliks“ (1968, ee 1970, 2003) on klassikaline näide, mis tutvustas miljonitele teaduse tegemise köögipoolt, tõstis Watsoni ja Francis Cricki aastakümneteks pjedestaalile viisil, milleks isegi Nobeli preemia suuteline ei ole, ning põhjustas buumi molekulaarbioloogia varase ajaloo uurimises. Tundub, et Svante Pääbo, Eesti juurtega Rootsi päritolu saksa teadlane, püüab 45 aastat hiljem seda saavutust korrata. Muide, Pääbo on korduvalt külastanud ka Eestist – viimati Tartu Geenifoorumit 2010. aastal.

Pääbo avastused teadusmaailmas seostuvad eelkõige paleogeneetikaga, mis inimkeeli tähendab vanadest kontidest geneetilise materjali eraldamist, järjestuse määramist ning kogutud teabe kasutamist näiteks inimliigi päritolu, esiajaloo ja varaste rändeteede väljaselgitamisel. Tema labor on suutnud praeguseks järjestada kuni 40 000 aasta vanuseid genoome kaasaegselt inimeselt, neandertallaselt ja nn Denissova inimeselt (keda on nimetatud ka Denissi inimeseks – Altai koopast, kust luid leiti, olevat sageli peatunud karjane Deniss), kes omab ühiseid jooni mõlema eelnimetatuga. Kõige huvitavam järeldus, mis sellest tööst tõusis, on see, et Aafrikast välja rännanud „kaasaegne“ inimene mitte ainult ei kohtunud, vaid ka seksis ning sai elu- ja suguvõimelisi järglasi nende mõlemaga. Kõik see juhtus arvatavasti ca 55 000 aastat tagasi, aga on võimalik, et isegi veel 12 000 aasta eest elas Aasias kõrvuti rohkem kui üks liik inimesi (Homo floresiensis ehk kääbik Floresi saarel, kelle DNAd pole teadaolevalt õnnestunud kellegil eraldada). Seega on Pääbo saavutused vaieldamatult üldsusele huvipakkuvad. Tänu Pääbole teame, et kõik meist, kelle esivanemad rändasid Paleoliitikumis Aafrikast välja Euraasiasse, oleme vähesel määral neandertallased. Veelgi enam: kaasaegse geneetika meetodid avavad võimaluse „taastada“ inimese sugurakus neandertali inimese genoom ning seejärel paigutada sündiv laps mõnda paremini varustatud loomaaeda (eetikakomitee loal, muidugi).

Pääbo raamatust leiame põhjaliku ülevaate tema laboris tehtud tehnilisest tööst vanadest kontidest DNA eraldamise vallas, kus põhiline pinge tuleneb soovist kaasaegse DNA saastust vältida. Lugeja saab sellega seoses teada kõike, mida ta iganes võiks soovida, PCRi reaktsiooni (polümeraasi ahelreaktsiooni) kontrollide ja muude vajalike laboritehnikate kohta, samuti seda, et 99% teaduse tegemisest on lõputa vaev vigade leidmiseks ja nende välistamiseks. Sellele lisaks kirjeldatakse nii neandertallaste kui ka neid uurivate teadlaste suguelu, mis üldjoontes osutub üllatavalt sarnaselt vikerkaarevärviliseks.

Lisaks lühikirjeldusele Pääbo labori tulemustest (millega kahjuks ei kaasne laiemat ülevaadet neandertallase või inimese evolutsiooni kohta), põhjalikule vana DNA teaduse kui tehnilise protsessi kirjeldusele ning kohati ärritavalt katkendlikule sissevaatele Svante Pääbosse kui inimesse, annab Pääbo meile ka aimu, mis võiks olla tema edu taga teadlasena. See osa võiks olla eriti huvipakkuv igale tudengile, kes ehk küll sündinud saunas, kuid kel marssalikepike ikkagi paunas.

Milles siis seisneb edu saladus teaduses? Kõigepealt teadlase motivatsioonis tegelda asjadega, mis nii endale kui ka teistele huvi pakuvad; lisaks sellele ohjeldamatu töövõime, kõva annus eneseusku, edevust, eneseupitamist (kus ja kellega korraldada pressikonverentsi oma avastuste propageerimiseks) ning halastamatust (kellega alustada ja kellega lõpetada teaduslik koostöö). Teadlane ei pea olema džentelmen, vähemalt mitte senikaua, kuni ta vajadusel suudab poole tunni kaupa sellisena esineda. Teiseks vajab teadlane õnne ehk stabiilset keskkonda, kus teadust teha – Pääbo puhul on selleks Max Plancki instituut, mis vabastab ta pidevast rahataotluste kirjutamise vaevast (Eestis selle analoog paraku puudub – seega veedavad meie kohalikud Pääbod suure osa oma ajast bürokraatiarindel). Ja mis kõige tähtsam: teadlane vajab teisi teadlasi. Seda nii koostööpartnerite seas laias maailmas, oma instituudis kui ka oma laboris. Koostöö puhul on tähtis jälgida, et sinu panus ühisesse ettevõtmisse oleks intellektuaalselt määrav, mitte pelgalt tehniline. Lisaks on hea teadlase jaoks möödapääsmatu sihipäraselt kasutada oma labori kollektiivset aju, milleks on parim võimalus iganädalased laboriseminarid, kus püütakse ühiselt lahendada parasjagu ettetulevaid tehnilisi raskusi. Laborijuhataja peab iseenda suuremast kogemustepagasist hoolimata suutma kuulata ja ära kasutada nooremate kolleegide mõistust – selline võime on paraku teaduses haruldane. Noore, endale esimest laborikodu otsiva teadlase jaoks on seega esmatähtis kontrollida selliste seminaride olemasolu (nende puudumine on kindel retsept keskpärasuseks). Svante Pääbot eeskujuks võttes peaks head teadlast veel iseloomustama kirglikkus ja tolmunud paberikuhjade all lookas töölaud.