Machu Picchu juurest paremale

24. juunil 1911 jõudis seiklushimuline maadeuurija ja Yale’i ülikooli ajalooõppejõud Hiram Bingham III esimese teadlasena Peruu varemetelinna Machu Picchusse. Raamatu autor, New Yorgi seiklusreiside ajakirja toimetaja Mark Adams otsustas Hiram Binghami reisiteekonda täpselt korrata. Nii jutustabki ta paralleelselt enda vaevarikkast matkast ja Binghami saja aasta tagusest avastusretkest, põimides jutustusse ka 16. sajandi esimesel poolel hispaanlaste eest põgeneva inkade keisri Manco Inka kannatusloo. Põhjaliku eeltöö teinud, kuid veidi naiivsel Adamsil aitab ellu jääda ja sihile jõuda uskumatute reisikogemustega austraallane John Leivers, inkade kultuuri parimaid tundjaid.

Tutvume hästiloetaval kujul Kolumbuse-eelse Ameerika vägevaima riigi loonud inkade ajaloo, ühiskonna ja usundiga. Iidne looduskultus peegeldub nüüdki põlisperuulase rahvauskumustes. Muistse kultuuri rikkustest annavad kaudset tunnistust kõikjal leiduvad märgid lõputust aareteotsimisest. Bingham teadvustas läänemaisele ajalooteadusele tegelikult kolme „kadunud“ varemetelinna olemasolu: lisaks Machu Picchule ka veel Vitcose ja Espiritu Pampa. Need linnad on maastikul omavahel seotud, nii nagu inkade geograafias kõik (lisaks päikese, kuu, tähtede ja mägedega).

Kasulikku võrdlevat teavet saame Mehhiko ja Peruu vallutamise intrigeerivatest üksikasjadest. Selle juures pole sugugi vähetähtis, et mõlemad, nii hispaanlased kui ka inkad olid Vilcabamba ehk Uus-Inka riigi ajal 1533–1572 ühtviisi julmad, samuti on oluline teadvustada, et mägidžungleis tegutsenud maoistlik terroriarmee Hiilgav Tee (Sendero Luminoso) oli 20. sajandi lõpukümnendeil ühtviisi halastamatu. Ja ketšuate keskel elab endiselt inkarrí müüt tulevase Inka ülestõusmisest ja taastulemisest.

Saame teada, kuidas Peruu mägedes matkates mitte varingute alla jääda, äkilistes kohutavates ilmamuutustes mitte haigestuda, mitte jalgu verele hõõruda, mitte vereimejate putukate poolt nahka pistetud saada, peamisena muidugi aga seda, kuidas kõhuhädadest hoiduda. Selgub, et varitsevate ohtude osas tuleb reisikirjeldusi täiesti uskuda. Sama tähtis on õppida, kuidas Lõuna-Ameerika tegelikkuses ellu jääda, hoidudes taskuvaraste ja ristmikuröövlite eest, harjudes „manjaana“-elustiili, uskumatu hilinemise ehk hora peruana ja muu taolisega.

Õpetlik on Peruu viimase paarikümne aasta poliitilise olukorra kirjeldus ja Peruu 1970ndate maareformi tulemusel põllumajandusega juhtunu. Lõbu pakuvad presidentide veidrused ja presidendiprouade ekstsentrilised lõbustused. Imeline ja põhjalik on muidugi Machu Picchu enda ja inkade arhitektuuri eriefektide kirjeldus. Imestamisväärt on ka kõik need veidrad müstitsismiriitused, mida turistid seal giidide luiskamise saatel teevad.

Näeme taustal kolme põlve Hiram Binghameid – kaht Okeaania misjonäri ja ajaloolasest seiklejat. Võib ju häirida nende „valge inimese“ ülbus pärismaalaste vastu, ent see oli toona ajastuomane. Olulisem on, et Bingham III leidiski lõpuks tohutu töö ja otsingutevaevaga inkade kadunud linna. Teisalt ei olnud ta esmaavastaja: seda kohta teati ja seal elasid inimesed. Oli ta teadlane või hauaröövel? Binghami USAsse viidud leidude pärast toimub ikka veel Peruu ja Yale’i vahel omandiõiguse lahing. Kes ta siis õieti oli?

Ajaloo- ja loodusehuviline saab raamatust palju teada. Peruu reisiks valmistujale on teos lausa hindamatu. Aga ennekõike on see nauditav, õpetlik ja mõnusa huumoriga kirjutatud raamat.

Kogemustega matkaajakirjanik Mark Adams annab oma raamatus suurepärase ülevaate sellest inkade sajandeid saladuses hoitud linna avastamisloost, matkates Hiram Binghami jälgedes, kes vaid sajand tagasi selle paiga läänemaailma jaoks leidis. Autor on oma kodutöö hästi teinud ning raamatust saab hea ettekujutuse, mis oludes Bingham, Yale’i ülikooli auahne professor 20. sajandi alguse Peruus toimetas.

Kaasahaaravaks teeb aga raamatu autori enese samaaegselt kulgev lugu – mitmekuuline matk mööda Peruu Andide üksildasi radu, taasavastades kõiki rohtukasvanud varemeid, mille väljakaevamiseks või ka korrashoidmiseks puuduvad Peruu riigil nii tahe kui vahendid. Samuti saab raamatust hea ülevaate mitte ainult Machu Picchust, vaid ka inkade kultuurist tervikuna ning põgusalt ka Peruu tänapäevast. Personaalne lähenemine teeb selle lugemise tunduvalt huvitavamaks kui kuiv teaduslik ajalookirjeldus.

Mul on õnnestunud saatuse tahtel korduvalt Machu Picchul käia ning inkade Pühas orus matkata. Tegemist on tõesti ühe kõige maagilisema paigaga, mida on võimalik ette kujutada. Adamsi ajalookirjeldusi lugedes tekib sellest kohast suurepärane pilt ning ta tema enese seiklus asetub hästi sellesse konteksti. Lisaks vürtsitab ta oma jutustust põnevate tegelastega, kellest minu jaoks vaimukaim on impersonaalne Supermegavinge Matkahunt – tuliuute saabaste, kümne taskuga pruuni vesti ning isegi rahvusvahelises lennujaamas lõua alt kinninööritud kaabuga sell, „sest kunagi ju ei tea, millal saabuva pagasi alalt peaks üle käima keeristorm“.

Ette võiks Adamsile heita vaid mõningaid põhjaameerikalikke võrdlusi, mis autori päritolu arvestades on loomulik, kuid Eesti lugejale jäävad mõned neist ehk kaugeks. Tema kirjutamisstiil on siiski kerge ja humoorikas ning nii mehe enese seikluse kirjeldus kui ka pikemad olustiku- ja ajalookirjeldused kulgevad ladusalt.

Soovitan raamatut nii neile, kel on soov päriselt mööda inkade radu matkata, kuid ka kõigile, kes soovivad sinna rännata oma vaimusilmas.