Inimtulv

Paul Morland annab raamatus „Inimtulv“ edasi inimkonna viimase kahe sajandi ajaloo rahvastikumuutuste vaatepunktist. Morland väidab, et riikidevaheliste ja riikide siseste poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete arengute analüüsimisel jäetakse rahvastikustruktuur sageli piisava tähelepanuta. Kui aga demograafiale ka tähelepanu on pööratud, siis on riigijuhtide ja muude arvajate hinnangud tihti põhinenud vildakatel arusaamadel rahvastikuarengu olemusest. Nende väidetega saab kahtlemata nõustuda.

Oma väidete tõestamiseks annab Morland tiheda ülevaate eri riikide ja piirkondade arengust — keskendudes küll põhiliselt rahvaarvult suuremate riikide ning nende riigijuhtide jt arvamuste jälgimisele ja analüüsimisele, kuid tehes nende pinnalt läbivalt ka üldistavamaid tähelepanekuid. See tagab, et raamat pakub kindlasti palju huvitavaid fakte ja värvikaid näited lisaks inimkonna rahvastikuarengu põhitõdede omandamisele.

Samuti on õnnestunud Morlandil vältida vastupidist probleemi enda poolt kritiseeritule ehk demograafia ainulaadse rolli liigset rõhutamist ja ülepaisutamist. Nii raamatu algul sissejuhatavas tekstiosas kui ka hilisemates peatükkides ehk konkreetsete näidete juures on toonitatud, et rahvastiku roll pole ainu- ega ka kaugeltki alati esmatähtis. Tähelepanu on juhitud sellelegi, et keeruliste põhjapanevate inimühiskonna muutuste selgitamisel on raske kindlaks teha põhjuslikke seoseid ja veel enam põhjuslikke seoste suurust, kuna eri valdkonnad on omavahel tihedas ja vastastikusuunalistes seostes.

Morland on taustalt politoloog, mistõttu ei ole tema eesmärk mitte niivõrd anda edasi rahvastiku ajalugu ja rahvastikuprotsesside analüüsi, kui rahvastiku arengu mõju riikidevahelistele ja riikidesisestele poliitilistele jm arengutele. Laiemalt öeldes on tema siht tõestada demograafilise moderniseerumise tähtsust inimühiskondade laiema moderniseerumise juures. Selle ülesandega tuleb ta toime.

Rääkides raamatu probleemidest, siis saab esiteks välja tuua raamatu tempot. Et esitatud on inimkonna kahe viimase sajandi ajalugu rahvastikumuutuste vaatepunktist, tähendab see mõistagi ka seda, et konkreetsete näidete analüüsimine on läbi viidud lühidalt. Seega mõne riigi või arenguga lähemalt kursis olevad inimesed võivad Morlandi käsitlust pidada pinnapealseks. Ka demograafiliste muutuste ja nende põhjuste selgitamisel on Morland andnud üsna lühikesi seletusi. Arvestades aga raamatu ambitsiooni anda ülevaade rahvastikuarengutest kogu maailmas ja nende seostes muude valdkonnaga ning seda kõike „tavalugeja“ jaoks sobivas pikkuses, on selline probleem selgelt vältimatu.

Tõsiseim etteheide on raamatus mitmeid kordi esitatud väide, et demograafiline nüüdisajastamine (ehk eriala terminina demograafiline üleminek) algas umbes aastal 1800 esimesena anglo-saksi ühiskondades ehk Inglismaal ja (inglisekeelsetes) siirderiikides. Seda väidet võib seostada Morlandi rahvusliku päritolu, tema akadeemilise tausta ning tööga ärikonsultandina. Nii põhjendab Morland muutusi demograafilise arengu juhtriikides esmajoones sotsiaalmajandusliku muutustega, pidades silmas industrialiseerimist ja linnastumist ning need teatavasti algasid tõepoolest Inglismaal esimesena. Kuid tegelikult on veenvalt tõestatud (ses osas ei ole erialakirjanduses vaidlusi), et ei suremuse ega sündimuse langus tänapäevasele tasemel ei alanud esimesena Inglismaal ega mujal anglo-sakside juures. Suremuse nüüdisajastumine algas 18. sajandi lõpukümnenditel Skandinaavia riikides ja Prantsusmaal. Kuid Inglismaa järgnes tõepoolest kohe nende järel 19. sajandi algul. Prantsusmaal algas 18. sajandi lõpul ka sündimuse nüüdisajastamine, samas kui mujal Lääne-Euroopas (sealjuures ka Inglismaal) algas see pea sajand hiljem.

Teine etteheide puudutab raamatu esituslaadi. Raamatus on kõigest üks tabel (mida tekstis ei analüüsita) ja mitte ühtki joonist. Teisisõnu on kogu maailma rahvastikuareng esitatud tekstiliselt. Kindlasti oleks lugejal kasu Morlandi loo jälgimisel illustratsioonidest, mis on tänapäeval saadaval Our World in Data sugustes internetikeskkondades.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et raamat pole mõeldud demograafidele, aga sobib hästi tavalugejale. Uusi teadmisi saab rohkesti – seda nii rahvastikuarengu üldiste suundade kui ka nende vastastikuste suhete kohta poliitika, majanduse ja sotsiaaliaga. Samuti on raamatus palju põnevaid näiteid.