Neiud, naised, lesed

Naiste elu varauusaegsel Inglismaal

Neiud, naised, lesed
Sara Read
Lehekülgi: 256
Ilmub: 22.01.2022
Kirjastus: Äripäev

Raamat teeb harukordse sissevaate naiste igapäevaellu varauusaegsel Inglismaal. Millega täitsid naised oma päevi, mis töid nad tegid, kuidas lapsi kasvatasid ning tulid toime menstruatsiooni ja sünnitusega ajal, kui neil teemadel jagasid nõu ja käske mehed? Mida peeti moekaks ja millised olid naiste ilurituaalid?

Raamatu pealkiri kirjeldab naise elu läbi seadusesilma, mille järgi sõltusid naise õigused tema perekonnaseisust. Näeme, et esimest korda oma elus muutusid naised meestest sõltumatuks alles lesena. Aga raamatus tuleb juttu ka naistest, kes keeldusid selliste ühiskonnareeglite järgi mängimast.

Raamat meenutab ka naisajaloo olulisi hetki, nagu esimese ämmaemandajuhendi avaldamine.

 

Autorist

Raamatu autor Sara Read on Briti ajaloolane, kes keskendub oma teadustöös varauusaegsele kultuurile, eelkõige naiste elu ja reproduktiivtervisega seonduvale, aga ka tollasele kirjandusele.

Sisukord

Illustratsioonide loetelu

Tänusõnad

Sissejuhatus

 

I osa. Naised ja töö

1. peatükk. Abielu ja koduperenaised

2. peatükk. Ärinaised: varauusaja naiste majanduselu

3. peatükk. Laste kasvatamine imikust täiskasvanuks

 

II osa. Enda eest hoolitsemine

4. peatükk. Söök ja jook

5. peatükk. Naised ja riietus

6. peatükk. Isiklik hügieen ja iluhooldus

 

III osa. Naised ja lastesaamine

7. peatükk. Menstruatsioon

8. peatükk. Rasedus

9. peatükk. Sünnitus

10. peatükk. Rinnaga toitmine ja ammed

 

IV osa. Naised ja religioon

11. peatükk. Religioon ja Jumala teenimine varauusaja naiste elus

12. peatükk. Prohvetid ja jutlustajad: teisitimõtlejad

 

V osa. Naised avalikus elus

13. peatükk. Kohtud ja kriminaalid

14. peatükk. Naised ja poliitika

15. peatükk. Kirjandusnaised

Arvustused

Inna JürjoAjaloolane

Naised varauusaja Inglismaal

Vastuolulisel varauusajal (ca 1500-1800) räsisid Euroopat sõjad, iseäranis ususõjad, käis nõiajaht ja süüdati tuleriitu, surma külvasid epideemiad ja näljahädad. Samas määratles seda aega maailmapildi mõõtmatu avardumine tänu maadeavastustele, samuti suhtlemise ja infovahetuse seninägematu intensiivistumine seoses trükikunsti levikuga, sellega koos muutus inimese arusaamine ümbritsevast maailmast ja iseendast. Ajastu tekitatud turbulents raputas inimeste eraelu ja peresuhteid, mõjutades seeläbi paratamatult naiste elu ja olukorda.

Varauusaja kultuuri, kirjanduse ja meditsiini uurija Sara Read on kirjutanud toredat lugemiselamust pakkuva raamatu Inglismaa naistest sellel tormilisel epohhil. Theodosia Alleine, Hannah Allen, Mary Astell, Mary Carleton, Margaret Cavendish, Lady Elisabeth Delaval – on vaid mõned 17. sajandi inglise naisautoritest, kelle teostele Read tugineb, näitamaks, kuidas tolle aja naine veetis oma elupäevi, milliste tööde ja tegevustega ta neid täitis, mis valmistas talle muret või tegi rõõmu. 17. sajandi inglise naised kirjutasid isiklikest kogemustest, sageli kantuna soovist aidata teistel vältida nende tehtud vigu. Näiteks Lincolni krahvinna Elizabeth Clinton kutsus oma 1622. aastal avaldatud raamatus „Lincolni krahvinna lastetuba“ naisi üles ise oma lapsi rinnaga toitma, avaldades sügavat kahetsust, et tema polnud ühtegi oma 18 lapsest ise imetanud.

Inglise naisautorite tekstid vahendavad nende vaateid usule ja Jumala teenimisele, abielule ja perele, samuti naise kohustustele ja rollile nii majapidamises kui ka ühiskonnas laiemalt. Trükis ilmunud teosed valgustavad muuhulgas naise elu privaatseid aspekte, jättes ometi õhku küsimuse, kui avameelsed on naised kirjutades olnud või saanud olla? Paratamatult kammitsesid nende vaba eneseväljendust ajastu normid ja tavad. Seetõttu pidasid paljud naised paremaks avaldada oma kirjutisi anonüümselt. Tõsi on ka, et nendes teostes kostuv naisehääl on üldjuhul privilegeeritud seisusest, kõrge sotsiaalse positsiooniga naise oma. Jõuda lihtsa taluemanda või palgatööst elatunud naiseni on varauusaja kirjanduse kaudu keeruline, peaaegu võimatu ettevõtmine. Eesti ajaloo kontekstis jätaks ainult niisuguse allikamaterjali kasutamine eesti päritolu naised vaatluse alt täiesti välja, kuivõrd nemad kuulusid ühiskonna alamkihti, ning neil polnud kohalike saksa naistega võrreldavat juurdepääsu haridusele ja kaunitele kunstidele.

Keha ja tervis
Sara Readi peamised uurimisvaldkonnad annavad tooni ka kõnealuses raamatus, nõnda on üheks keskseks teemaks varauusaja meditsiinilised teadmised naise kehast, tema tervisest ja haigustest. Kuigi vaadeldaval ajastul kasvas huvi inimkeha empiirilise uurimise vastu ning täienesid teadmised inimese anatoomiast, siis nagu Read tollaseid õpetatud seisukohti esitades näitab, jäi naise keha toimimine endiselt täielikuks müsteeriumiks. Selle kinnituseks leiab raamatust mitmeid värvikaid näiteid. Ühe õpetuse järgi nimelt tuli naise viljakuse testimiseks panna talle seeliku alla aromaatset ainet (muskust vms) ning kui selle lõhn tõusis ninani välja, oli naine eostumiseks piisavalt avatud. Kõnekas on seegi tõsiasi, et algstaadiumis raseduse kindlakstegemine oli tollal paras pähkel isegi kogenud ämmaemandale.

Varauusaegsed autoriteedid jagasid oma kirjatöödes rasedusest, menstruatsioonist jms teadmisi, millel sageli naiste endi kogemustega midagi ühist ei olnud. Nii mõnedki õpetatud seiskohad olid sügavalt ekslikud, paremal juhul mitte otseselt kahjulikud. Näiteks peeti raseda naise rinnapiima erakordselt kahjulikuks, sama arvati ternespiima kohta. Osa tollastest naise tervist puudutavatest õpetustest kandsid endas igivanu uskumusi ja tavasid, ent praktikas olid täiesti kasutud. Vaevalt pakkus naisele reaalset abi, kui ämmaemand mähkis pärast rasket sünnitust tema selja äsjanülitud lamba nahka ning asetas 1-2 tunniks kõhule loomaverega täidetud jänesenaha.

Varauusaja naise elu keskpunkt oli pere ja kodune majapidamine, et abielu tähtis eesmärk oli järeltulijate saamine, siis tähendas emadus naisele õnnistust. Aadlinaised pandi sageli mehele juba teismeeas ning nad sünnitasid iga 18 kuu tagant. Madalamast soost naised seevastu abiellusid hiljem ning juba seetõttu oli neil elu jooksul vähem sünnitusi. Ka Eestis oli kõrgemast seisusest naiste sünnituste arv sageli märkimisväärne, näiteks saksa pastoriprouade puhul ei olnud haruldane, et naine tõi lapse ilmale iga paari aasta järel, seega tähendas paarkümmend aastat abielu naisele umbes kümmet sünnitust.

Lapsekandmise aeg 17. sajandi oli Inglise naise jaoks seotud lugematute tabude ja kummaliste uskumustega. Näiteks oli levinud arvamus, et raseduse ajal ootamatult jänest kohanud naisel sünnib jänesemokaga laps. Üldse arvati last ootava naise kujutlusvõimel olevat erakordne mõju tema veel sündimata järeltulijale, näiteks peeti võimalikuks, et kui naine vaatas mooramaalast, siis sünnitas ta sarnase lapse. Iseäranis kõrgest seisusest Inglise naise puhul oli tavaline, et ta ei imetanud oma lapsi ise, vaid seda tegi amm. Ühiskonnas leidus nii seda tava pooldavaid seisukohti, eriti paljulapseliste kõrgest soost naiste seas. Viimased muretsesid oma figuuri, samuti maine pärast, nimelt imetamist võeti kui füüsilist tööd, mis polnud neile seisusekohane. Ent leidus ka vastuhääli, osutati, et ammed ei pruugi lapse eest piisava pühendumusega hoolitseda ning see võib kaasa tuua traagilisi tagajärgi. Nagu näitab 17. sajandi Inglise trükitud kirjasõna, palgati lapsele amm tavaliselt abikaasa käsul. Henry Newcome märgib 1695. aastal ilmunud traktaadis, et naise kohus on kuuletuda oma mehele ning kui too nõuab imikule amme, siis tuleb naisel lihtsalt leppida ja jätta vastutus lapse võimaliku hooletusse jätmise eest mehe kanda. Iseasi, kui lihtne oli emal maha suruda oma südametunnistuse piinu. Madalat päritolu ja vaesuses elanud naistele pakkus rinnapiima müümine head teenistust. Samas oli arvamusi, et piimaga kanduvad lapsele üle ka amme omadused (nt lühinägelikkus, nurjatu iseloom vms), seepärast tuli viimast hoolega valida.

Kirjandus
Tähelepanuväärselt mitmekesine oli Inglise naiste kirjanduslik looming 17. sajandil. Kirjutamises leidsid paljud naised tänuväärse võimaluse eneseväljenduseks, kusjuures kirjutati eri žanrites nii avaldamiseks kui ka sahtlisse. Kirjutati mitte ainult kirjutamise enda, vaid ka tuntuse ja raha pärast. Naisautoritelt ilmus majapidamise käsiraamatuid, usuteemalisi jutustusi, vaimseid mõtisklusi, autobiograafiaid. Mõned üksikud naised 17. sajandi Inglismaal proovisid kätt isegi näidendite kirjutamisega. Aphra Behn arvatakse olevat esineme naine, kes näitekirjanikuna endale elatist teenis, tema lavalugudes on pööratud tähelepanu seksuaalteemadele, ta kasutas roppusi ja ekstravagantsusi ega erinenud selles osas millegagi meesautoritest. Varauusaja naised panid hoolega kirja ravimite retsepte, sest pidid hoolt kanda ja vastutama oma perekonna tervise eest, samas meditsiinilisi käsiraamatuid pole neilt peaaegu üldse ilmunud, meditsiin jäi tollal veel valdavalt meeste alaks. Hinnatud žanriks kujunesid praktilise sisuga käsiraamatud. Näiteks 1671. aastal ilmus trükis esimene inglisekeelne ämmaemandate käsiraamat, mille autor oli sama ametit pidanud Jane Sharp.

Inglise naiste kirjaoskus oli 17. sajandil veel vähene, hinnanguliselt 10% naistest oskas kirjutada oma nime, lugemisoskus oli suurem. Positiivse impulsi kirjaoskuse arengule andis, et reformitud kirikus julgustati nii mehi kui naisi kirja panema isiklikke vagasid mõtisklusi, naised soovisid kirjutades kinnitada omaenda vagadust ning ühtlasi olla teejuhiks noortele sookaaslastele.

Üldjoones samu suunitlusi võib märgata balti kirjakultuuri arengus. Just 17.-18. sajandil arenes jõudsalt baltisaksa naiste kirjakultuur, mitmekesistudes žanriliselt: usutekstide kõrval avaldati elulugusid, luulet, publitsistikat. Tõsi küll, naised ei saanud kirjandusmaastikul päris vabalt tegutseda, vaid olid mõjutatud ühiskondlikest eelarvamustest. Naiste püüdlusi ja oskusi end kirjasõnas väljendada näitavad ka käsikirjalised kirjutised, sealhulgas kirjavahetus. Näiteks pastoriperes sirgunud Gerdruth Gösekeni kirjad näitavad teda mitte ainult hea hariduse ja laia silmaringiga naisterahvana, vaid teadlased on tema kirjutisi hinnanud silmapaistvaks nii vormilt kui ka stiililt. Kirjasõna oli varauusaja naisele tänuväärseks abivahendiks romantiliste tunnete ja püüdluste väljendamisel ja väljaelamisel. Üheks harukordseks tunnistuseks sellest on Tallinnast aastaist 1636-1652 säilinud umbes sada armastuskirja noorelt armastajapaarilt Catharina von der Hoyelt ja Caspar Meyerilt. Veelgi erilisemaks muudab need asjaolu, et tegu oli keelatud armastuse ja salaja vahetatud kirjadega.

Ilu ja mood
Hoolimata pühendumusest perele, keskendumisest Jumala teenimisele ja vagadele mõtisklustele oli varauusaja Inglise naise sooviks ka hea ja esinduslik välja näha. Naised tundsid muret vananemise ja ilu kaotamise pärast ning püüdsid kaasas käia moega. Paljud tollased majapidamisraamatud, samuti meditsiinikäsiraamatud pakkusid naistele hügieeni- ja isegi ilunõuandeid. Muuseas, puhtana püsimise peamiseks meetodiks peeti tollal linaste alusrõivaste regulaarset vahetamist. Varauusaja naine tundis huvi iluprotseduuride vastu. Raamatutes jagati retsepte, kuidas valmistada ilusaks tegevat vett, samuti õlisid, määrdeid ja pulbreid – need pidid aitama muuta nägu ja keha kaunimaks ning lisama armastusväärsust. Näiteks juustele pidi andma meeldiva lõhna lavendlist ja nelgist valmistatud võie. Juuste pesemine oli tollal üsna haruldane, seda tehti vaid harva. Juuksepesu kasutati eelkõige raviotstarbel. Nii pidi juuksed paksemaks muutma, kui neid pesta seebikiviga, millesse oli segatud põletatud konna tuhka või kitsesõnnikut. Üldiselt ei peetud meikimist varauusaja inglise naise jaoks sobilikuks. Samas räägib kuninganna Elisabeth I pliiga valgeks pleegitatud nägu teist keelt ja osutab, et õukonnas olid reeglid teistsugused. Arvestades tollaste jumestusvahendite – plii, pliivalge, elavhõbe – mürgisust, võib ainult imetleda suure osa Inglismaa naiste, kellele ainuüksi mõte näo meikimisest oli vastuvõetamatu, kainet meelt ja elutervet suhtumist.

Nagu mujal Euroopas, reguleerisid Inglismaa kõrgest seisusest naiste rõivastust 17. sajandil rõivamäärused. Briti omatoodangu kaitsmise eesmärgil võisid ainult kõrgest seisusest isikud kanda imporditud kangaid ja karusnahku. 17. sajandi algul võidi Inglismaal trahvida naist siidkleidi kandmise või ostmise eest, teda võis ähvardada koguni vanglakaristus. Üksnes hertsoginnast kõrgemast seisusest isikud tohtisid tollaste reeglite järgi kanda kuldniitidega kootud brokaati või sooblinahka. Ainult õukonnadaamid võisid kanda punast sametit, musta karusnahka või kullast või hõbedast pitsi. Nõnda pidi rõivastus andma selgelt märku igaühe seisusest ja sotsiaalsest positsioonist.

Rõivamääruseid anti 17. sajandil välja ka Eestis. Nendega püüti piirata mitteseisusekohast luksust ja liigseid kulutusi. Siingi oli eesmärk, et rõivastus näitaks ära isiku staatuse. Rõivamäärustest kinnipidamist jälgiti kaunis kiivalt, põrkumata tagasi repressiivsete meetodite kasutamisest. Näiteks 1636. aastal puhkes Tallinnas tüli ühe Tartust pärit gümnaasiumiõpetaja naise rõivaste pärast. Nimelt kandis too nn Tartu kostüümi ning vähe sellest, ilmus jumalateenistusele sooblinahast mütsiga. Et õpetaja keeldus laskmast abikaasa rõivaid sobivaks ümber teha, määrati talle karistuseks kolm nädalat koduaresti ning kopsakas rahatrahv. Samas oli mood midagi sedavõrd võimast, et isegi Tallinna raad pidi sellele oma allajäämist tunnistama, nii seisab 1639. aasta rõivamääruses: Kuna mõne aasta eest naiste ümmargused sooblinahast peakatted sel määr määral sisse tungisid, et enam ühtki muud peakatet ei kanta, mistõttu oleks neid raske ära keelata /.../

Ajalooraamatud

1. Imelise Ajaloo ja Imelise Teaduse raamatuklubi (edaspidi raamatuklubi) annab eesti keeles välja Eesti ja muu maailma autorite parimaid populaarteaduslikke raamatuid (edaspidi klubiraamatud).

2. Raamatuklubi liikmed saavad iga kuu (v.a juulis) 1–2 klubiraamatut vähemalt 20% poehinnast odavamalt.

3. Klubiraamatud saadame Omniva pakiautomaati või kulleriga kohale. Omniva pakiautomaati saatmine on tasuta, kulleritasu on 1.50.

4. Raamatuklubi teavitab liikmeid uute klubiraamatute ilmumisest SMSi, uudiskirja, raamatuklubi kodulehekülje ning ajakirjade Imeline Ajalugu ja Imeline Teadus kaudu.

Tellimine
Paberraamat
TASUTA TARNE 3-4 tööpäeva
NaN €
Näita käibemaksuga
Neiud, naised, lesed

Neiud, naised, lesed

Sara Read
Naiste elu varauusaegsel Inglismaal
Tellimine
Paberraamat
TASUTA TARNE 3-4 tööpäeva
NaN €
Näita käibemaksuga

Kirjeldus

Raamat teeb harukordse sissevaate naiste igapäevaellu varauusaegsel Inglismaal. Millega täitsid naised oma päevi, mis töid nad tegid, kuidas lapsi kasvatasid ning tulid toime menstruatsiooni ja sünnitusega ajal, kui neil teemadel jagasid nõu ja käske mehed? Mida peeti moekaks ja millised olid naiste ilurituaalid?

Raamatu pealkiri kirjeldab naise elu läbi seadusesilma, mille järgi sõltusid naise õigused tema perekonnaseisust. Näeme, et esimest korda oma elus muutusid naised meestest sõltumatuks alles lesena. Aga raamatus tuleb juttu ka naistest, kes keeldusid selliste ühiskonnareeglite järgi mängimast.

Raamat meenutab ka naisajaloo olulisi hetki, nagu esimese ämmaemandajuhendi avaldamine.

 

Autorist

Raamatu autor Sara Read on Briti ajaloolane, kes keskendub oma teadustöös varauusaegsele kultuurile, eelkõige naiste elu ja reproduktiivtervisega seonduvale, aga ka tollasele kirjandusele.

Lisainfo

Sara Read
Lehekülgi: 256
Ilmub: 22.01.2022
Kirjastus: Äripäev

Sisukord

Illustratsioonide loetelu

Tänusõnad

Sissejuhatus

 

I osa. Naised ja töö

1. peatükk. Abielu ja koduperenaised

2. peatükk. Ärinaised: varauusaja naiste majanduselu

3. peatükk. Laste kasvatamine imikust täiskasvanuks

 

II osa. Enda eest hoolitsemine

4. peatükk. Söök ja jook

5. peatükk. Naised ja riietus

6. peatükk. Isiklik hügieen ja iluhooldus

 

III osa. Naised ja lastesaamine

7. peatükk. Menstruatsioon

8. peatükk. Rasedus

9. peatükk. Sünnitus

10. peatükk. Rinnaga toitmine ja ammed

 

IV osa. Naised ja religioon

11. peatükk. Religioon ja Jumala teenimine varauusaja naiste elus

12. peatükk. Prohvetid ja jutlustajad: teisitimõtlejad

 

V osa. Naised avalikus elus

13. peatükk. Kohtud ja kriminaalid

14. peatükk. Naised ja poliitika

15. peatükk. Kirjandusnaised

Arvustused (1)

Inna JürjoAjaloolane

Naised varauusaja Inglismaal

Vastuolulisel varauusajal (ca 1500-1800) räsisid Euroopat sõjad, iseäranis ususõjad, käis nõiajaht ja süüdati tuleriitu, surma külvasid epideemiad ja näljahädad. Samas määratles seda aega maailmapildi mõõtmatu avardumine tänu maadeavastustele, samuti suhtlemise ja infovahetuse seninägematu intensiivistumine seoses trükikunsti levikuga, sellega koos muutus inimese arusaamine ümbritsevast maailmast ja iseendast. Ajastu tekitatud turbulents raputas inimeste eraelu ja peresuhteid, mõjutades seeläbi paratamatult naiste elu ja olukorda.

Varauusaja kultuuri, kirjanduse ja meditsiini uurija Sara Read on kirjutanud toredat lugemiselamust pakkuva raamatu Inglismaa naistest sellel tormilisel epohhil. Theodosia Alleine, Hannah Allen, Mary Astell, Mary Carleton, Margaret Cavendish, Lady Elisabeth Delaval – on vaid mõned 17. sajandi inglise naisautoritest, kelle teostele Read tugineb, näitamaks, kuidas tolle aja naine veetis oma elupäevi, milliste tööde ja tegevustega ta neid täitis, mis valmistas talle muret või tegi rõõmu. 17. sajandi inglise naised kirjutasid isiklikest kogemustest, sageli kantuna soovist aidata teistel vältida nende tehtud vigu. Näiteks Lincolni krahvinna Elizabeth Clinton kutsus oma 1622. aastal avaldatud raamatus „Lincolni krahvinna lastetuba“ naisi üles ise oma lapsi rinnaga toitma, avaldades sügavat kahetsust, et tema polnud ühtegi oma 18 lapsest ise imetanud.

Inglise naisautorite tekstid vahendavad nende vaateid usule ja Jumala teenimisele, abielule ja perele, samuti naise kohustustele ja rollile nii majapidamises kui ka ühiskonnas laiemalt. Trükis ilmunud teosed valgustavad muuhulgas naise elu privaatseid aspekte, jättes ometi õhku küsimuse, kui avameelsed on naised kirjutades olnud või saanud olla? Paratamatult kammitsesid nende vaba eneseväljendust ajastu normid ja tavad. Seetõttu pidasid paljud naised paremaks avaldada oma kirjutisi anonüümselt. Tõsi on ka, et nendes teostes kostuv naisehääl on üldjuhul privilegeeritud seisusest, kõrge sotsiaalse positsiooniga naise oma. Jõuda lihtsa taluemanda või palgatööst elatunud naiseni on varauusaja kirjanduse kaudu keeruline, peaaegu võimatu ettevõtmine. Eesti ajaloo kontekstis jätaks ainult niisuguse allikamaterjali kasutamine eesti päritolu naised vaatluse alt täiesti välja, kuivõrd nemad kuulusid ühiskonna alamkihti, ning neil polnud kohalike saksa naistega võrreldavat juurdepääsu haridusele ja kaunitele kunstidele.

Keha ja tervis
Sara Readi peamised uurimisvaldkonnad annavad tooni ka kõnealuses raamatus, nõnda on üheks keskseks teemaks varauusaja meditsiinilised teadmised naise kehast, tema tervisest ja haigustest. Kuigi vaadeldaval ajastul kasvas huvi inimkeha empiirilise uurimise vastu ning täienesid teadmised inimese anatoomiast, siis nagu Read tollaseid õpetatud seisukohti esitades näitab, jäi naise keha toimimine endiselt täielikuks müsteeriumiks. Selle kinnituseks leiab raamatust mitmeid värvikaid näiteid. Ühe õpetuse järgi nimelt tuli naise viljakuse testimiseks panna talle seeliku alla aromaatset ainet (muskust vms) ning kui selle lõhn tõusis ninani välja, oli naine eostumiseks piisavalt avatud. Kõnekas on seegi tõsiasi, et algstaadiumis raseduse kindlakstegemine oli tollal paras pähkel isegi kogenud ämmaemandale.

Varauusaegsed autoriteedid jagasid oma kirjatöödes rasedusest, menstruatsioonist jms teadmisi, millel sageli naiste endi kogemustega midagi ühist ei olnud. Nii mõnedki õpetatud seiskohad olid sügavalt ekslikud, paremal juhul mitte otseselt kahjulikud. Näiteks peeti raseda naise rinnapiima erakordselt kahjulikuks, sama arvati ternespiima kohta. Osa tollastest naise tervist puudutavatest õpetustest kandsid endas igivanu uskumusi ja tavasid, ent praktikas olid täiesti kasutud. Vaevalt pakkus naisele reaalset abi, kui ämmaemand mähkis pärast rasket sünnitust tema selja äsjanülitud lamba nahka ning asetas 1-2 tunniks kõhule loomaverega täidetud jänesenaha.

Varauusaja naise elu keskpunkt oli pere ja kodune majapidamine, et abielu tähtis eesmärk oli järeltulijate saamine, siis tähendas emadus naisele õnnistust. Aadlinaised pandi sageli mehele juba teismeeas ning nad sünnitasid iga 18 kuu tagant. Madalamast soost naised seevastu abiellusid hiljem ning juba seetõttu oli neil elu jooksul vähem sünnitusi. Ka Eestis oli kõrgemast seisusest naiste sünnituste arv sageli märkimisväärne, näiteks saksa pastoriprouade puhul ei olnud haruldane, et naine tõi lapse ilmale iga paari aasta järel, seega tähendas paarkümmend aastat abielu naisele umbes kümmet sünnitust.

Lapsekandmise aeg 17. sajandi oli Inglise naise jaoks seotud lugematute tabude ja kummaliste uskumustega. Näiteks oli levinud arvamus, et raseduse ajal ootamatult jänest kohanud naisel sünnib jänesemokaga laps. Üldse arvati last ootava naise kujutlusvõimel olevat erakordne mõju tema veel sündimata järeltulijale, näiteks peeti võimalikuks, et kui naine vaatas mooramaalast, siis sünnitas ta sarnase lapse. Iseäranis kõrgest seisusest Inglise naise puhul oli tavaline, et ta ei imetanud oma lapsi ise, vaid seda tegi amm. Ühiskonnas leidus nii seda tava pooldavaid seisukohti, eriti paljulapseliste kõrgest soost naiste seas. Viimased muretsesid oma figuuri, samuti maine pärast, nimelt imetamist võeti kui füüsilist tööd, mis polnud neile seisusekohane. Ent leidus ka vastuhääli, osutati, et ammed ei pruugi lapse eest piisava pühendumusega hoolitseda ning see võib kaasa tuua traagilisi tagajärgi. Nagu näitab 17. sajandi Inglise trükitud kirjasõna, palgati lapsele amm tavaliselt abikaasa käsul. Henry Newcome märgib 1695. aastal ilmunud traktaadis, et naise kohus on kuuletuda oma mehele ning kui too nõuab imikule amme, siis tuleb naisel lihtsalt leppida ja jätta vastutus lapse võimaliku hooletusse jätmise eest mehe kanda. Iseasi, kui lihtne oli emal maha suruda oma südametunnistuse piinu. Madalat päritolu ja vaesuses elanud naistele pakkus rinnapiima müümine head teenistust. Samas oli arvamusi, et piimaga kanduvad lapsele üle ka amme omadused (nt lühinägelikkus, nurjatu iseloom vms), seepärast tuli viimast hoolega valida.

Kirjandus
Tähelepanuväärselt mitmekesine oli Inglise naiste kirjanduslik looming 17. sajandil. Kirjutamises leidsid paljud naised tänuväärse võimaluse eneseväljenduseks, kusjuures kirjutati eri žanrites nii avaldamiseks kui ka sahtlisse. Kirjutati mitte ainult kirjutamise enda, vaid ka tuntuse ja raha pärast. Naisautoritelt ilmus majapidamise käsiraamatuid, usuteemalisi jutustusi, vaimseid mõtisklusi, autobiograafiaid. Mõned üksikud naised 17. sajandi Inglismaal proovisid kätt isegi näidendite kirjutamisega. Aphra Behn arvatakse olevat esineme naine, kes näitekirjanikuna endale elatist teenis, tema lavalugudes on pööratud tähelepanu seksuaalteemadele, ta kasutas roppusi ja ekstravagantsusi ega erinenud selles osas millegagi meesautoritest. Varauusaja naised panid hoolega kirja ravimite retsepte, sest pidid hoolt kanda ja vastutama oma perekonna tervise eest, samas meditsiinilisi käsiraamatuid pole neilt peaaegu üldse ilmunud, meditsiin jäi tollal veel valdavalt meeste alaks. Hinnatud žanriks kujunesid praktilise sisuga käsiraamatud. Näiteks 1671. aastal ilmus trükis esimene inglisekeelne ämmaemandate käsiraamat, mille autor oli sama ametit pidanud Jane Sharp.

Inglise naiste kirjaoskus oli 17. sajandil veel vähene, hinnanguliselt 10% naistest oskas kirjutada oma nime, lugemisoskus oli suurem. Positiivse impulsi kirjaoskuse arengule andis, et reformitud kirikus julgustati nii mehi kui naisi kirja panema isiklikke vagasid mõtisklusi, naised soovisid kirjutades kinnitada omaenda vagadust ning ühtlasi olla teejuhiks noortele sookaaslastele.

Üldjoones samu suunitlusi võib märgata balti kirjakultuuri arengus. Just 17.-18. sajandil arenes jõudsalt baltisaksa naiste kirjakultuur, mitmekesistudes žanriliselt: usutekstide kõrval avaldati elulugusid, luulet, publitsistikat. Tõsi küll, naised ei saanud kirjandusmaastikul päris vabalt tegutseda, vaid olid mõjutatud ühiskondlikest eelarvamustest. Naiste püüdlusi ja oskusi end kirjasõnas väljendada näitavad ka käsikirjalised kirjutised, sealhulgas kirjavahetus. Näiteks pastoriperes sirgunud Gerdruth Gösekeni kirjad näitavad teda mitte ainult hea hariduse ja laia silmaringiga naisterahvana, vaid teadlased on tema kirjutisi hinnanud silmapaistvaks nii vormilt kui ka stiililt. Kirjasõna oli varauusaja naisele tänuväärseks abivahendiks romantiliste tunnete ja püüdluste väljendamisel ja väljaelamisel. Üheks harukordseks tunnistuseks sellest on Tallinnast aastaist 1636-1652 säilinud umbes sada armastuskirja noorelt armastajapaarilt Catharina von der Hoyelt ja Caspar Meyerilt. Veelgi erilisemaks muudab need asjaolu, et tegu oli keelatud armastuse ja salaja vahetatud kirjadega.

Ilu ja mood
Hoolimata pühendumusest perele, keskendumisest Jumala teenimisele ja vagadele mõtisklustele oli varauusaja Inglise naise sooviks ka hea ja esinduslik välja näha. Naised tundsid muret vananemise ja ilu kaotamise pärast ning püüdsid kaasas käia moega. Paljud tollased majapidamisraamatud, samuti meditsiinikäsiraamatud pakkusid naistele hügieeni- ja isegi ilunõuandeid. Muuseas, puhtana püsimise peamiseks meetodiks peeti tollal linaste alusrõivaste regulaarset vahetamist. Varauusaja naine tundis huvi iluprotseduuride vastu. Raamatutes jagati retsepte, kuidas valmistada ilusaks tegevat vett, samuti õlisid, määrdeid ja pulbreid – need pidid aitama muuta nägu ja keha kaunimaks ning lisama armastusväärsust. Näiteks juustele pidi andma meeldiva lõhna lavendlist ja nelgist valmistatud võie. Juuste pesemine oli tollal üsna haruldane, seda tehti vaid harva. Juuksepesu kasutati eelkõige raviotstarbel. Nii pidi juuksed paksemaks muutma, kui neid pesta seebikiviga, millesse oli segatud põletatud konna tuhka või kitsesõnnikut. Üldiselt ei peetud meikimist varauusaja inglise naise jaoks sobilikuks. Samas räägib kuninganna Elisabeth I pliiga valgeks pleegitatud nägu teist keelt ja osutab, et õukonnas olid reeglid teistsugused. Arvestades tollaste jumestusvahendite – plii, pliivalge, elavhõbe – mürgisust, võib ainult imetleda suure osa Inglismaa naiste, kellele ainuüksi mõte näo meikimisest oli vastuvõetamatu, kainet meelt ja elutervet suhtumist.

Nagu mujal Euroopas, reguleerisid Inglismaa kõrgest seisusest naiste rõivastust 17. sajandil rõivamäärused. Briti omatoodangu kaitsmise eesmärgil võisid ainult kõrgest seisusest isikud kanda imporditud kangaid ja karusnahku. 17. sajandi algul võidi Inglismaal trahvida naist siidkleidi kandmise või ostmise eest, teda võis ähvardada koguni vanglakaristus. Üksnes hertsoginnast kõrgemast seisusest isikud tohtisid tollaste reeglite järgi kanda kuldniitidega kootud brokaati või sooblinahka. Ainult õukonnadaamid võisid kanda punast sametit, musta karusnahka või kullast või hõbedast pitsi. Nõnda pidi rõivastus andma selgelt märku igaühe seisusest ja sotsiaalsest positsioonist.

Rõivamääruseid anti 17. sajandil välja ka Eestis. Nendega püüti piirata mitteseisusekohast luksust ja liigseid kulutusi. Siingi oli eesmärk, et rõivastus näitaks ära isiku staatuse. Rõivamäärustest kinnipidamist jälgiti kaunis kiivalt, põrkumata tagasi repressiivsete meetodite kasutamisest. Näiteks 1636. aastal puhkes Tallinnas tüli ühe Tartust pärit gümnaasiumiõpetaja naise rõivaste pärast. Nimelt kandis too nn Tartu kostüümi ning vähe sellest, ilmus jumalateenistusele sooblinahast mütsiga. Et õpetaja keeldus laskmast abikaasa rõivaid sobivaks ümber teha, määrati talle karistuseks kolm nädalat koduaresti ning kopsakas rahatrahv. Samas oli mood midagi sedavõrd võimast, et isegi Tallinna raad pidi sellele oma allajäämist tunnistama, nii seisab 1639. aasta rõivamääruses: Kuna mõne aasta eest naiste ümmargused sooblinahast peakatted sel määr määral sisse tungisid, et enam ühtki muud peakatet ei kanta, mistõttu oleks neid raske ära keelata /.../

Ajalooraamatud

1. Imelise Ajaloo ja Imelise Teaduse raamatuklubi (edaspidi raamatuklubi) annab eesti keeles välja Eesti ja muu maailma autorite parimaid populaarteaduslikke raamatuid (edaspidi klubiraamatud).

2. Raamatuklubi liikmed saavad iga kuu (v.a juulis) 1–2 klubiraamatut vähemalt 20% poehinnast odavamalt.

3. Klubiraamatud saadame Omniva pakiautomaati või kulleriga kohale. Omniva pakiautomaati saatmine on tasuta, kulleritasu on 1.50.

4. Raamatuklubi teavitab liikmeid uute klubiraamatute ilmumisest SMSi, uudiskirja, raamatuklubi kodulehekülje ning ajakirjade Imeline Ajalugu ja Imeline Teadus kaudu.

© AS Äripäev 2000-2024
  • Aadress: Vana Lõuna 39/1, 19094 Tallinn
  • Klienditugi: 667 0099 (8:15-17:00)
  • E-post: [email protected]